Skip links

Astraalrännakud tulevikku viimase paari- kolme kuu jooksul…

Põgusalt minu viimaste kuude tulevikus rändamistest astraalselt ! Ehk: MUL ON hea meel ja suurim julgus seda kõike kirjutada. Tulevik ON helge !

“Teatud põhjustel olen viimasel kahel kuul väga palju tulevikus käinud – astraalsel viisil. See on kogu oma teadlikkusega ja kogu oma olemusega teise aeg-ruumi liikumine. Olen tihti nii käinud vaatlemas vajalikku informatsiooni, lugenud tekste, vaadeldnud eelolevaid sündmuseid või käinud hankimas vajalikku teavet minu eluteega kaasnevate protsessidega.

Enamasti olen liikunud tulevikku kas kutsel (keegi sealtpoolt kutsub ja loob ühenduse) või on minu oma vaim andnud taotluse. Tihti uinun lausa nii, et mul on enne rännakut juba paika pandud KUHU ja mis AEGA ma liikuda soovin. See on pealtnäha uskumatu, mida võib näha ja millele võib tunnistajaks olla.

Minu viimasteks külastuste põhjusteks on olnud inimesed tulevikust, kaasa arvatud minu tuleviku abikaasa ja minu tulevikumina, ka minu lastest pärinevad põlvkondade järglased. Lisaks on mind teatud sündmuste keskele viinud ka mõned valgusolendid, valgusmeistrid, kes praegu siin Maal inimesi aitavad ja läbi unenäotasandi avardumiseks vajalikku informatsiooni jagavad.

Olen tulevikus ja minevikus käinud nii mitmel korral astraalselt, et miski mind nendes rännakutes enam ei üllatu ja raske on neid kordi kokku loendada, veel raskem on tuua kogu infot ette, mida on nähtud ja kogetud.. Teadmiseks neile, kes pole astraalrännakutega kursis, siis ka olevikus võib astraalselt rännata. Olen käinud teises toas raamatut või ajalehte lugemas, ka naabril külas (tema lapse soovil) ja korduvalt teistes riikides. Nii võib saada kinnitust maailmas toimuva üle, kuna kohe peale ärkamist on väga lihtne faktiliselt enda rännakus ja nähtus veenduda.

Kui tavaliselt olen käinud lähitulevikus, + paar päeva… + paarkümmend aastat.. +paarsada aastat… Siis nüüd on hiljuti minuga ühenduse loonud hoopis väga kauged tulevikugeneratsioonid. Täna olen saanud põhjuse teada, miks nii. Kui ütlen kauge –siis pean silmas lausa +700 aastat, +1000 aastat (ehk siis 3018.a), +1700 (3718.a) aastat ja ühekorra ka +7000 aastat (9000.a)

Jagan mõned huvitavad tähelepanekud ja märksõnad, mida olen näinud ja kogenud, liiga detailidesse ei jõua hetkel minna ja selleks oleks vaja teile hoopis filmilavastus edasi anda, et kogu nähtu kogemist ja võimsust edasi anda… Ainult sõnadest jääb lihtsalt väheks…

Perekond aastast +700.a praegusest hetkest: Nende pere noorim tütar, väga intuitiivne tütarlaps, lõi minuga täiesti teadliku ühenduse nii, et minu magamistoas ja tema aeg-ruumis tekkis kosmiline kanal, täiesti puhas kaitstud kanal, mida oli võimalik selgelt näha ja tunda ja tajuda. Ta tõmbas mind enda aeg-ruumi. Seal oli nii kerge olla, teate ,inimesed olid nii kõrges sageduses ,et nende jalad vaevu puutusid maapinda või pindasid ruumis (inimese keha muutub võnkesageduse tõustes kergemaks ja hõredamaks). Leviteerimine oli täiesti tavaline asi. Elu oli tõesti idüll, kuid ei elatud agraarelu. Väga kaunid linnad olid, täis elusloodust ja lilli. Midagi oli kliimaga muutunud, see oli aastaringselt püsivalt soe selles paigas, kus ma käisin, ei olnud talviti jäätumist ja miinustesse minekut. Esimene asi, mida ma tavaliselt rännakutel teen, on see, et püüan kinni esimese ettejuhtuva inimese. Kuna tulevikuinimene on taastanud oma intuitsiooni, oma nägemise- ja kuulmismeele ja oma tõelise olemuse, siis nad näevad väga vabalt minevikust tulevikku hüpanud eeterkehasid, ega üllatu, kui ka mina nendele lähenen. Vastupidi, nad täpselt teavad, kes ma olen ja kust tulen.

