Austades esivanemaid

“Eeloleva hingedepäeva eel sooviksin kirjutada teemal, mis on juba viimased 2-3 aastat minu sees olnud. Eestlane on küllaltki depressiivne rahvas ja paraku on juhtunud ka nii, et minu oma lähituttavate seas on liigagi tihti kuulda olnud allaandvaid fraase „Mu elu on liiga raske, ma ei pea vastu. Ma ei tule kuidagi toime selle põrguga siin Maal, tahaks, et elu juba ära lõppeks“ või „Ma vihkan seda, kuidas mu vanemad mind kasvatasid ja kogu minu praegune eluraskus ongi tänu nendele tekkinud“.  Ise noored ja kaunid, kuid soovivad pilli nurka visata.

Ega mu enda elugi pidu ja pillerkaar pole olnud, kuid samas, vaevalt mu lapsepõlv väga tüüpilisest eestlase lapsepõlvest erineb -range kasvatus, palju üksiolemist, palju karistamist, kõike oli piiratud ja puuduses, minu kui lapse sõna ega arvamus ei maksnud midagi…

Kui liikusin spirituaalsele teele, ei pääsenud ma ei üle ega ümber ühest ülesandest – minu ja vanemate energeetilise ja hingelise sideme tervendamine, mis moondatult salvestus ja jäädvustus mu rakumällu ja automaatreaktsioonidesse (käitumisse) esimese 0-7 eluaasta jooksul.

Intuitiivselt, kuidagi vajaduspõhiselt, leidsin end teekonnalt, kus hakkasin vabastama järk-järgult kogu viha, andestamatust, kurbust, valu, mõistmatust, hukkamõistu, kõiki allasurutud emotsioone lapsepõlvest ja igasuguseid energeetilisi raskeid taakasid minu seest kiht-kihi haaval. Keegi ei käskinud seda teha ning isegi minu pereliikmed ei olnud teadlikud – ma tegelesin andestamisega. Iseenda sees. Mis iganes rahutus või rahulolematus mul lapsepõlve kogemuste suhtes esile kerkis – tegelesin sellega iseseisvalt ning vastutust võttes enda sees. Üsna pea hakkasin märkama, kui tihti hoopis teised inimesed ümberringi vihaga ja siunamisega kirusid oma vanemaid – küll ei toimitud nii ja küll ei toimitud naa…

Mõistagi, olen nõus – teadmatut ja liigselt vägivaldset kohtlemist ei õigusta mitte ükski filosoofiline vabandus. Kuid inimene, kes ei salli oma vanemaid või ei suuda neisse vähemalt emotsionaalsel tasandil neutraalselt suhtuda, kannatab lõppkokkuvõtteks ise. Ma olen kohanud oma teel väga vaimset inimest, kes muudkui kirjutas inimestele suurest andestamisest ja kui tähtis see kõik tema arvates oli, ta suunas inimesi vabandamisele, lasi solvangute korral ka ise inimestel enda ees vabandada. Kuid teadsin tema isikliku elu poolt ka – inimene, kes rääkis andestamisest, vihkas ise oma vanemaid niivõrd, et ei tunnistanud neid siin elus omaks. Kui palju oli tal ettekäändeid, et oma paralüüsitud isaga või lahutatud emaga mitte suhelda.

See muster oli kunagi mitmeid aastaid tagasi ka minus olemas. Kuid siis läbisin ma tõelise transformatsiooni, mis nagu sibula – puhastas kiht-kihi haaval kibedate pisarate saatel ning ma avastasin tõelise ja teesklematu õnne ning rõõmu seisundi iseenda seest. Armas inimene. Igasugune vihkamine või andestamatus – ükskõik kelle või mille suhtes, mürgitab Sind ennast. Nii, kui teisest mürgiselt või sapiselt mõtled, kohe rikud iseenda enesetunnet. Mida saab tema, kellest Sa mõtled?

