Kasvatades lapsi südamehäälega, mõtle peamisele –  kas oled päriselt rahul?

Tänane postitust on nutiseadme sõltuvusest, kasvatamatusest ja vabakasvatusest.

“Lugesin hiljuti ühe õpetajanna südamlikku lugu, kus ta kirjutas tõsiasjadest, mis puudutavad täiesti reaaleluliselt meie praegust kasvavat põhikooliealist nooremgeneratsiooni, ca 8-9.klassi õpilasi.

Minu pilk jäi peatuma eriliselt pikalt tema lausetel, kus ta viitas neutraalselt, kuid siiski tõsiselt, et midagi on praeguse nooremsandiga toimunud, sest õpilased ei oska isegi normaalselt enam õpetaja poole pöörduda, selle asemel hüütakse mokaotsast „Õu, kuule sina, ä“ , ega osata normaalselt sotsiaalselt lävida omavahel  ning on täheldatud väga tõsist taandarengut keskendumisvõime osas. Lugesin ja mõtlesin, et mis siis selle põlvkonnaga juhtunud on ning vestlesin ka mu suguvõsas sirguvate noorte koolipoistega. Nad olid väga huvitatud jagamast oma kogemusi mulle ning kinnitasid ühest suust, et lapsed koolides on tõesti rahutud, närvilised, keskendumisvõimetud, tihti märatsevad lausa selle peale, et ei ole saanud piisavalt hea tulemuse kontrolltööl,  lõhuvad vihast kooli inventari ja elavad oma rahulolematust teiste kaaslaste peal välja. Üks neist noortest poistest tunnistas, et tal oli raskusi end hommikul kooliminemisega motiveerida ja oleks soovinud kas kooli vahetada või üldse kodus õppida, kui vaid vanem oleks lubanud. Nad kinnitasid, et tänapäeval on täielik haruldus näha rahulikku last.

Muidugi number üks põhiprobleem, mille too õpetaja (kes töötab koolis, kus on nutitelefonide kasutus lastel lubatud) tõi välja – lapsed pidevalt „istuvad“ nutiseadmetes. Vahetunni ajal, ka tunni ajal, söögi alla, söögi peale, õppetöö ajal pidevalt kontrollitakse  Facebooki, Instagrami, mängitakse mõtlemist mittenõudvaid ajaviitemänge ning aina vähemaks jääb tähelepanu, et keskenduda õppetööle. Täpsemalt öeldes, nutiseadmete sõltuvusest tulenev tähelepanu ja vaimse võimekuse langus on 8.klassi lastel lausa teatud hinnangute tulemusena nii minimaalne, et pidavat olema võrdeline umbes 5-aastaste ehk eelkooliealiste laste keskendumisvõime tasemega. Kuigi minu lapsed on alles mürsikueas, püüan end siiski juba varakult valupunktidega kurssi viia ning mõistagi panid tolle õpetaja argised tähelepanekud, kes puutub aastatest aastatesse lastega igas eas kokku, mind tõsiselt mõtlema selle probleemi peale ning suunama oma tähelepanu ka omaenda perele – millist eeskuju mina või teised täiskasvanud minu pere ringis oma lastele parasjagu annavad.

Kui keskendusin klassilastele, kellest too õpetaja kirjutas, sain lihtsalt aru, et laps oma olemusega on tõmmatud justkui konksu otsa. Muidugi on inimesi, kes süüdistavad õpetajaid kõiges, on inimesi, kes süüdistavad ainult ja ainult vanemaid ning on inimesi, kes näitavad näpuga millegi või kellegi „mitteindividuaalse“ poole, süüdistades ainult riiki või ühiskonda, sest nii on hea vastutust iseenda õlult ära lükata. Eks siin ole ühe või teise osapoole roll mängus, kollektiivne vastutus laste kujunemisel, kuid nutiseadmete sõltuvusest tulenev rahutu ja keskendumisvõimetu noor, kes ei suuda oma peaga mõelda ja üle paari minuti järjest keskenduda fokusseeritud etteantud ülesandele, on kõigest üks väikene nähtus kogu suurest, tõelisest suurest üleilmalisest pildist…