Otsisin oma uudishimust eluruumides, kus viibisin, mingisugust ajalehte või infomaterjali, kust saada vihjet, mis ajastuga tegemist on. Leidsin lauapealt ainult ühe huvitavate kosmiliste instrumentide kontserdi reklaamlehe. Lugesin seda sõna sõna haaval. Mäletan senini selgelt, mis sinna kirjutatud oli, uurisin pilte lähemalt, detailselt. Kõik kogu info on astraalsel rännakul ääretult detailne. Nagu kullipilguga vaadeldes. Kui oli kontserdiflaieril see koht, kus oleks pidanud olema minu loogika järgi toimumisaeg ja koht, oli sinna ainult märgitud mingid imelikud sümbolid ja asukoht. Olin pettunud, polnud ajalist märget, a la „kolmapäeval, 21.juuni see ja see aeg“.
Liikusin eluruumides edasi, nägin seal pererahvast köögis söögilaua taga. Palju palju lapsi oli selles peres, väikesed. Üks neist tegi levitatsiooniharjutust söögilaua taga, väga mänguliselt. Ütlesin tütarlapsele, et ta küsiks pereisa käest: „Mis aeg on praegu? Mis aasta, mis kuu ja päev ja et kuhu ma sattunud olen“. Ma ise millegipärast sellelt pereisalt ei taibanud küsida või õigemini, tegelikult oli olukord, kus kõnelesin läbi selle tütre. Nagu oleks tekkinud energiakanal tema läbi minu ja sealse aegruumi vahel. Isa tõstis mingi paberiteose, mis tundus olevat ajakiri, aga võin ka eksida, oma ninalt ja jäi totaka näoga oma tütart , pere noorimat last silmitsema. Ka perevennad hakkasid naerma. Isa ütles: „Sa ikka unustad koguaeg ära. Meil ei ole ju enam nädalapäevi kasutusel. Kas sa mäletad. Inimesed lõpetasid selle termini kasutamise „Mis kell on, mis nädalapäev on“ , sest kord oli selline inimtsivilisatsioon Maal, kes koguaeg ainult „Kiirustas tööle, kiirustas koju, kiirustas igalepoole ja kõikjale hilines või kiirustas“. Kiirustamine tekitas neis stressi, tülisid, et vältida hilinemist, et kõikjale jõuda ning nad koguaeg heitsid ette ja süüdistasid nagu kedagi võõrast, et neil aega pole. Aga nad ise ju võtsid selle aja mõõtme kasutusele. Ning siis see lõpetati. Me ei kasuta enam ajalist piiritlevat mõõdet, me oleme ajamõõtmest vaba“.
Tütar jätkas: „Ma sain ühendust ühe naisterahvaga (ja nimetas mu nime). Ta on aastast 2018, ta kasvatab oma kodus lapsi, kes on ka ülitundlikud. Ta tahab nõuandeid saada ja ka teistele vanematele jagada oma laste kasvatamiseks vajalikku infot!“

