Igaühele sobiv viis

Tänane postitus keskendub autori liikumisele oma teekonnal ja tema teose kujunemisele….

“Minu teele ja mu ümber on seoses viimase aja teemadega, sealhulgas ka “Valguslapse ema päevik” ilmumisega, koondunud ja tekkinud ootamatult väga palju huvitavaid inimesi. Olen siiralt, nii üllatunud inimeste teadlikkuse taseme üle! Eile kohtusin kokku kolme inimesega, kes minu pikaajalised tuttavad, aga muidu vaikselt koguaeg oma rida ajanud. Igaüks neist rääkis õhinal selliseid lugusid iseenda kogemustepagasist. Kuna ääretult palju oli sarnasusi ka minu kogemustega, siis ma lihtsalt tõdesin ja veendusin taaskord enda arusaamades, et kõik mustrid ja toimingud leiavad aset ühtemoodi kogu inimkonna peal. Oleks rumal ja enesekeskne arvata, nagu mõni oleks nii eriline ja väljavalitu, et võib ainukesena kogeda astraalrännakuid või kehaväliseid kogemusi.

Hiljuti kohtusin ühe väga vaimse, tagasihoidliku inimesega, kes oli juba kolmas isik viimase 2 nädala jooksul, kes avaldas soovi hakata ise oma meditatsioone tegema, kuid ei julge. Ei julge sellepärast, et võidakse hakata süüdistama mõne teise sama valdkonna tegija poolt… Julgustasin teda ikka looma, las olla inimestel mitu valikut. Ongi hea, kui on valida ühe või teise meetodi vahel. Kui te sellist inimest oma teel kohtate, kes ütleb, et ainult temal on õigus kogeda või luua midagi ainuisikuliselt, siis kõndige sirgelt oma teed edasi ja ärge laske mõjutada endid.  Nii Luule Viilma, kui ka mu Vaimne Õpetaja kord ütles: “Palju levib libavaimsust. Ja vaimne kadedus, see on hullem kui tavainimese kadedus”. Mõni lihtsalt püüab nii eriline olla ja end teistest nii palju kõrgemale seada, et justkui keegi teine ei tohiks samamoodi eriliste kogemuste osaliseks saada.

Mina tahan inimestele ise just vastupidiselt rõhutada – mida te kogete, on reaalne. Uskuge iseendasse ja oma kogemustesse. Ärge pidage end hullumeelseks ning jagage julgelt omadele oma kogemusi. Igaüks valib selle tõe, mis tema südames kõnetab. Las inimestel olla valikuvõimalus.

Mõnikord vaatan ja imetlen neid inimesi huvitavate oskuste ja omaduste tõttu, kui nad end avama tulevad, ning küsin endamisi naljatledes: “Kus te küll seni olete olnud? Nii huvitavad ja põnevad isiksused, kellel omavahel äravahetamiseni sarnased kogemused. Tänavapildis paistate kõik nii tavalised ja silmapaistmatud. Küll on tore, et te olete julgenud rääkima hakata!”

Tõsi. Ma teadsin kohe algusest saadik, et neid kogemusi, mida kirjeldan mina oma teoses, on läbi elanud tegelikult nii mitmed inimesed kõikjal Eestis ja terves maailmas. Mu kogemused ei tee mind grammivõrra erilisemaks nendest inimest.  Mina lihtsalt võtsin aja oma öötundide ja laste arvelt ning panin need kirja, tõin need välja, et teised tunneksid ära iseennast. Ja nüüd on kaaskogejad hakanud rääkima. Nad julgevad rääkida. Aitäh kõigile, kes on seni julgenud ja soovinud kirjutada, ühendust võtta, kohtuda või avaldanud soovi enda läbielamisi jagada.

Minult on mõni lähedane, kes mind muidu pikalt tundnud, kuid kellele polnud ühtegi kogemust varasemalt jaganud, tulnud küsima, et miks ma enne neist asjadest ei rääkinud? Näiteks siis, kui raamatut samal ajal kirjutasin? Ja on küsinud, et kuidas üldse selline huvitav teos valmis?

Sellega on huvitav lugu.

