Skip links

Füüsiline portaal minu eluruumides

Lugejad, kes te olete väga avatud meeltega. Olge valmis. Päeviku teises osas toon sellised sündmused ja rääkimata lood ette, nii palju, kui tohtisin neid avaldada. Kui küsisin meisterõpetajalt K nõu, et kas võin ka käesolevat lugu avaldada, ütles ta, et võin, kuigi paljud ei pruugi mind uskuda. Olgu pealegi, et ei usu. Mul on sellest täiesti üks-ka-ma-kõik. Olen saanud üle progammeeritud hirmust “Mida minust küll arvatakse”. Mina olen leidnud end ja saanud teada, kes ma olen. Ja ootan rahulikult, kui ümberringi veel inimesed leiavad end ja saavad  tunda, kes nemad on.  Paljudele jäävad mu lood ulmeliseks põnevikuks. Kuid ka see on okei. Vähemalt tema intuitsioon kutsub lugema. Kuid sajas inimeses on üks, kes tunneb sarnasust. Ja tuhande seas on need  kümme, kes tunnevad midagi ära – iseendas!
Minu lood on neile, kes juba on murdmas mõistustasandi piire inimolendi multidimensionaalsest olekust. Minu teose teine osa ei ole algajatele.

Umbes aasta aega tagasi, (2018.a suvel) sain ennenägematult ulmelise kogemuse osaliseks. Kes mind tunnevad juba ja on lugenud mu esimest teost “Valguslapse ema päevik”(2018), teavad, missuguseid uskumatuid kokkupõrkeid võib esineda vaimsele teele siirdunund inimestega, kellel nägemine peenmateeria suhtes avanenud.

Kuid mis leidis aset suvel, polnud võrreldav ühegi minu varasema kogemusega.

Möödunud aasta suvel leidis teatud põhjustel aset üks juhtum, kus mul oli võimalus olla tunnistajaks sellisele portaali ilmumisele, mis polnud pelgalt energeetiline, vaid tekitas suure avause minu eluruumides. Sellest avausest sai kehaga läbi liikuda. Ei olnud me magamas lastega, ei olnud see astraalis ega kehaväliselt. Kõik juhtus täiesti ärkveloleku ajal, füüsilisel materiaalsel tasandil.

See kogemus raputas mu mõistust nii, et hülgasin koheselt igasugused naiivsed arusaamad ja uskumused aegruumis liikumise kohta – jäädavalt ja kardinaalselt! Sain aru, kui puudulikult tõlgendatult oldi seni aegruumis liikumise kohta räägitud. Enamasti need, kel polnud kogemust ning isiklikku veendumust.

Varjasin tookord juhtunut pingsalt inimeste eest ning peale selgeltnägija K. ei olnud eriti isikuid, kellega säärast juhtunut konstruktiivselt arutleda oleksin saanud. Alles aegamisi, kui olin lõpuni ära kaardistanud kogu olukorra – kuidas, miks ja mismoodi see aset sai leida, hakkasin vaikselt infot poetama. Otsisime küll Eestis inimesi, kes oleks sarnast asja kogenud või tunnistanud, kuid tulutult. Paljudel olid olnud kokkupuuted ainult peenenergia tasandil tekkivate portaalidega, mis on ohtlikud, kuid pole nii ohtlikud, kui füüsilise tähevärava tekkimine, kus lausa mateeriat saab läbi nihutada ning inimesi kaasa viia.

Kuid mitte ainult portaali ilmumine ise polnud suur üllatus, vaid ka kõik muu, mis leidis aset selle nähtuse ilmumise ajal ümbruses, sest elektromagnet väli oli täiesti segi paisatud ümbruses – laste mänguasjad ja esemed tõusid õhku ning hakkasid, kujutagem vaid – leviteerima! Kogu eramu ja ka hoov selle ümber oli sattunud nagu üüratult suure valgusmulli sisse, sest läbi akna oli võimalik näha järgnevat: isegi õues olid 1,5-meetri kõrgusele õhku tõusnud laste poolt murule ripakile jäetud mänguasjad – liivavormid, plastikkäru… Esemed – need leviteerisid. Ka vannitoa laes kustutatud režiimil olnud laelamp hakkas meeletult hõõguma ja põlema. Kõik eluruumid täitusid valgusega ning siis see juhtus… Ning püsis omajagu aega, et sain lausa teiselpool ära käia.