Selle peale muutus pereisa tõsiseks ning tõusis püsti, tuli lähemale peretütrele ja vaatas silma, et ega ta jama ei aja. Täpselt sel hetkel, kui tütrele ta oma sügava intuitiivse pilguga silma vaatas, käis mingi jõnks minu kehast läbi (minu kodus, siin aegruumis) ja sain aru, ta kontrollis minu olemasolu „teiselpool telefonitoru“. Siis tõusis ta püsti ja ütles: „Lapsed, räägime!“. Minu ümber ja selle pisitüdruku ümber (kes oli nagu kanal), kogunesid vennad ja nad küsisid: „Mida sa kõige rohkem teada tahad saada?“ Nad kordamööda hakkasid üksteisest üle igasuguseid asju rääkima, et kes enne jutule saab minuga. Lõpuks üks poistest, väga aruka ja kihvti olemisega pisipoiss, ütles: „Las ma räägin talle, mis saab tema ajajärgul nende maailmas! Las ma räägin talle Hiinast!“ Ja ta selgitas, et Hiina läks täiesti tehnokraatlikku teed pidi, et kiibistamine, kaamerad ja inimeste jälgimine tehnoloogia abil oli kõigest algus. Kõik läks üle meeletuks megakontrolliks, mis viis selle rahva hukule ja tõmbas täiesti nende inimlikust, jumalikust olemusest eemale – nende hingest. Ta ütles, et Hiina sai ühel hetkel nii mõjusa positsiooni nii majanduslikult ja rahaliselt üle terve maailma, mis oleks kogu planeedi saatust ja inimkonnaga seotud otsuseid hakanud mõjutama, aga õnneks Euroopa ja USA taipasid õigel ajal käigu teha. Toimus midagi Euroopas valitsuse tasandil ning kõik Euroopa riigid otsustasid Hiinast kõik kogu oma tootmise välja tõmmata. Kõik tootjad tegid selle ühise otsuse, et tõmbasid kõik oma rahad ja tootmise Hiinast välja. Peale seda algas Hiinas omavahel majandussõda ning nad hakkasid ise üksteist sõdima ja toimus täielik krahh. Lisaks selgitas see väikepoiss, et kahe maailmavahel tekkis nii suur energeetiline sein, et Hiina enam ei ohustanud ei sõjaliselt ega energeetiliselt ega materiaalselt muid riike. Oldi jõudud sinnamaale, et teised riigid tõusid energeetiliselt kuidagi niiviisi, et nad ei puutunud enam füüsilsiel tasandil kokku Hiinaga. Kes täielikult end ise hävitas.

Kas läheb nii nagu ütles, seda vaid näeme… Kuid tõsi on see ,et energeetiline kaitse on olemas – madalad sagedused ei pääse sulle ligi, kui oled ise pidevalt kõrges sageduses.
Muidugi ,see peretütar ja kogu see perekond, oli üks minu vereliinist pärinev järglaste põlvkond.. Kas pole mitte tore mõelda ,et täna kingid sa elu kellelegi ning kuskil sadade aastate pärast nad mäletavad, et olid ajad, aga näed – meie esivanemad seal raskes duaalsuses ja sõjaeelses perioodis ei andnud alla.

