Skip links

Las laps ise otsustab, kui ta soovib… Ka jõulupühade osas.

Amaryllis vastab küsimuse jõulude kohta, mida temalt on palju küsitud. Nõrganärvilistel ja väga tundlikel palun mitte lugeda…või kerida lõppu, seal kogu artikli tuumikpoint.

“Lähenevate jõulude eel olen mõelnud sellest pühast juba ammu sõna võtta, aga teen seda lühemalt, kui esialgu plaanisin, sest igasugused paralleelallikad on tegelikult hiljuti detsembrikuus juba kõik mu mõtted ära öelnud selle sündmuse kohta. Täiesti juhtumisi plaanisin ka ise sel teemal omi mõtteid kajastada, igal aastal enne jõule meenub see vajadus… Kuid kuna väga palju juba mujal sel teemal laialt ja pikalt pajatatakse, teen siis lühidalt. Ma ei hakka eriti pikemalt sel teemal midagi kordama ajaloost või faktidest, olgugi, et mu isiklik arvamus ning nägemus on kinnitanud sama seisukohta, muidu mu postitus tuleks  jõulupühade kohta lihtsalt liiga sarnane mõne teise allika artikliga, et hiljem võibolla mõni arvab, et olen originaalsusest vaene või kopeerin kedagi.  Teen siis lühidalt…

Detsembrikuus on mulle esitatud ühte ja sama küsimust päris tihti, lausa pandud viiteid mingitele artiklitele ja palutud kinnitada – kas see allikas räägib tõde või mitte? Ja kuna jälle just paar päeva tagasi esitas üks minu sõbrannadest sama küsimuse, otse: Mida ta oma lastele ütleb – kas jõuluvana ja päkapikud on siis olemas või mitte… Et ta ei taha oma last sulgeda, aga samas ei taha valetada ka. Ning mida mina isiklikult jõulupühadest arvan? Minu vastus: Ei, kumbagi pole olemas. Olen uurinud, olen veendunud. Aga kui Sinu reaalsuses nad on, siis las nad olla. Ma ei austa seda inimest vähem, kes jõule tähistab ja jõuluvana oma lastele kutsub. Ta pole sellepärast minust halvem mitte mingil viisil, aga ma lihtsalt isiklikult ei suuda sellesse pühasse panustada. Olen rangelt palunud ka igasuguste kingituste tegemise lõpetada ning ka ise kinke ei tee. Milles siis asi?

On teatud “pühad” aastaringis, mida tähistavad kollektiivselt üüratud inimmassid üle terve Maa, kuid nad ei hooma tegelikku mõtet või pärinevust nende tähistuste taga. Tuntuimad on Halloween, ka pööripäevad.. Kahjuks üks nendest on jõulupühad. Igal aastal läheneb see püha (“püha”), mis mind tegelikult  üldse ei rõõmusta. Jah, kunagi noorena kooliajal ja nooruspõlves tegin kõike kaasa, mida ühisteadvus ette dikteeris. Aga peale seda perioodi, kui sain teadlikuks, avanes nägemine, tajumine ja toimus totaalne ärkamine, hakkasin olema teatud sündmustele tunnistajaks lausa nii, et mu ette võisid ilmuda pildid sündmustest   (reaalpildid mingitest sündmustest, mis Maal toimuvad) või läksin ma ise astraalkehaga, kogu oma olemusega mingisse piirkonda tunnistama, mida tehakse konkreetselt selle “Püha” ajal. Ehk siis – kuna nägemismeel aktiveerus, oli ka oma silm kuningas ning ma muutsin oma veendumusi üsna kiirelt. Sealhulgas ka sellest, mis toimub üle maailma erinevate meile laialttuntud “pühade” ajal.