Ma olen sedalaadi inimene, et teatud vaimsetest ülemaailma levivatest dogmatest ma kohe üldse ei taha kuulda, sest ma kuidagi ei taha haakuda totaalse ja absoluutse aktsepteerimise põhimõtetega („Lepi sellega, et on põrgu“ , „Kõik on täiuslik nii nagu on, isegi, kui on põrgu“ vmt) ning minu arvates ei vaja mitte ükski kuritegu, mitteükski teadmatu või teadlik füüsiline, emotsionaalne või hingeline vägivallaakt õigustust. Mittemingisugust õigustust – ei seda, et tollal polnud raha, ei seda, et tollal polnud aega ja võimalusi, ei seda, et nood vanemad lihtsalt ei osanud oma lastega paremini käituda. Teadmatus ja nn „lollikese rolli“ valik ei vabasta meid vastutusest, mida me teisele inimesele põhjustame. KUID … kes on kord kannatanud ning selle all kasvõi mõttetasandilgi aastaid hiljem vaevleb nii, et kogu elu kreeni kipub vedama, peab teadma-  kogu tema elu vastutus ja juhtimine on täielikult tema omades kätes. Mis oli, see oli. Minevikku saab õnnistada ning energeetilises võtmes – saab minevikusündmustele ka ligi pääseda et neid puhastada või muuta teatud piirides (see on edasijõudnute teema), kuid põhimõtteliselt soovitaksin rahu teha ükskõik mis tasandil muredega. Kui saad midagi muuta praegu – siis tee seda. Kui ei saa, siis iseenda tervise ja heaolu ning käekäigu nimel – jäta see, vaid pane kogu oma tähelepanu praegusele olevikuhetkele ning tulevikuvisioonidele. Kallis Hing, palun ära raiska oma aega ja tähelepanu lahendamata valupunktidele minevikus, vaid keskendu kogu oma tähelepanuga lahendustele, mis Sind päriselt õnnele lähemale liigutavad.

Miks ma sellest kõigest hingedepäevaga seoses kirjutan? Sellepärast, et olles ise läbi teinud oma praeguses kehastuses valitud vanemate suhtes andestamise teekonna, hakkasid mu ees puhastuma järgmised tasandid. Ma hakkasin ligi pääsema järgmistele esivanematega seotud teabele. Ja mitte ainult. Ka tuleviku“vanemate“ ehk minu järglastega seotud teabele, kes kunagi minust hakkavad tõenäoliselt mõtlema !

Kui olin andestanud täielikult oma vanematele, tundes, et päriselt ka enam teemad sees ei närinud, siis mõned aastad tagasi sain ühenduse oma järgmise tasandi esivanematega. Te ei kujuta ette, kui palju informatsiooni mulle ajutasandil pähe tahtis voolata, ma lihtsalt blokeerisin seda infot, sest pelgasin, et mu keha kuumeneb üle. Andestamine mõjutas kuidagi mõlemat esivanema liini.

Tegin ise meditatsioone, kus hakkasin õnnistama ning looma ühendust oma kõikide esivanematega, palusin neil end näidata nii kaugele, kui vähegi suutsin infot vastu võtta. Ma ei teadnud isegi nende nimesid, kuid nad elavnesid. Nad tajusid ilmaruumis, et keegi mõtleb nende peale. Keegi, kes on neist sündinud. Kas teate, kui õnnistav ja toetav on kehastunud inimese poolt saadetud helge mõte lahkunud hingedele teispooluses? See on midagi erilist. Justnimelt elava inimese mõte sisaldab sellist energeetilist laengut ning toetust, mis annab jõudu ja valgust teispooluses olevatele hingedele. (Tegelikult on lugu nn „teispoolusega“ palju mitmetasandilisem ning sügavam, kuid ma ei soovi hetkel pikemalt sel teemal peatuda).

Mind mõjutas esivanematega saadud kontakt niiväga, et mu maailm ega arusaamad ei olnud enam endised. Kuna olen ise käesolevas kehastuses parasjagu emarollis, siis kohe näitasid mulle kõik mu esiemad raskusi ja läbielamisi, mida NEMAD omal ajal pidid taluma. Mul ei jagu sõnu, kirjeldamaks edasi informatsioonivoogu ja pilti… Aga katsun selle üldiselt edasi anda nii, et Sa ise hakkaksid oma elu väärtustama – sellisena, nagu taon ! Ja usu mind, palun – Sa oled sündinud küllaltki heal ajal!