***
Veel üks erk meeldejäänud külastus.

Aasta +1000 praegusest hetkest. Inimkond oli väga teadlikuks muutunud. Palju inimesi oli elama läinud maakohtadesse, kuid linnad olid totaalselt teistsugused… ehitised olid hoopis teised. Kõrged korruselamud, tehnoloogiliselt ääretult arenenud. Võiksin kirjeldada üksikasju, kuid see pole tänase postituse püänt. Näiteks olid aknedele integreeritud sellised tehnoloogiad, et kui päike mingi teatud ereduseni paistis, siis klaasi materjali sees moodustus ise päikesekardin. Raske kirjeldada… Lihtsalt, polnud enam mingeid ruloosid, vaid aknaklaasi sisse oli segatud mingit huvitavat ainest, mis mõjus kahjulikku kiirgust pärssiva kaitsekihina. Osad inimesed olid õppinud teisetest kiiremini oma ülivõimed selgeks. Näiteks keset linna võisid inimesed leviteerida ja mediteerida. Kusjuures, see oli nii tavapärane, et mitte keegi ei teinud enam väljagi neist suurte silmadega, vaid kõndisid tavapäraselt mööda ja teadsid, et „Need on need“. Kuidagi oli seal linnas väljend „Ah, need on jah need isikud…“. Televisiooni pildid olid hästi kummalised, nagu hologrammid, mitte mateeria kujul. Tänaval liikus palju inimhübriide ning heatahtlikku olemusega maaväliseid kosmilisi rasse, kuid nad ei domineerinud. Inimene oli kogu jõu uuesti Jumaliku tipploominguna enda kätesse tagasi saanud, enda haldusesse oma väe. Igasuguste maaväliste rasside abi või teavet enam polnud vaja, sest inimesel oli taastunud totaalselt ja absoluutselt ühendus kogu ilmaruumi loonud Energiaga – Puhta, ülima Loova Energiaga.
Inimesed enam ei kummardanud neid, vaid nood maavälised rassid olid saanud kuidagi loa elada meiega harmoonias. Nn tähelased olid inimestega koos, kuid kõik oli balansis. Mitte ükski rass ei domineerinud teise üle. Kuid inimene ise oli oma olemuselt kõige valitseja ja haldas kõike. Ta ei alandanud end kosmiliste hübriidide ees, kuid juhtis ise. Täpselt nii, nagu olema peakski. Ja mis kõige tähtsam – see inimtsivilisatsioon sai ka omavahel täiesti harmooniliselt läbi. On raske kirjeldada keskkonda, mis on nii tasakaalus…

Aasta +1700 praegusest hetkest. Inimesed olid oma olemuselt totaalselt muutunud. Täiesti heatahtlikuks muutunud, ma ütleks.
Sellised… ülimalt lahked, ilma probleemideta, muretud. Väga palju oldi erinevates maapiirkondades. Kogu Maa reljeef oli nii palju muutunud, väga palju oli mägismaad, ka siin Eestis. Soe ja niiske oli, nagu troopika kliima. Kõikjal lokkas rohelus. Öeldi, et kõrbestumine oli täielikult likvideeritud.

Kõndisin ühes linnas, püüdsin kinni jälle ühe isiku tänavalt. Märkasin, et ta ei üllatunud minu lähenemisel (olin ju astraalkehaga). Küsisin kohe oma lemmikküsimuse :“Mis aasta on praegu? Mis aeg, päev, kuupäev?“ Ta hakkas naerma ja lausus: „Me ei kasuta enam AMMU seda terminit, et „kell on selline ja teine“. Kust ajastust sa pärit oled? See fraas ja terminoloogia on meil ammu kadunud.”

Küsisin vastu huvipärast: „Aga kuidas te teate siis õigel ajal õiges kohas koguneda?“ Tema konstateeris seepeale vankumatult :“Aga me lõpetame lihtsalt oma tegevused oma tunde pealt ja kogunemegi õiges kohas ja õigel hetkel. Me tunneme ise ära, millal on see hetk, meil pole selleks vaja kella kui ajanäitajat. Näe, vaata see laps seal. Ta lihtsalt lõpetab oma klotsidega mängimise mingil hetkel ära ja siis koguneb“.

Selle tulevikugeneratsioonil olid täielikult taastunud kõik inimesele omased loomulikud ülivõimed. Ta oli Inimene kogu oma pühalikus olemuses. Tema täielik intuitsioon, selgeltnägemine, tajumine, tunnetus. Kogu puhtus oli olemas. Kõik see, millest täna vaadatakse intutiivsemate või nägijamate inimeste puhul alt üles (üks inimene siin süsteemis alandab end teise ees, kummardades või austades teda sellepärast, et tal mingi “võime” on, unustades, et ta ise sama võimekas on), kuid selles tsivilisatsioonis oli kõikidel inimestel kogu olemus taastunud. Ei olnud erisust ega piiri “Sa oled minust oskajam ja targem”