Kirjeldan oma raamatus nii isiklikku, minu enda personaalset lugu. Minu kahe lapse saamise lugu ja kogu teekonda minu ulmelisel avardumisel. See on isiklik, personaalne, ütleks kohati ka intiimne. Tegin seda ainult ühel põhjusel – anda edasi info neile, kes te kogete sarnaseid asju – ärge pidage end hullumeelseks! Võtke end kokku ja õppige oma jõudu kasutama!

Kui teos valmis sai, siis ma andsin selle nii oma emale kui ka õele ette ning ütlesin: “Palun lugege ise, siis saate kokkuvõtvalt teada, mis mu elus viimase kahe-kolme aasta jooksul on toimunud”. Ma ei olnud isegi oma emale, kõige lähedasemale pereliikmele, jaganud neid sündmuseid, mis mu elus olid toimunud, rääkimata mõnele sõbrannale.  Mu ema luges teose läbi ja ütles: “Ma poleks iialgi arvanud. Miks sa enne ei rääkinud?”

Vastasin talle: “Aga mida see oleks andnud? Igapäev telefonis vestleda ja muudkui tundide viisi jahuda, mis oli toimunud? Ilma lahendustele keskendumata?”
Ja nii mõnigi tuttav tänas ja sõnas peale teose lugemist: “Nüüd mõistan ma kogu sinu lugu. Nüüd ma mõistan sind suurepäraselt, kes sa oled”.
Mina olen selline inimene, et kui ma pole filmi vaatamas käinud, siis oleks ka väga silmakirjalik kritiseerida midagi, mida su silmad pole näinud. Oma silm on kuningas. Oma sisetunne on ainus tõde.

Meeldib see või ei, aga olen seda tüüpi inimene, et kõigepealt teen töö ära ja alles siis tulen viljasid näitama. Võin vaikselt nokitseda aastaid endamisi mingi enda isikliku projekti kallal, nii et mõni sõbranna hiljem küsima tuleb: “Millal sa selle küll valmis said?” Sest mulle meeldib ajada asja vaikselt, kulisside taga. Sellepärast ärge uskuge ka isikuid, kes peaksid ehk kunagi väitma end olevat minu “isiklikud tuttavad või sõbrad” ja et nad on teadlikud täielikult kogu minu käekäigust ja minu kogemustest. Aastast 2016 ei ole ma kellelegi personaalselt midagi jaganud (v.a. mu Õpetaja) ja mind tõesõna ei kõiguta, kui mõni hägustest ajaloosoppidest isik minu algusaegade algajalikkust tuleb meelde tuletama, sest ta mäletas mind sellest korrast. Ma ei häbene öelda, et ma olin alguses väga algaja ja läksingi oma Õpetaja juurde küsimustega: “Kes on madalasageduslikud olendid? Ah sellised? Oot, mis ? Nad jahivad ja mõjutavad tõesti inimese hingi?” Ma ei häbene seda teekonda, kui ma veel ise ei kanaldanud. Oleks valelik öelda, nagu ma oleksin mingisugune tarkpea päevast nr 1 olnud. Aga ma sain tõesti ülimalt kiiresti iga asja osaliseks ning pidin ruttu meelde tuletama, kes ma olin. Sellest, mida ma olen viimase 1,5 aasta jooksul teinud, jätan praegu saladuskatte alla. Aga palju põnevat on veel ees…

See on üks põhjus, miks ma 2-3 aastat ei ole teose kirjutamise ajal käinud  avalikel loengutel ega meditatsioonidel. Oli üks erand üle 2 aasta tagasi, kus mu tollane sõbranna, vaimsete teemade huviline, kutsus mind oma korraldatud loengusse, mis oli tema jaoks esimene avalik ülesastumine. Ta palus, et turvaksin ruumi, annaksin kogu tema kõne ja esitluse kohta tagasiside ning aitaksin seda  ruumi energeetiliselt puhtana hoida, sest tal olid lood pretensioonikatest energiatest. Ta kutsus mind tungivalt ja heasoovlikult oma loengusse, hüvitades mulle isegi piletiraha. Ja ta küsis ka enne loengut, kas ta võib ka minu maaväliste kogemusi jagada seal loengul. Ma andsin loa. Kord kohtasin ka ühte kosmoloogi ühel kinnisel grupikohtumisel, aga tema kogemused erinesid oluliselt minu omadest.  Seega olen olnud juba tänaseks lausa 2 aastat eemal avalikest parateemade loengutest ning meditatsioonidest. Ja nii on hiljem ärilistel põhjustel ka lihtsam tõestada enda mittesegatust, eriti kui tegeletakse autorikaitsetega seotud infoallikatega.