Kõik teavad, et on olemas energeetilised aegruumi portaalid. On mõtteportaalid, mida inimene saab oma mõttekanalina tekitada teise isiku või objekti suhtes. On energeetilised liikumiseks mõeldud portaalid, mille kaudu erinevad olemusvormid ja energiad liiguvad.A ga kõik need portaalid on enamasti silmaga nähtamatud tavainimese jaoks, sest need asuvad peenenergiate tasandil.

Mäletan, kuidas kirjutasin esimesed read sellest sündmusest oma märkmikusse. Nii oli mul kombeks – peale iga juhtumit see dateerida ja üles märkida.  Vaevu suutsin pastakat käes hoida, sest olin vapustatud! Istusin voodiserval ja meenutasin juhtunut. Mu käed värisesid, sest midagi sellist ei olnud ma varem tunnistanud ega kogenud.  Mina, kes olin erinevate jõudude ja eeterlike olenditega rinda pistnud nii mitmel korral ja igasuguste kogemuste varal end maksma pannud, ei osanud oodata taolist külaskäiku, et läbi portaali astuvad INIMKEHAD, kes VESTLEVAD minuga. Ja kutsuvad veel kaasa.

Kõik algas meeletu valguse saabumisega koduõuele ja magamistuppa, mis ajas kõik elanikud majas üles. Lapsed olid ärganud oma voodites, nad olid häiritud. Ajasin end kärmelt teki alt välja, jooksin ruttu imiku võrevoodi juurde ning tõstsin sealt noorema lapse enda sülle. Ja haarasin instinktiivselt kaasa ka teise lapse, kes juba voodi serval nutta tihkus. Jooksin, lapsed süles, maja teise ossa, kõige kaugemasse nurka elamus, kus oli vannituba ja tõstsin lapsed enda seljataha pesuruumi. Ise jäin pesuruumi ja vannitoa vahelise ukse lävele seisma ja jälgima, mis edasi saab.

Teadsin, et olid saabunud nemad. Nad nad teadsid, kus ma asusin. Mõttetu oli end kuhugi peita, tuli seista silmitsi sellega, mis hakkas juhtuma. Märkasin, kuidas nende saabumine materiaalsel tasandil aina lähemale jõudis, sest koridori ja vannitoa uksed olid klaasist avaustega ning valguskuma voolas laiali kõikjale mu eluruumidesse, koridori ning vannituppa. See silmipimestav valgus lähenes sinna, kus asusin mina. Jälgisin ainiti, mis toimus.

Ma polnud sellist asja oma käesoleva kehastuse jooksul kunagi varem kogenud. Seisin lihtsalt hämaras vannitoas, majandustoa ukselävel, mis oli kõige kaugem nurk minu kodus.

Järsku hakkas laelamp, mis oli väljalülitatud olekus, hõõguma ja järjest rohkem ja rohkem intensiivsemalt kumama, nagu oleks see tööle lülitatud reostaat lüliti abil. Kusjuures see
kiirgas hoopis teistsugust valgust kui ta muidu põledes kumas: soojaka halogeeni asemel lähtus lampidest ainult külm valge toon. Vaatasin laelampi — sellele kinnitatud neli lambipirni olid justkui maksimaalse elektrilaengu all, imestasin, millal need pauguga puruks löövad.

 

Suunasin oma pilgu keset vannituba, õhuruumi. Lae alla tekkis lambi ümber kummaline horisontaalne valgussõõr, see laienes ning muutus ühtäkki vertikaalseks.
Minu ette tekkis ülisuur, mitme meetri suurune ringikujuline avaus. Sellel hetkel sain aru, mis hakkas toimuma.
Minu ette ilmus füüsilisel tasandil pesuehtne portaal, mis oli äärtest piiritletud kummalise väreleva energeetilise valgusniidistikuga, moodustades rõnga portaali ümber nagu
filmidest nähtud tähevärava rõngastel. See, mis järgnevalt aset leidis, ei unune mul mitte kunagi.

 

Kogemus, mida saan oma lastele ja lastelastele ning lastelastelastele surmani jagada. Õpetlik lugu, mille toon ka lugejateni.

Kogu juhtum üles kirjeldatud ka sellega, kes tulid, mida rääkisid, mida nad tahtsid – teoses “Valguslapse ema päevik 2”. Räägin teoses ka üleüldiselt portaalidest.

 

Adeline V. Amaryllis
Katkend teosest „Valguslapse ema päevik 2“, saadaval ettetellimisena siit:

Leave a comment

Name*

Website

Comment