Kogu Inimese tõeline olemus, mis on armastav ja rahu kuvand, oli puhtal kujul välja kuvanduv.Ning täiesti füüsiliste kehadena, kuid väga kergete kehadena. Mida oli muutunud ka toiduga, toit oli absoluutselt oma kvaliteedilt midagi muud. Kirjeldamatu selgitada, oli enegeetiliselt midagi muud. Näiteks olid kadunud kõik sellised ühiselt söödavad kohad, kus pakuti energeetiliselt vihast või saastunud toitu. Minu tulevikumina abikaasa näitas mulle, et sealse ühiskonna inimesed eristasid peenenergeetilisel tasandil ära isegi selle, mida teine isik mõtles toidu valmistamise ajal. Kõik oli puhas, puhas puhas…..

Inimesed olid nagu puhtad Loojad, vaimud, mitte märatsevad, kaklevad, domineerivad, võitlevad kehad kuskil süsteemi juhtida. Kuid mis oli huvitav – inimene elas teatud tehnoloogiliste kõrgsaavutustega harmoonias. Ei olnud tagasi läinud täiesti agraarajastusse. Näiteks mulle demonstreeriti, et inimene võis oma koduakna vaate puhul programmeerida kuidagi nii, et ta võis valida ükskõik, mis hetkel, mida ta aknast näha soovib. Kui tahtis, kuvandus aknast mägismaastik, kui tahtis, kuvandus aknast vaade ookeanile kõrgelt kaljult ja nii edasi.Ma ei saanudki aru, kas see oli hologrammsüsteem või mingi portaalide vahelise nihke tekitamine. Aga aknast puhus sisse puhas ookeanituul ja mägine õhk.See polnud kunstlik, kõik oli väga reaalne. Linnades oli toimunud muutus, polnud enam kõrghooneid. Mida märkasin tänaval kõndides – KÕIK rahvused olid saanud üheks…

Polnud enam ühte piiritletud rasse. Oli erineva nahavarjundiga isikuid, kuid selles ajastus ei olnud üldse mingit teemat ülal „Tema on sellest kultuuriruumist ja tema kolmandast“, vaid teati, et kõik on ühtne – globaalne, üle Maa tervik, aga harmoonias. Mitte New Age world order, vaid täielik harmoonia – et on üks i nimrass ja see on Inimene. . Religioonid olid täielikult kadunud ja lahustunud. Olid mingisugused sellised keskused, kus sai tutvuda oma kultuuriruumi pärandiga, vaadelda minevikku ja esemeid minevikust, kuid keegi ei nutnud taga ei rahvusriideid ega midagi, sest elu oli lihtsalt nii hea. Planeedi reljeef oli minu jaoks totaalselt muutunud. Väga kõrged mäestikud, reljeefid ning uued puhta veega veekogud. Nagu oleks maismaa pinnal mingi nihkumine või liikumine toimunud.

Mis oli veel huvitav – kõik kõnelesid ÜHTE universaalset keelt. Ei olnud enam erinevaid keeli ega keelebarjääre, see keel baseerus kusjuures inglise keeles, tundsin mõned sõnad ära tänaval kõndijatel, kuid mitte kõigil. Ka jaapani sugemetega isikuid liikus tänaval, kusjuures jaapani keel oli muutundu sümboolseks iidseks keeleks, mitte ei olnud enam oma piltkirjadega igapäevases kasutuses. Neid sümboleid kasutati vaid mõne kohviku ilustamiseks.
Mis peamine – te ei kujuta ette, kui harmooniline oli elu Maal. Ma oleksin nagu oaasi sattunud ja ei tahtnud tagasigi naaseda. Tõtt öelda, kui naasesingi oma koju, siis ma oleksin nagu energeetilisse pürgimäele sattunud siin ajastus.. Ja minu elukoht on veel energeetiliselt üles töödeldud. Aga ikkagi, nii suur vahe kahe ajastu vahel, kirjeldamatu vahe, mida lausa nahaga tunda.. Siin on tihke ja raske. Seal oli nii ilus elu, kõik oli nii helge ja kerge. Samas reaalne ja materiaalne.