Minu ainuke tõene, objektiivne toetaja oli mu Õpetaja Kristiina. Seetõttu kirjutan temast palju ka oma teoses ning küsisin temalt selleks luba: “Ma ei taha end võõraste sulgedega ehtida. Info, mis on tulnud sinult ja mis on sinu kanaldus, nii ma tahan seda ka välja tuua”. Ja ta oli nõus. Tema abil käsitlesime me ära nende mitme aasta jooksul kõik paralleelldimensioonide põhjused, kõik astraalspioonid ja nende tegevuskäigud, kõik unenägude manipulatsioonid ning mõistagi kõik, mis seondus uue ajastu lastega ja kaasnevaga. “Valguslapse ema päevik” esimesed kogemused on kirjutatud alates aastast 2014, kui jäin lapseootele vertikaallapsega. See oli see aeg, kus mu Õpetaja sõnas kohe alguses: “Kirjuta üles kõik, mida koged. Ma näen, et sa annad üks päev  raamatud välja”.

Aastate jooksul kerkis minu lauale  hunnik märkmikke, kuhu iga nähtuse ja iga kogemuse käsitsi kirja panin. Hoidsin neid kiivalt. Nii, kui jälle mingi energia ruumi ilmus või midagi mulle rääkis – ma lihtsalt panin kõik kirja, käsitsi. Peaasi, et oleks kirjas ega ei ununeks. Mind ei huvitanud, kui õudne või lõbus kogemus mul oli, ma jäädvustasin kõik. See oli Päevik. Tõeline memuaaride päevik. Iga lapse jaoks tekitasin eraldi märkmiku. Olen säilitanud need täisjoonistatud ja kirjutatud märkmikud mälestuseks oma lastele, et kunagi pärandina üle anda.

Kes on teost lugenud, see märkab, et ma päris palju viitan infole, mille sain tõesti oma Õpetajalt, selgeltnägijalt Kristiinalt. Mis tähtsust on, mis Õpetaja parasjagu teid aitab. Iga ühe jaoks on oma suunanäitaja. See imeline naine aitas mind palju ja suhtleme tänagi väga tihti. Tema aitas mul üüratule infole jälile saada ja aitas mul olulistele nähtustele õigeid nimetusi anda. Suur kummardus temale. Käisin tol ajal regulaarselt temaga kohtumisel, igakord läksin koju (tema loal salvestatud) 1,5 tunnise vestlusega, kus jälle õhkuahmides pidin tõdema, mida olin teada saanud. Neid dialooge temaga kogunes mul omajagu, kõik on mälestuseks alles.

Paar aastat tagasi hakkasin  ise julgelt ja otse  kanaldama.  Enne seda praktiseerisin ainult iseendale ja pereliikmetele, mitte võõrastele. Sain aru, et pean ise asja nii veatult kätte saama, et eksimine oleks miinimumini viidud. Siis kirjutasin kõik küsimused enne Õpetajaga kohtumist üles ning kanaldasin neile iseseisvalt vastused. Hiljem kontrollisin saadud vastuseid ja võrdlesin neid. Lõpuks saavutasin sellise seisundi, kus minu vastused ei erinenud tema vastustest ja ta ütles mulle, et me näeme mõlemad pilti 1:1-le. See oli mulle suur tunnustus. See oli minu pikaajaline praktika – sadu ja sadu kordi  iseenda selgelttunnetamise ja tajumise oskust proovile panna, et saavutada ise sõltumatus. Mulle reklaamiti ka ühte selgeltnägemise koolitust, aga loobusin sellest. Olin juba iseseisvalt nii palju nokitsenud ja mul olid omad mugavad meetodid välja kujunenud.