Ma ei tähista jõule enam viimased aastad, vaid lasen need vaikselt teisiti mööda. Mind peetakse teatud sugulaste poolt “party-pooperiks” (ehk seltskonnas mustaks lambaks), kuid ma ei naudi õhtuid, kus ainult ägisemiseni söömine peateema on… ning teesklus… Olen kohanud inimesi, kes saavad jõulupühadel vägisi kokku, et “ühtset rahumeelt” tekitada, aga hiljem jälle tõmbavad sae käima, kritiseerivad ja laimavad tagaselga koledasti.. Milleks siis üldse kokku saada ja üksteise aega raisata. (Au ja kiitus neile peredele, kes päriselt ootavad ja tahavad kokkusaamist ning võivad rahumeelselt ka muudel aegadel kokku saada).  Ma lihtsalt olen väga valim oma aja ja viibimiste suhtes. Ma pole seda kella külge pannud ning isegi pereliikmetele või väga lähedastele vaevunud selgitama, sest nad ei mõistaks tõenäoliselt mind kogemuse puudumise tõttu. Lisaks tihti on inimesed väga tugevalt kinni massikäitumises, julgemata oma otsuseid väljendada või käituda vastavalt, sest tihti öeldakse: “Mida teised arvavad, kui ma äkki jõule ei tähista. Et olen läinud vandenõuteoreetikuks? Arvavad, et olen hulluks läinud?”. Nad ei saa ju aru, mida on siis halba nii särava ja toreda perekeskse püha puhul, kus saab ju kingitusi ja palju palju süüa.

Lisaks ma soovin, et igaüks jõuaks ilma pealesurumiseta oma veendumusteni, ükskõik, kas selleks võtab ühe päeva või ühe aasta või ühe eluea aega.  Ma eriti ei ole rääkinud sellest isiklikust teemast, kas ja kuidas ma midagi tähistan, välja arvatud oma loengutel ja kursustel. Kuid teen siis lühidalt juttu PEAMISEST, miks ma jõule ei tähista enam, kuna minult on  seda palju küsitud… ilma pikemaid tagamaid lisamata, ilma ajaloofakte, anagramme või tõestusi väljatoomata… Nagu öeldud, kes tahab, googeldab lisa, otsib tunnistajate intervjuusid, loeb natuke ajaloosündmuseid saturnaalide kohta, satub mõne artikli peale siin-seal… ja saab teada, miks just neil päevadel detsembris jõule tähistatakse.

Võibolla ma murran kellegi unistused, aga kuna minult isiklikult on nii palju küsitud, siis vastan otse – ei, jõuluvana ega päkapikke ei ole olemas. Ma ei tea ega tunne ega ole ise oma eluaja jooksul ühtegi korda selliseid kosmilisi rasse kohanud, olen püüdnud seda tunnetada ning tajuda, mis energia peitub punase-valge kuue tegelaste taga, kuid pilt näitab ikka ühte ja samasse kohta – Santa on Satani energiaga seotud (kes tahab, googeldagu, kust on nimetus tulnud Santa) ja lisaks veel hakkab näitama kõiksugu infot ja jõledusi, mis siis jõulude ajal toimub. Mul on olnud kogemusi väikesekasvuliste härjapõlvlaste laadsete olemusvormidega, kes on häbelikud ning elavad inimestega koos paralleelsageduses, kuid need pole mitte päkapikulaadsed olendid ning kinke ka ei too. Lisaks olen kohanud haldjarasse ja ka mu laps suhtleb taimede haldjatega vabalt, sest ta näeb neid loomupäraselt, kuid ka neil pole mitte mingit meenutust ega seost päkapikkudega. Ükskõik, mis viisil ma ei uuriks jõuluvana olemust või päkapikkude kuvandit, jõuan ma ikkagi väga tumeda energiaga “pühani”.

