Astraalis rändamised ja kehavälised kogemused – inimese loomupärased peenkehalised liikumisvõimalused

“Kunagi palju palju aastaid tagasi, kui olin veel tavaline kontoritööline, kes tundis huvi vaimsuse vastu, sattus mu kätte raamatukogus teos astraalrännakutest, mis pidi kaanel lubatava teksti järgi andma juhiseid eduka astraalrännaku sooritamiseks. Laenutasin tolle raamatu, kuid tunnistan ausalt – viisin ta peale tähtaja saabumist uuesti tagasi, ilma et oleksin isegi kaant lahti jõudnud teha. Mul lihtsalt polnud aega tutvuda sisuga tookord kogu ülikooliõpingute ja töötegemise kõrvalt ning võibolla oligi hea, et tookord nii läks.

Ma ei osanud arvatagi, et 10 aastat hiljem, peale äkilist avardumist, muutusid astraalrännakud ja kehavälised kogemused minu jaoks nii argiseks nähtuseks, et olin pigem üllatunud, kui öösel rännakule ei siirdunud. Mul õnnestus saada kõigepealt kogemuste praktiseerijaks, ning siis hakkasin nähtu ja kogetu põhjal järeldusi tegema ja tagantjärele infot hankima.

Olin ja olen siiani täiesti teadlikult ja järjepidevalt vältinud osalemist vastavasisulistel loengutel või jutuõhtutel, sest soovisin saada oma mõjutamatuid kogemusi. Ja nii juba mitmeid aastaid.

Astraalrännakul ja kehavälisel kogemusel on sarnasusi, kuid need on tegelikult täiesti erinevad nähtused. Tihti aetakse astraalrännak ja kehaväline kogemus omavahel segi. Inimesed, kes on surmapiiril olnud või äärmuslikes situatsioonides kehast lahkunud ning naasenud, enamasti kirjeldavad ehedaid kehaväliseid kogemusi.

Mina ei pidanud selleks surema (välja arvatud üks situatsioon surma piiril peale lapse sündi, millest kirjutasin lähemalt ka teoses), et kehaväliste kogemuste osaliseks saada. Neid hakkas toimuma järjest spontaansemalt ja tihedamalt, et võtsin kogu olukorda aina mängulisemalt. Lõpuks võtsin lausa nii sihipärased eesmärgid enda treenimiseks, et hakkasin minevikust või tulevikust infot hankima. Kui oma Õpetaja juures tookord kinnitust küsisin oma öiste liikumiste kohta, selgus huvitav tõsiasi, et kehaväline kogemus ja astraalrännak on täiesti tavalised ja loomupärased Inimestel asetleidvad nähtused, mis on sama loomulikud elu osad, nagu söömine või magamine. Inimene on oma võimed lihtsalt unustanud…

Ma ei tea tõesti, mida targad raamatud pajatavad, aga märkasin omast kogemusest, et astraalrännaku ja kehavälise kogemuse erinevus on seotud sellega, kui tihkes või suures kontsentratsioonis me oma olemust rännakule kaasame. Astraalkeha on üks raskemaid eeterkehasid (füüsilisele kehale järgnev vorm), kus kopeeritakse ka kõik keharakud ja isegi rõivad nii, nagu nad magamise hetkel olid. Astraalis liikumist tuleb ette siis, kui liigutakse enamasti ajas või liigutakse füüsilisest kehast väga kaugetesse asupaikadesse. (Kuigi kosmiline distants pole enegiana liikudes oluline ning olevik, minevik ja tulevik toimuvad samaaegselt, siis siin on teised põhjused, miks astraalkehaga liikudes ei tehta samu asju, mis kehavälise kogemusega). Kehal on vaja säilitada elu. Füüsiline keha peab jääma toimima. Kui on tegemist kehavälise kogemusega, siis lisaks inimese teadlikule olemusele, eeterkehale (mis “astub” füüsiliselt kehast välja), liigub inimese füüsilisest kehast välja ka suur osa eluenergiast. Kui kehavälise kogemusena liiga pikalt ära ollakse või kuhugi paralleeldimensiooni kinni jäädakse, siis võib füüsiline keha lõpetada toimimise (vaim otsustab mitte tagasi tulla kehasse) või kui on paralleeldimensiooni või mõnda muusse reaalsusesse lõksu jäämine, siis võib juhtuda, et keha toimib korrektselt, kuid inimene langeb koomasse (seda viimast juhtub tihti siis, kui inimesel õnnetuse järgselt toimub kehaväline kogemus… vaimolend ei ole enam kehas kogu oma olemusega). Kui rändaja keha on füüsiliselt täiesti terve ning eluenergia ressursid on korras, siis ei ole probleeme ka tagasi naasemisega nii kehavälise kogemuse kui ka astraalrännaku puhul. Astraalrännakute puhul ma sellistest juhtumitest ise ei ole kuulnud, kus vaim lahkub ega naase kehasse. Kuid ega ma ei teagi kõikide 7 miljardi inimese hingeelu ja eks kõik on võimalik.