Mul oli ääretult tähtis, et annaksin nähtustele õige nimetuse, mitte ei loeks kuskilt sajast materjalist korraga või ei kuulaks suvalise pajataja järeldusi. Tänu sellele, et mul oli kokkulepe ja luba mu vaimse Õpetajaga neid asju esile tuua, lubas ta originaalsel viisil ka need jutustused teoses kajastada. Ta väärib minu poolt suurt tänu, sest just tema omas nii suurt kogemustepagasit erinevate  tumedate jõudude tagasilöömisel, astraalrännakute puhul ja erinevaid astraalspioonide teemasid käsitledes. Kuna minu kogemused olid isegi too much minu enda jaoks tollal, siis ma ei tundnud karvavõrdki, et ma peaksin veel lisaks kuskil avalikult afišeerima end, ilma, et oleksid selgitused ja lahendused käes. Isoleerusin mingil põhjusel oma maailma. Sünteesimata infot edasi levitada on ka rumalus. Siis on see nagu kuulujutt, mitte teave.

Viimastel aastatel olen osalenud ainult ja ainult Methodraie praktikatel. Olen meelega sihilikult hoidnud eemale absoluutselt teiste isikute peetavatest avalikest meditatsioonidest ja loengutest, just nimelt sellepärast, et mul oli nii kõige parem töötada iseenda teose kallal – mõjutamatult ja segamatult. Seda on väga lihtne ka tõestada, sest ma pole lihtsalt kuskil käinud ja kedagi kuulanud. Ma vältisin igasuguse võõra materjali lugemist, isegi UFO teemalistest teostest ja filmidest hoidsin eemale. Miks? Sest ma ei tahtnud, et mitte mingisugune võõras allikas hakkaks mõjutama minu nägemusi, minu kogemusi. Olete kindlasti kuulnud näiteks sellest, et kui vaadata näiteks õhtul hilja õudusfilmi, siis väga suure tõenäosusega inimene kohe kogeb midagi sarnast öösel? Sest ta tõmbab ise ligi või tal tekib kerge ühendus allikaga, kui on tundlik inimene. Selline mõjutus on väga kerge tekkima.

Oli inimesi, kes sattusid mu teele ja püüdsid mulle avardavat teavet jagada, tingimusteta ja varjamata, et suunda näidata. Mulle meeldis väga, kui mõni ütles: “Mis on valgusest kanaldatud, seda ei tohi varjata ja tuleb anda vabalt ja piiramatult inimestele edasi”. Aga tuli ette ka isikuid, kes helistasid  ja üritasid aeg-ajalt mulle serveerida oma tõde, oma arusaama mingitest asjadest. Oli isegi selline inimene, kes nimetas end samamoodi mu Õpetaja Õpilaseks, aga koguaeg selja taga tegi teda maha ning kippus iga Õpetaja öeldud asja ülevõetud infoks tembeldama. Inimesi on igasuguseid… Minu Õpetaja lihtsalt naerab selle peale ja ütleb, et ta teab kõike ja et nii saabki rohkem puhkust inimestest. Selgeltnägijat pole nii lihtne petta, tee ükskõik kui ilus nägu või soeng pähe. Ja et arvestagu ka mina sellega – mida rohkem oma valdkonnas tegija oled, seda rohkem kadetsema ja taga klatšima hakatakse. Eks igaüks on seda ise tunda saanud, kui oma valdkonnas on end arendanud ja kuhugi oma potentsiaaliga jõudnud…

Enda transformatsiooni ja isikliku arengu või õppetee jooksul on tähtis jõuda vastusteni omal viisil, omal kogemusel. Ükskõik, mis viis on sinu jaoks sobivaim. Kas kiirelt või aeglaselt, kellegi käest  kuuldult või ise järele veendudes.  Ükskõik, mis tulemi te ka saate – kas sarnase või erineva, ärge kahelge endas. Ja olgu teil ükskõik, mida üks või teine või kolmas räägib. Soovitan kõigil, kes tegelevad mingisuguse oma loomingu kujundamisega, hoida end puhtana ja kui võimalik, mitte uurida teiste loomingut, sest nii võid isegi kogemata lasta end mõjutada teise inimese loomingust.  Aga mõne jaoks on lihtsam lugeda teiste materjali ning alles siis endas selgusele jõuda. Las igaüks ajab oma rida. Ja kui satutataksegi samale tulemusele, siis seda meeldivam on ju töövõit, kui tead, et jõudsid mingi infoni ise.