Kui minu mõttes oli aktiivne päevane mähkmevahetuse teema, siis üks emadest näitas mulle, kui keeruline oli neil imikuid hooldada. Kohe tuli info – kolmanda põlvkonna esiemalt – puudus puhas vesi, talvel oli eriti raske. Soojendati lumesula vett, et oleks lähedalt võtta. Beebit ei saadud pesta voolava vee all. Vett pidi soojendama, see võttis oma aja. Lutte polnud, selliseid soojasid beebiriideid polnud. Lapsed haigestusid tihti kõige lihtsmatesse haigustesse (kõrva-nina-kurguhaigused), mis arenesid edasi kopsupõletikuks. Minu kehal kuvandus ning tulid läbi valu ning pisarad, mida valasid mu esiemad oma lapsi suremas vaadates. Väga kiirel viisil näidati mulle kõiki sündmuseid… sõjad, ellujäämised, üksikud tugevad… kuni väga kaugele välja, väga kaugete hõimude ja tsivilisatsioonideni…

Taotlesin kogu oma esivanemate kaudu talletatud info avardumist ning meenumist läbi minu DNA ja keharakkude, et saaksin seda teavet ka siinses kehastuses kasutada. Taotlesin ka kogu oma mälu taastumist (on olnud tsivilisatsioone, kes mäletasid terve elu vältel kõiki oma eelmisi kehastusi, virtuoossusi ja oskuseid.. ei mingeid kustutatud mälusid ega uuesti otsast õppimist või meenutamist).

Sain kontakti esimeste inimestega, kuid sealt edasi Looja endaga. Kogu Ilmaruumi, Galaktikate ja Universumite Loojaga. Me tõesti pärineme ühest võimsast Loovast Teadlikust Energiast.

Peale isekeskis protsessitud õhtuid tekkis minus tohutu tänutunne oma esivanemate vastu. Kohe, kui kuulen, et keegi laseb pea norgu ning kirub oma praegust elu, öeldes selgelt, et ta ei hinda enda sündi ning kehastust siia ilma, ütleksin ma nii:

„Kallis Hing. See, et Sa oled elus, on üks suur kingitus. Üks suur ime. Sa sündisid siia oma emast ja isast, aga kuskil ajalooliinis on Sinu esiema, kes sünnitas mitmeid lapsi ning paljud neist surid. Sina olid üks tugevaim, kes jäi ellu. Süüa ja vahendeid jagus vähestele, kuid Sinu esiemad ja isad – nad jäid ellu. Jäid ellu imikuna, lapsena ja täiskasvanuna, et neist sai sündida uus laps, kellest sündis järgmine elukandja, kellest lõpuks said sündida Sina.

Sa arvad, et Sul oli halb päev, sest kütusehind tõusis? Aga kuskil ajalooliinis on Su esiisa, kes jäi ellu II maailmasõjas kuniks said Sina loodud. Kui palju Sinu esivanematest said langenud? Kui palju oli esiemasid, kes kasvatasid Sind üksi üles? Oli ka esi-esiisa, kes jäi ellu I maailmasõjas. Kõik Sinu eellased pidid üle elama meile tuntud sõjad, ülestõusud, repressioonid. Kuskil keskajal oli üks esiema, kes kandis külmal talvel ämbriga vett, et oma imiku eest hoolitseda. Imik, kellest sirgus täiskasvanu, kes jäi ellu katkude, koolerade, haiguste ja tõvede leviku ajal. Ning elas üle ka infantisiidid- lapsetapud. Kas teadsid või oled uurinud, kui palju on vanadel aegadel imikuid ja väikelapsi hukatud? Perekeskel? Kuid Sina pärined ellujäänutesst.

Kuskil pimedal keskajal, kui jagus vaevu süüa nii täiskasvanutele ja lastele, kuid Sinu esivanemad jäid ellu. Kuskil kaugel on esivanemad, kes elasid üle maiste tsivilisatsioonide katastroofid (jah, meil on olnud varasemalt paar-kolm tuumasõda Maal.. ja ka seal pidi keegi ellu jääma, kellest said Sina sündida omakorda). Inimkonna ajalugu ulatub miljonite aastate kaugusele, mitte kooliõpikutes tutvustatud ja lastele sisendatud teabega, et „homo sapiens Maal  tekkis  40 000 aastat tagasi“.