Ütlen otse – energeetiliselt pulbitseva ja suure loominguvõimega lapse jaoks on süsteemi poolt tõesti täiesti teadlikult igasugususeid lõkse ja ahvatlusi üles seatud. Kui aastaid tagasi hakkasin „teistlaadi“ infole ligi pääsema, olin pehmelt öeldes jahmatunud, kuivõrd suurt huvi ja tähelepanu on sätestatud just sellise sihtrühma, nagu laste ja pealekasvava põlvkonna vastu. Jah, täiskasvanute (kogu inimkonna suhtes siin Maal) on oma agenda ja new world order paika pandud, kuid lapsed on nende jaoks veel eriline sihtrühm. Süsteemi taga peituvad juhtivad- ja otsustavad jõud, kes hallide ja märkamatute isiksustena valitsuste taga käsklusi annavad, kes teevad ülemaailmaliselt koostööd new world orderi jaoks ja  juhivad  inimkonda teatud olemusvormidega koostöös. Igasugused lõksud ja ahvatlused on paika pandud selliste põhimõtete ja mehhanismide järgi, mida argisest tööelust läbikurnatud lapsevanem tihti läbi ei hammusta ega märka, ning need tähelepanulõksud on lausa ealiselt sätestatud, alates laste sünnist kuni ülikoolieani paika pandud. Igasugused lapse loovust, tähelepanu, mõtlemisvõimet (nn oma peaga mõtlemine ) ja lahenduste genereerimise võimet piiravad ja pärssivad tegurid kujundavad kaunist jumalikust inimolemusest kuuleka süsteemi orja, kes on pime, ei näe, ei tunne oma olemust ja täidaks vaid etteantud korraldust – tuimalt, ilma empaatiata. Ühe vähese näitena , miks muidu on noortele lastele lubatud näiteks sellised arvutimängud, mis kujundavad veel küpsemata lapsolemust väga radikaalselt ning mõjuvalt. Väga tuntud ja kurikuulsad arvutimängud, kus saab peategelesena praktiseerida tapmist ja mõrvamist, isegi raha eest prostituudi osta ja ta peale ära kasutamist ära tappa omal sobival viisil. Jah, lapsevanemad, sellised mängud on täiesti olemas ning kõigest hiirekliki kaugusel.

Lapse tähelepanu ning keskendumist (ehk seeläbi – lapse energiat, mõtte – ja loomeenergiat, mis on kordades tugevam ja intensiivsem, kui täiskasvanu oma) püütakse ja kogutakse siinses maailmas väga alatute võtetega ning tihti ei hammusta vanemad neid tegureid läbi, vaid tunnistavad hiljem lihtsalt tagajärgi. Siin maailmas käib tähelepanujahtijate omavaheline võidujooks ja konkurents. Igaüks püüab teie tähelepanu, k.a. laste tähelepanu. Kokkuvõttes kannatajate arv suureneb ühiskonnas – sest lisaks lastele, kannatavad lõpuks ka vanemad, süüdistavad või eiravad, kuid ei mõista, kuidas juhtus nii omaenese armastatud lapsega, kes peale sündi vaid vanemate peopesadele mahtus ning oma ingelliku ja tervendava pilguga pisarateni liigutas, on muutunud koolieaks allumatuks ja segaduses märatsevale nooreks, kes ei oska analüüsida, keskenduda, mõistlikult suhelda, iseenda tundmusi väljendada ja vanematega lugupidavalt ja ausatavalt suhelda. Ja nii toodetaksegi süsteemis katkiseid hingi üha rohkem juurde. Katkiseid ja eksinud hingi.

On teada, et lapsed õpivad kõige enam läbikogemiste ja eeskuju kaudu. Ma ei propageeri nutiseadmete täielikku kõrvaleheitmist,  sest olen leidnud lennureisidel ja sõitudel neid tänuväärse vahendina, kuid neid tuleks erakordse tasakaalu ja teadlikkusega kasutada. Tsiteerides seda, kuidas ütles kord meisterõpetaja Kristiina : „Kasutame seadmeid ja tehnoloogiat nii,et need meid toetaksid, aitaksid ja edasi viiksid. Paneme need oma kasuks tööle!“

Ehk siis – tõesti, tehnoloogia  toob kaasa palju ohte ning mõjutegureid, kuid võtame neist targalt ja kavalalt selle osa, mis meid aitavad. Ei tasu ka segi ajada seda, et mis esmapilgul näib arendav (arvuti- või telefonimäng), võib olla hoopis taandarendav pikemas perspektiivis. Ja digimängudele on ka palju alternatiive, näiteks tahvelarvutis kasutatavad rütmipillid või klahvpillid, ka joonistamistahvlid. Olge loomingulised!