Astraalis rändamine, niisamuti kehaväline kogemus, on ääretult elutruud rändamisviisid. See pole teadlik unenägemine, vaid reaalne liikumine aeg-ruumis kogu oma olemusega nii, et võidakse olla tunnistajaks teiselpool maakera toimuvatele sündmustele.

Kui minu kogemused pihta hakkasid peale lapse sündi (sest siis aktiveerus minu käbinääre suure hooga nagu mu Õpetaja selgitas tookord), siis avastasin, et on sellised korrad, kus ma voodis võisin vaadata oma keha nii, et sellel puudusid piirjooned. Olin oma voodis, silmad lahti, nägin selge teravusega kogu ruumi ja iga eset, ka erinevaid olendeid ruumis, kuid ometigi mu füüsiline keha lamas liikumatult, silmad kinni. See on tuntud nn silmad kinni pärani vaatamisena, millest on muide paljud lapsevanemad kirjutanud peale uue ajastu laste sündi.

Olen näinud oma keha huvitavate värelevate piirjoontega. Hiljuti, kui mõtlesin, et oleks aeg teha astraalrännakutest juttu, siis just samal varahommikul tõstsin oma astraalseid kehaosi oma füüsilisest kehast välja. Vaatlesin kätt, tõstsin jalga.. vaatlesin ja uurisin, et meelde jätta, ise mõtlesin: “Hästi, selline olen ma astraalis. Katsun inimestele edasi anda”. Kehal pole otseselt selgeid piirjooni. On huvitav energeetiline värelus. Ma olen näinud mitut helendavat piirjoont korraga, mis asetsevad väga tihedalt üksteise lähedal. Astraalkeha on minul olnud helesinise helendusega, sest mu energiavärv on hele-helesinine. See, et astraalkehal mitu lähedal asetsevat piirjoont on, on ilmselt seotud peenkehadega, kuigi ma pole neid kunagi kokku loendanud (ning aiman, et neid on nagunii lõputult).

Astraalis liikudes on veel erinevad tihkusastmed. Võidakse minna kergemas vormis ja raskemas vormis. Tihedamas vormis liikudes tuntakse kõiki temperatuurierinevusi, torkeid, valuaistinguid… Mind on korduvalt lukustatud erinevatesse paralleelreaalsustesse nii, et mul on olnud tükk tegemist “kojunaasemisega”, ning astraalkehaga siis samal ajal sooritatakse erinevaid valulikke protseduure. Kord väga alguses, kui kõik see mu jaoks uus oli, siis küsisin oma Õpetajalt :”Miks ei ole arme mu füüsilisel kehal, kui astraalselt täiesti näen, et minuga ühte või teist tehakse”. Ja ta vastas: “Sinu kogemused, kus lukustatakse astraalis, on lõhutud astraalkehasid, see füüsilisele kehale arme ei jäta. Aga hakkab mõjutama ka füüsilist keha. Kui on armid, siis on tegemist füüsilise keha vigastamisega”. Ei läinud kaua aega mööda, kui sain ka füüsilise keha armid kätte, sellised, mis vist ei kao mu kehalt kunagi ning on mulle meeldetuletuseks veel tänaseni kehal. Kuid sellel teemal ma hetkel ei peatuks…

Kehavälised kogemused on nii reaalsed, et neid võib ajada segi füüsiliste liikumistega. Kehaväline kogemus, kus füüsiline keha täiesti omaette jääb, on veidi riskantsemad ettevõtmised, kuna sel ajal saab füüsilise kehaga teatud kahjulikke protseduure hõlpsasti läbi viia (kuigi eks neid viiakse muudes vormides ka läbi). Mul on olnud korduvalt olukordi, kus tahan voodist püsti tõusta, et öösel tualetti minna, kuid käsi libiseb läbi seinalüliti. Mitu korda unise peaga üritan tuld põlema panna, aga siis avastan, et olen ju vaimuna kehast väljas, mitte kehaga. Siis tõmban end teadlikult energiana kokku ning naasen kehasse. Mõnikord olen abikaasale ukse peale vastu läinud nii, et kehast liigun välja. Ja olen ka teises toas käinud inimesi äratamas, kehaväliselt. Sest oli situatsioon, kus ma ei saanud kuidagi oma kehasse tagasi.