Kui palju inimesi on hukkunud sõdades, ikete ajal, ümberasumiste käigus? Kuid Sina oled ellujäänute ellujäänu – Sa pärined  tugevaimatest. Palun austa ja väärtusta oma Elu, mis on Sulle antud. Hoolitse oma keha ja elu eest vastutustundlikult! Selle edasiandmise eest on Sinu esivanemad palju verd, valu ja vaeva näinud“.

Minu kõige suurem kink mu praegustelt bioloogilistelt vanematelt ongi elu. Ma hindan oma elu niiväga, eriti seda, et võin siin kaasaegsete mugavustega keskkonnas vabamalt luua, kui varasematel piiratud aegadel, kus iga teisitimõtleja pandi tuleriidale või ohverdati oma oskuste või teistsuguse ilu pärast vulkaanikraatrisse. Oli ohtlik olla ilus. Oli ohtlik olla liiga erinev. Milline olelusvõitlus on meie seljataga, minevikus!

Kontakt oma esivanematega inspireeris mind niiväga, et suures tänus otsisin välja ürikutest kõikvõimalikud nimed, nii kaugele kui suutsin. Vestlesin isegi vana-vanaemade ja tädidega, kuid kahjuks selgus tõsiasi – tavaline tsiliviseeritud inimene ei tea enamasti kaugemale kui tema vana-vana-vanemad. Ehk siis 3 põlvkonna, healjuhul 4 põlvkonna kaugusele. Tegin neile õnnistuse ning lõin nendega kontakti, tänasid neid ja õnnistasin ka nende minevikku. Kes on kursis teetatervendamise meditatsioonitehnikaga, teab, et omaenda elu ja oma esivanemaid õnnistades, on võimalik muuta lausa 37-47 põlvkonna saatust praegusest hetkest tagasi.

Ja mis veel juhtus… Ma sain omale võimsa kaitsjate ja toetajate armee, sest esivanemate hinged, kellega ma kontakti lõin teadlikult ning keda tänasin, soovisid hakata mind toetama ja kaitsma siinses kehastuses.

Ja veelgi enam… Minuga lõid ühenduse tulevikutsivilisatsioonid, kes pärinevad minu enda lastest ! Kui võimas, eks? Ma olen saanud kontakti 700 aastat praegusest hetkest ja 2000 aastat praegusest hetkest… Sellest, kui imeline ja võimas oma olemuselt on tulevikutsivilisatsioonide inimene, pajatan mõnes teises postituses… Kuid need visioonid ja astraalrännakud ajas, kus mind võetaksegi vastu tervitustega: „Tere, me teame Sind! Me mäletame Sind. Sa oled see neiu, selle ja selle nimega… Sa oled aastast 2018! Sa kasvatad praegu kahte last. Meil on siin aasta see ja teine… Palun , tutvu, vaata ringi. Kas me räägime Sulle, mis inimkonnaga vahepeal toimunud on?

Astraalrännak, see on sama ehe, nagu liikuda kogu oma teadmise ja väga tihe astraalkehaga aegruumis nii, et kõik puudutused, temperatuurid jmt on väga hästi tunda kehal. Astraalrännaku ajal on kogu inimese teadlikkus kohal – st ta teab, et ta lamab samal ajal oma kodus voodis, aga kogu tema olemus on läinud rändama. See on midagi muud, kui lucid dreaming.  Tulevikus rändamised väärivad eraldi postitust.

Kuid et tänane hingedepäeva eelne teema kokku võtta – armas Sõber, ära pea paljuks võtta hetk küünlaleegi saatel ning vaikusepaus mõttes. Hetk, et tänada ning õnnistada KÕIKI oma esivanemaid, kes kunagi Sinu kehastusega üldse seotud on… Ükskõik, mida nad tegid hästi või valesti, lihtsalt tänada ja õnnistada neid. Sest täna on Sinul elu. Ja kui Sul on lapsed, siis õnnistada ka oma järglasi. Et nendest sirguksid õnnelikud ja valguses kantud edasised perekonnad… tulevikuinimesed..“

Kaunist sügisaega, sõbrad.

Amaryllis.

 

Foto:Pixabay

 



LEAVE A COMMENT