Ma olen selline imelik inimene, et ma armastan isolatsiooni ja eraldatust. See on põhjus, miks ma olen seni ajanud asja vaikselt ja eraviisiliselt. Need inimesed, kellele olen viimase 2 aasta jooksul pakkunud kanaldusi ning salvestusi DropBoxi üles laadinud, on jõudnud minuni samm-haaval, Kõiksuse oma tahtel. Soovisin praktikat ning pikalt tegin seda täitsa tasuta.

Kui mul  paranormaalsed nähtused kodus pihta hakkasid, siis olin selline inimene, et ma ei kukkunud neist kohe avalikult jagama. Teadsin vaid, et mu Õpetaja ütles, et mu käbinääre läks hooga lahti peale lapse sündi ja tihti seda uue ajastu lastega peredes juhtubki. Ma ei rääkinud isegi oma lähedastele, mida kogesin. Mõni mõistis, teine ei teadnud küsidagi, kolmas solvus. Mõni arvas hoopis, et mu elus ei toimugi midagi. Mul oli kuidagi tunne, et pean ise kõigepealt kogu asja haldama ja hoomama hakkama, enne kui oma sõnumit edasi hakkan kandma. Mulle isegi jõudis ühtede kõrgsageduslike olendite poolt teave, et ma ühte või teist asja enne mõne konkreetse inimesega kohtumist ei jagaks. Alguses ma ei mõistnud neid keelde või soovitusi, kuid hiljem sain aru miks – oli mõni isik, kes ahmis teiste informatsiooni ja kogemusi, et iseend selle toel rikastada. Aga taaskord – tegin oma valikud ümber ja las teevad ise mis tahavad. Igaüks elab nii nagu tahab.

Vältisin teadlikult kogu läbielamise perioodil info levitamist. Naljakas oli see, et mu teele võis siis sattuda selliseid vaimseid inimesi, kes rääkisid vahetpidamata  ainult endast,  andmata võimalust oma sõna vahele öelda. Ja kui kohtumine oli läbi, siis minu pika kuulamise ja vaikimise peale mõni ütles: “Noh, sul igav ja polnudki midagi huvitavat või? Sinu elus küll midagi ei toimu” . Küsisin endalt mõttes, et miks selline kohtumine ühe või teise isikuga aset leidis? Ja ma sain vastuseks: “Sa pididki lihtsalt täna kuulaja olema. Ta tahtis endast kõike välja rääkida”. Ma ei tundnud üldsegi mingit vajadust hakata hooplema ühe või teise asjaga. Nad tahtsid ise end välja rääkida ja välja elada. Teadsin, et igal asjal on oma aeg ja küll ma siis kõigest hiljem räägin.  On lihtsalt selliseid inimesi, kes arvavad, et kui te neile midagi endast ei jaga ega räägi, siis teil ei ole neid kogemusi või teid pole tema jaoks olemas.

Kui kahtled mingis situatsioonis, kas peaksid sõna võtma, vali pigem vaikimine ja ootamine. Sest igal asjal on oma küpse aeg. Mina valisin tookord vaikimise, sest mulle öeldi: “Ära jaga oma asjadest enne, kui aeg on küps.” Muidugi tegin ka vigu ja paljugi tundlikku informatsiooni sai usaldatud kätesse, kes seda kuritarvitada püüdsid. Kuid ma ei häbene ka vigu oma teel.  Ja ju siis see on viis, kuidas nemad oskavad elada.

Ma leian, et käes on sellised ajad Maal, kus tuleb üha rohkem jagada oma tundmusi, olla aus igal tasandil, julgeda kogeda ja olla minaise, tunnistada, mida kogetakse ja tajutakse. Paljud ütlevad: “Ma tundsin ja tajusin tookord nii või naa, aga ma ei osanud siis seda kuidagi selgitada”. Jagage julgelt ning olge häbenemata see, kes te olete. Liiga pikalt on inimene pidanud end alla suruma. Ja tänapäeval enam keegi tuleriidale ei pane. Nüüd on käes avanemise ajad ! ”

 

Palju valgust ja olge hoitud!

Amarylliselt



LEAVE A COMMENT