Olen uurinud nutiseadmete ja televiisori mõju täiskasvanule ja lastele. Nutiseadmeid kasutades ja televiisorist programmi vaadates läheb inimese aju ühte erilisse seisundisse (mitte-mõtlev seisund, mis ei nõua energiat, on nn passiivne seisund, mis on teeseldud puhkus), kuid ei nõua intensiivset mõttetööd. See on selline „mõnus“ seisund, mis imiteerib puhkust (kuid seda tegelikult pole, sest aju ikkagi koormatakse infomüraga) ning aheldab oma loidumusega inimest kogu oma tähelepanuga telekasti ette. Tegelikult juhtub nii, et inimese aju (mõttetegevus) manduvad ja nüristuvad. Lastel on sellised protsessid eriti tugevad juhtuma. Laps mitte ei keskendu sügavalt oma tunnetusest lähtuvalt informatsioonile, vaid võtab selle passiivselt väliste stiimulite põhjal ja mõjutatult vastu.

Kui ma väikene laps olin, siis mäletan, mismoodi 90ndatel hakkas järjest enam peredel tekkima raha, et koju värvitelereid osta. Pultidega ja välismaiste kanalitega. Olin pahane, sest minu isa oli täielik telekavastane ja mulle ei meeldinud see tollal kohe üldse. Pidasin teda karmiks ja kurjaks, sest teised lapsed võisid küll multfilme vaadata ja hiina telekamängudega tundide viisi klõbistada. Mäletan seda tunnet selgelt, kui laisalt „hea“ oli lihtsalt telekat vaadates „oma maailmasse ümber lülituda“. Mõistsin oma vanemate piirangut kunagi aastaid hiljem ja see andis mulle teatud tugevused oma elus hakkamasaamisel. Kuid mu vanemad ei osanud muudmoodi end kehtestada, kui läbi karmide piirangute, ometigi nad teadsid televiisori ja arvuti sõltuvusttekitavast mõjust ja sellest, mismoodi see lapse loominguvõimet pärsib või piiratult suunab.

Ma arvan, et vähem telekat või nutiseadmeid pole sugugi paha mõte. Igavus ei ole haigus, mida karta- lapsed peavad ise igavusest oma leidlikkusega jagu saama – igavus sundigu lapsi põnevaid mängulisi tegevusi leidma. Ja vanemad, ärge kartke oma lastelt nõuda.

Ma olen väga väga seda meelt, et tänapäeva lastele tuleb anda rohkem loomingu- ja tegutsemisevabadust, mis aitaks neil iseenda võimeid ja potentsiaali rakendada ja tugevdada ,teadlikult ja suunatult kasutada. Võtan lapsi imeliste õpetajatena, kes eriliste maailmamuutjatena on tulnud kogu inimkonnale kingitust tegema. Tuleb lasta neil rohkem katsetada, lahendusi ise leida, end proovile panna. Kuid siin on ka omad libedad teed.

Tõmmates nutiseadmete sõltuvuse teema kokku kasvatusega, millest saab kõik alguse, siis soovitan varakult küsida endalt lapsevanemana- millised märgid viitavad sellele, et ma kasvatan oma lapsi teadlikult ja millised märgid viitavad sellele, et ma kasvatan oma lapsi teadmatult. Kas on midagi, mida ma saaksin juba praegu korrigeerida või täiendada? Kas on midagi, mis riivab mu sees ja annab märku, et on vaja muutuseid ette võtta? Kas ma suunan oma last südame järgi või kasvatan teda nii-öelda pimedalt ja kellegi teise tõdedest juhinduvalt?