Üks inimene kukkus või nihestus kuidagi tänaval ja väänas jala välja ja teate, 8-10 inimest ta ümber kohe oigasid samal ajal kaastundest ja jooksid talle appi – inimese kaastunne oli maskimaalne, ta südamekanal oli nii nii avatud, et keegi ei teinud kellelegi liiga! Tõtt öelda, kui südamekanal inimesel avaneb, siis ta muutubki hästi empaatiliseks ning tunneb teistele kaasa, ega mõistagi, miks üksteisele liiga tehakse. Nad aitasid üksteist. Oli aega selleks. Oli tahtmist. Märgati üksteist. Elu oli totaalselt muretu. Mitte ühtegi kodanikku polnud mures ega vaesuses. Kõikjal oli rikkus ja küllus.

Mind pole kunagi huvitanud küsimused „Kas teil raha on käibel ?“ vmt, aga tegelikult, hakkasin mõtlema, et teinekord võiks küsida küll. Fakt oli see ,et 3700.a ajajärgul on inimene totaalselt Uus inimene. Tegelikult juba palju varem…. Juba 700. aasta pärast ja mõned ütlevad ,et varem veelgi.. Maa reljeef ja kliima oli palju muutunud, kuid sugugi mitte kõlbmatuks, vaid palju paradiisilikumaks. Küll oli aga õhuniiskust palju. Kõik oli nii meeldivalt soe, pehme, kõikjal lokkas rohelus, absoluutselt, kui lähedale või kaugele mu silm ka ei vaadanud.

Kord oli lausa selline huvitav vaatepilt, et lõin mediteerimise käigus ühenduse oma tulevikuminaga +700 aastat ja ma nägin iseennast emana. Lükkasin enda ees uskumatut beebikäru. Sellel polnud rattaid all, vaid see hõljus – täiesti vaikselt, helitult. Minu puusa peal, vöö peal oli mingi seadelis, pisikene, mis kaardistas ära selle hõljuk-hälli raadiused meetrites, nii kui astusin mina sammu edasi – liikus see hõljukhäll ka edasi. Kes teab, milline näeb välja Maxi-Cosi turvahäll, siis ütleme nii, et see näg ivälja taoline – selline minimalistlik kookon, kus laps rihmadega sees, aga hõljus väga kõrgel, peaaegu rinna kõrgusel. Laps magas nagu nott. Rõõmustasin väga selle nägemuse üle, sest olen tihti metsas käija ja no vankriga, ükskõik, kui suured rattad all pole, ei ole just eriti meeldiv üle kändude ajada… Hõljukkäru lahendab selle probleemi. Kui tookord seda nägemust tulevikust oma Õpetajaga K. jagasin, siis ta hakkas naerma ja ütles, et jahh, ta on isegi vaadanud, et hõljukseadmed tulevad meie kasutusse laiatarbe vahendina juba mõnekümne aasta pärast…