Kehaväliste kogemuste puhul ning samuti astraalis liikumisel, nagu öeldud ,kopeerub kogu meie kehasüsteem nii tihedalt üle eetervormi, et me sisuliselt võtame isegi samad riided kaasa, millega õhtul magama oleme heitnud. Kuna mul on lugematutel kordadel rännakuid kogetud, siis lihtsalt avastasin ise selliseid asju oma kogemustega, kui taas peegli ette astraalis astusin ning avastasin, et just need samad kõrvarõngad, mille olin ära vahetanud eelneval õhtul, olid ka isegi astraalis kaasa. Kõik ehted, ka öösärk. Ka samamoodi sätitud pats oli identne. Olen käinud kokkulepitud “kohtumistel” (vestlused maavälistega kõrgetest dimensioonidest või meistritega) nii, et avastan alles sihtkohas, et olen kohale tulnud pesu väel või öösärgis. Keegi pole sellest numbrit teinud, sest vaimud häbi ei tunne, aga ise olen pidanud kohe “mõttega” omale varjavad kehakatted looma. Astraalis rännates liigub kogu meie teadlik olemus teekonnale. On olnud ka selliseid kogemusi, kus taotlesin liikuda ühte sihtpunkti (sellest jutustan kunagi pikemalt hiljem, see on väga huvitav ja pikk lugu ), aga rännaku ajal sattusin jahedasse kristallilisse pilve (kõrge sagedus on kristalliline ja jahe), nii, et veel mõtlesin, et oli vaja nii õhukeste riietega rännakule minna, keha tundis päris tugevalt temperatuuri muutust. Tegelikult ei tee kosmilised miinuskraadid meile liiga, aga universumi avarustes on paikasid, mis on soojemad ja mis on jahedamad. Mõne planeedi atmosfäär on lausa selline, nagu mõni troopiline paradiisisaar Šeišellidelt.

Nagu öeldud, on ka kergemaid astraalvormis liikumisi. Need tunduvad helgemad ja kergemad, mitte nii tugevate aistingutega. Tavaliselt ei tunta siis ka valu, survet ega torkeid. Ning lisaks ma tooksin veel sisse kolmanda kategooria – see on ainult vaimenergiaga liikumine ehk siis liigutakse rännakule kergema, oma hõredama olemusega- vaimenergiaga. Siis võib rändaja näha end peeglist helendava pika heleda siluetina. Mina näen end siis pika kleidiga ja heledate siniste silmasõõridega, mis paistavad läbi valgusest. Tavaliselt eristan ka vaimud ja elavad inimesed ära nii, et vaimudel ei ole kortse, on ebatavaliselt veatu sile nahk ning nende silmad on nagu… nagu imelikud valgusenergiaga täidetud sõõrid, mitte füüsilise iirisega. Silmaiiristel pole põhja. Vaimud ja inimesed on nii sarnased oma olemuselt, et mõnikord olen lausa ajanud segi, kas ruumis on nüüd inimesed või vaimud või mõlemad läbisegi. On olnud kentsakas juhtum, kus ühe naise lahkunud poeg , noormees, istus seltskonnas (elavate inimeste vahel) tugitoolis oma maise pere keskel ning kuulas vestlusringis teiste juttu pealt ning mina pidasin teda päris inimeseks, kuniks… ta mulle oma silmadega otsa vaatas. Aga vaimudest räägin teinekord, nad on ka huvitav teema…
Mõni toob veel neljanda kategooria sisse ehk lucid dreaming ehk teadlik unenägemine.

Veel üks asi – astraalis ja kehaväliselt liikudes on kõik varjatu nähtav. See tähendab, et see, mida varjatakse inimese silma eest füüsilisel tasandil reaalelus, on nähtav vaimusilmale kogu oma olemusega astraalselt liikudes. Seega, ärge ehmatage ära, kui näete taevalaotuses üüratuid kosmoselaevu ja oma koduruumides erinevaid olemusvorme. Olen mõelnud, et kosmoselaevadest võiksin kunagi isegi joonised teha, sest need on nii omanäolised… Olen püüdnud astraalis isegi inimestele telefonitsi helistada. Olen püüdnud astraalis ka telefoniga pildistada või filmida, eriti mingeid maaväliste laevu, seadmeid või dokumente.