Olen kohanud oma teel ja tutvusringkonnas lapsevanemaid, kes on lausa nii karmid, et ei lase lapsel isegi  juua või laualt toidupalasid võtta ilma vanema eelneva kooskõlastuseta. Olen kohanud ka sellist kasvatusviisi, kus lastakse lastel külas või kodus teha absoluutselt kõike, isegi külaliste koduloomi ja pereliikmeid retsida. Käituda ükskõik, mis viisil, kasutada ükskõik, mis sõnavara jne. Tihti sellised lapsed ei kõnele ka vanematega austavalt.

Vabakasvatus ei tähenda kasvamatust. Kasvatamatus on kasvatamatus. Vabakasvatus on kasvatusstiil, mis soosivad lapse kasvamist viisil, kus ei rakendata autoritaarseid ja pealesunnitud ning teda sulgevaid ja liigselt piiravaid põhimõtteid. Mina ise püüan kasvatada oma lapsi südamehääle järgi. Ja südamerahuga võin öelda, et olen kah apsakaid ja vigu sisse lasknud lastekasvatuses, kuid ma kasvan ja õpin koos lastega. Ja ma tean täpselt seda, mida mulle ei meeldinud ise noorena lapsepõlves kogeda. Soovige teha teisiti, nii, et teie süda oleks rahul! Küsige ükskõik, mis tegevust tehes – kas minu süda on PÄRISELT rahul? See on küsimus, mida on kunagi targemad mu teekonnal minule soovitanud ja ma ei väsi seda küsimust edasi soovitamast. Õpetame ka oma lapsi rahulolu ja südamerahu ära tundma. Siis on lapsed ühes teiega hinges ja oma olemises vanematega samal meelel. Ja kui ikka on vaja autosõiduajal tahvelarvuti oma lapsele anda, et sõit rahulikult kulgeks, siis ärge tundke selle ees süümepiinu. Kuid hoidke tasakaalu! Ja ärge kartke olla mõnes asjas karm ja nõudlik, kuid olge õiglane ja selgitav. Ja teate, lapsed saavad väga hästi aru ning tajuvad – kas te olete nendega põhjuseta karm, piirav ja ülekohtune  või te olete korralekutsuv ja suunitlev, KUID ÕIGLANE. Lapsed lepivad korralduste ja nõudmistega sisimas palju rahumeelsemalt, kui nad tajuvad, et nende vastu ollakse siiski õiglased (ja võrdsed teatud olukordades). Nii, nagu ütles aastaid tagasi minu õpetaja mulle: „Laseme lastel olla nemad ise, kuid see ei tähenda, et me ei võiks nõuda“.  Oleme siis teadlikud ja targad, ning märkame varakult ohumärke, et aidata hoida oma lapsed liigsetest mõjuteguritest eemal. Siin pole ühte kuldset reeglit, vaid on ainult üks reegel – Sinu enda südametunne. Hoiame neid tasakaalukalt, et toetada nende tõelist olemust – puhtana ja mõjutamata. Rahulikust ja tasakaalukast meeleseisundist tulenevalt tajub laps ka ise ära enda jaoks kahjulikud või kasulikud otsused.

Ja ärge unustage – praeguses duaalses maailmas, kus pikalt valitsenud okultne periood hakkab otsakorrale saama, märatseb ja võitleb oma kuningriigi jätkumise eest valjult ja jõuliselt. Praeguste uue ajastu laste kasvatamine ja nende olemuse säilitamine, nende teekonna toetamine, on lapsevanematele kõrgema pilotaaži ülesanne  – keset võitlusvälja luua enda ja lapse olemust säilitav rahulik ning toetav oaas. Samaaegselt säilitada laps mõjutamatuna ja puhtana, tagades talle ka loomingulisust ja võimete kasutamist ja arendamist soosiv keskkond, KUIGI ümbritsev süsteem ning ühiskond pole veel kohaldunud, küpse, toetav, ega uue ajastu laste vajadustega järgi jõudnud.

Igaüks oskab hoida oma last õigel teel ja lasta tal puhtana sirguda, kui ümberringi valitseb kuldne ajastu, kuldne paradiis ja  toetavad kõrgtsivilisatsioonid.

Tõeline väljakutse ja edasijõudnute meistriklass – see on praegu. Praegune ajastu. Üleminekuajastu.
Me peame vastu ! 🙂   💗 ”

Tänase loo autor: Amaryllis

 

 

 

 



LEAVE A COMMENT