Tulles tagasi lähitulevikku..Just paar päeva tagasi liikusin Eestisse tulevikku. Lähitulevikku, paarsada-kolmsada aastat praegusest hetkest. Olid veel endiselt aastaajad olemas nagu praegu. Kogu liiklus oli muutunud, kuidagi mingid liikluskorraldused olid totaalselt riigit ümber tehtud… Olin sattunud Kuressaare linna, tundsin osad vanad hooned ära, osad olid tehtnud mälestisteks. Paljude kohtade asemele olid kerkinud ülimalt tehnoloogilised ja ägedad ehitised. Tundus, et oli käibele tulnud mingisugune vaba energia kasutus või oli tasuta/väga odavalt kätte tulnud inimestele mingisugune energeetiline allikas/toide, sest näiteks hoonetes kasutati palju klaaspindasid ja soojendamist vajavaid allikaid (üüratud välisbasseinid sooja veega keset talve). Ja see oli odavalt ülalpeetav. Väga palju ilusaid uusi, ühiskondlikult kasutatavaid hooneid oli. Eestis oli VÄGA palju inimesi kolinud maapiirkondadesse elama, eriti noored pered lastega. Linnad olid vaiksemaks jäänud, oluliselt vaiksemaks, autode liiklus oli hõrenenud. Nägin lähemalt teatud koolihooneid, väga looduslikest, täiesti arusaamatutest materjalidest ehitatud (minu silme-mõistuse jaoks arusaamatu). Inimesed olid muutunud palju lihtsamaks uuesti, nad ei kandnud kirevaid sünteetilisi rõivaid, vaid hoopis heledaid kas mingist lina- või puuvillasegust rõivaid, mis olid hästi huvitavalt kas tikitud või läbi perforeeritud. Väga kaunid rüüd olid. Noored, eriti neidised, nägid nii ilusad välja, saledad ja terved. Väga palju räägiti ja tutvustati mulle ühiskonna korraldusest (et mingid teatud rikkad miljonärid maailmas ja ka Eestis olid „suunda“ muutnud oma mõttelaadis ning hakanud vabalt annetama kohtadesse, kus inimesed raha vajasid – koolide, looduskülade või linnaehitiste rajamiseks. Neid rikkaid nimetati „FIB“ideks“. Ei tea, mis lühend see on, aga nii neid nimetati. Kogu hoonestus oli ääretult kauniks muudetud, mitte funk ja minimalistlik. Võiksin veel palju detailidest kirjeldada, aga tegelikult oli minu tulevikurännakute jagamise mõte hoopis muu…
Mul oli hea meel näha ja kogeda, et inimkond oli saanud välja duaalsuest ja vaenul olemisest. Oli täielikult lõppenud hirmuvalitsuse ja kontrollimise, süsteemi orjuse ajastu. Tulevik ON helge.

Miks ma seda kirjutan? Viimase 2-3 kuu jooksul on mul olnud pea iga nädal 1-3 korda külastust tulevikku. Miks? See viimane kirjeldatud külastus tollesse ajajärku toimus minu tulevikumina ja minu tulevikuabikaasa poolt. Üks meesterahvas, kes suudab ka füüsilise kehaga ajas rännata. Teate. 2018 aasta (ja veel varasemad paar aastat enne seda) on inimkond olnud Maal korduvalt sellel piiril, 50/50, kas läheb sõtta uuesti globaalselt või mitte. Kas Euroopa läheb sõtta ja kas inimkond jälle hävitab end ja kisub end ellujäämise piirile ning alustab nullist või ta murrab läbi ja valgustub. Mõnikord olen mõelnud omaenda ja teiste armsaid väikelapsi vaadates: „Kuhu maailmasse me nad küll sünnitanud oleme.. kui palju õudust siin on ja millal see kõik läbi saab…“

Kuna möödunud aasta tõi palju kitsaskohti esile ning oli ääretult palju energeetilisi mõjutusi ja manipulatsioone üle tervete rahvaste, ka siin Eestis (paljud kogesid periooditi migreenihooge ning selgitamatuid hingelisi või emotsionaalseid raskusperioode, mis surusid nad väga madalale), siis tulevikujärglased lihtsalt LÕID ühenduse ja NÄITASID, et „Palun uskuge, te saate üle sellest raskest ajast! Hoidke visiooni silme ees !“

Mul on hea meel ja suurim julgus seda kõike kirjutada. Tulevik ON helge. Inimkond saavutab oma tõelise olemuse ning saabub üle terve maailma puhas, harmooniline rahulik tulevik !
Ärge unustage heledat –helget visiooni enda silme ees hoida !
Kauneid viimaseid päevi siin aastas !
Amaryllis“

Leave a comment

Name*

Website

Comment