Olen mõelnud tagantjärgi, et kuidas mul nii järsult astraalrännakud ja kehavälised kogemused tekkisid, sest palju küsitakse, kuidas neid ise sooritada. Selgus kaks asjaolu – esiteks, mu Vaim on selline, kes soovib kõike teada saada (nagu selgitas mu Õpetaja tollal, et mu Vaim lihtsalt näeb kõike). On selliseid inimtüüpe, kes soovivad teada tõde, isegi, kui see on kole, selleks, et elada teadlikkuses ja asuda koheselt ka oma missiooni kallale. Aeg oli minu jaoks lihtsalt küps ning sealmaal.

Teine väga tähtis asjaolu oli minu puhul sage öine ärkamine ning siis rännakule naasemine teadlikult. Teadupoolest vastsündinud ja imikud tahavad öösiti tihti süüa ning äratavad vanemaid. Mina ärkasin igal öösel iga kolme tunni tagant, et last imetada ning ei jõudnud isegi uinuda vahepealsel ajal, mistõttu võisin ühe öö jooksul isegi mitu korda rännakule siirduda. Kokku tänaseks üle 3 aasta selliseid ärkamisi, sest sündis otsa ka teine laps. Mõnikord siirdusime rännakule terve perega. Need olid väga kihvtid kogemused. Tihti jäin ärkveloleku ja uinumise piirile ning siis astusin kogu oma mälu ja teadmisega kehast välja, siis algas kehaväline kogemus.

Seega, ma julgen anda nõu, et kui teil äratajast lapsi öösel pole, siis pange omale äratuskell keset ööd ning ankurdage siis unisena kergelt ärkveloleku piirile.

Möödunud aastal jõudis minuni üks armas naisterahvas, keda nii ära ehmatas see, et ta igal öösel end magamistoast enda keha kõrval seismas leidis. Kartis vaadata, milline ta käsi ja keha välja nägid. Kui kokku saime ja talle rännakutest lähemalt rääkisin, siis ta sai aru, et tal on see võime lihtsalt avatud. See on anne, mitte õnnetus. Mõni inimene on kurtnud, et rännakul on takistused, et ei suudeta väga kaugele liikuda või naasetakse kohe kehasse, kui koduaknast välja lennatakse. See on pikem teema, miks sellised piirangud või tõkked on. Eks käsitleme seda teemat veel siin oma lehel teinekord!

Kes aga tahab astraalrännakut treenida – siis annan kohe ülesande, mille jagas kunagi mu Õpetaja mulle endale aastaid tagasi.

Võtke raamaturiiulist suvaline raamat ja avage suvalise kohapealt lahti, ilma, et te sisu vaataksite. Ärge sisu vaadake, petta võite vaid iseennast. Siirduge magamistuppa, andke enne uinumist tugevad taotlused astraalrännakule siirdumiseks ning püüdke võtta eesmärgiks külastada tuba, kuhu lauale asetati avatud raamat. Siis minge lugema seda ja jätke tekst meelde. Uurige lähedalt iga tähte ja lauset, korrutage vajadusel, et see tavateadvusesse salvestuks. Astraalis liikudes ei ole ruumipimedus takistuseks. Kõik on hoopis teistsuguse valguse saatel nähtav (esemed kiirgavad energiat) ning minul on tavaliselt astraalis ja kehaväliselt rännates sadu kordi teravam nägemine, kui kehaliste (füüsiliste) silmadega. Kui tekst on loetud, ärgake üles kas kohe või hommikul ning minge kontrollige loetud teksti. Kui see ühtis öösel nähtuga ning kõik elemendid, sõnad ja laused olid samad, siis palju õnne – te sooritasite pesuehtsa astraalis liikumise.

Aga katsuge siis tasa ja targu neid asju sooritada, ikka enda keha ja kogu olemise jaoks turvalisel viisil. On sulisid, kes üritavad astraalselt ja läbi unenäo tasandi inimkehadesse igasugu nanoseadeid ja mõjutajaid paigaldada.

Huvitavat avardumise teed Sulle ning põnevat katsetamist!”

Tänane jutustus: Amarylliselt.

   

Aitäh, et oled Valguslaste blogi lugeja ning oled astunud sammu teadlikuks saamise teele!

Kui artikkel andis Sulle infot ja pakkus huvi, siis jaga seda ka oma sõpradele!  Täname!

Astraalrännakutest erinevatele planeetidele ja universumi asupaikadesse kirjutab autor lähemalt teoses Valguslapse ema päevik.

Foto: Pixabay



LEAVE A COMMENT