Mind on kasvatatud väga religioosse  tasutaga ja olen teinud aastaid tööd endaga, et vabastada religiooni egregorist tulenevaid piiravaid või aheldavaid uskumusi, et võtta kasutusele oma enda puhas vaimujõud, Looja jõud minus eneses, mis on sõltumatu ja puhas. Ja see tee ei tulnud läbi kiriku ega jõulupühade, vaid lõpliku rahunemise ja sisekaemuse iseendas. Mitte läbi sagimise ja kaasajooksmise usupühade vahel, vaid  totaalse peatumise ja ilma uduloorita vaatlemise. See vabanemine on toimunud, kuid minu armastus ja usk Emmanueli (ehk Jeesus Kristusse), ei ole kuhugi kadunud. Vastupidi, ma sain hoopis ligipääsu väga kõrgesse kosmilisse sagedusse, kus asuvad meistrid ja Kristus sealhulgas, tema energia ja olemus on tõelised.  Ta on tõeline. Olen temaga vestelnud, suhelnud ja teadke – talle ei meeldi, kui inimesed end tema ees alandavad ja lömitavad. Temaga on parem suhelda, kui võrdse meistriga, mitte alandada end inimolemusena Looja ees. Ma sain temaga paremini jutule ja mõistsin teda paremini, kui end paar aastat tagasi vabaks andsin. Siis sain aru ja mõistsin teda, millist peavalu tekitavad talle inimesed Maal, kes tema nime läbi väärkasutavad püha energiat ning toidavad hoopis tumedaid jõudusid. Aga eks ajaloos ole palju kuritegusid “keisri nimel” õigustades sooritatud, nii nagu antiiksest ajaloost teada… Nii võib lörtsida ka kõige pühama nime.

Lisaks veel üks asi…  Mulle ei meeldi avalikult ja suurelt kella külge panna negatiivse alatooniga teemasid, sest ma ei taha, et inimesed oma tähelepanuga seda toidaksid ja oma ellu kutsuksid kogemata, aga kuna mõni ütleb “Ma ei saa ikka aru, mis siis jõulupühade ajal toimub nii hullu, et sa ainult vaikselt need mööda lased?”, siis ma ütlen.

Kas  teadsid, et igal aastal, neil suurte pühade ajal, toimuvad massilised inimohverdused, sealhulgas laste ohverdused. Lapsed, imikud, vastusündinud… isegi rasedad… Mida püham ja puhtam, seda “parem” Luciferile. Sektide võrgustik on lai ning need hulgad on meeletud, kus igal aastal kaob massiliselt lapsi ära tänavatelt, vahetult enne pühi ning tegelikult juba pikemalt veelgi… Ameerikas on lausa statistika, ametlik, et IGA 90 sekundi tagant KAOB üks laps kuskil… Reaalsed numbrid.. Muidugi pole seal taga ainult vererituaalid, vaid ka organidoonorlus jmt (kusjuures, jõuluvana punane-valge sümboolika tuleb samuti süütust puhtast (valge) lapse verest (punane).

Eriti talumatuks muutus vahepeal see teema minu jaoks siis, kui ma hakkasin nägema ja sain teada, et on teatud piirkonnad (varjatud, väga rikaste poolt rahastatud ja toetatud, kes ka muidugi vabamüürlaste ja satanistide  ning teiste new world order sektide ridades), kus hoitakse sünnitamisvõimelisi noori naisi kinni, et siis AJASTATULT sünnitada vastsündinu ohverdusrituaali ajaks, et ta altaril ohverdada. Minu üks püsimissioonidest, mis kestab terve mu siinse kehastuse (missioone võib olla mitu vaimu poolt valituna ja need võivad muutuda elujooksul), on lapsed. See on üks neljast missioonist, mis mul siin kehastuses on. Pole ime, et ma hakkasin hordide viisi varjatud infot saama lastega toimumise kohta.

Kui hakkasin mõned aastad tagasi nägema mingeid pilte, alguses vähem, siis rohkem, siis arvasin alguses, et nägin mingit jama. Olulisemad asjad palusin üle kinnitada oma juhendajal, sündinud selgeltnägijal. Olin juba selleks ajaks meeletult tõestanud iseendale ja veendunud, ,et teatud seisundis nähtud asjad olid  100% eksimatu reaalsus, tuhandeid kogemusi, mis kinnitasid nägemuste õigsust… Mu juhendaja kinnitas mulle paar aastat tagasi rangelt: “Me NÄEME üks ühele pilti. Täiesti üks ühele”. Kuid ma ikkagi ei tahtnud uskuda teatud asju ning ka tema sõnu… Mu mõistus keeldus neid omaks võtmast tookord… Alati, kui sain kokku oma juhendajaga, ütlesin talle laused: “Palun ütle, et selles ja tolles asja ma eksin. Palun ütle, et see mida ma nägin, oli vale, moonutus, vale või minevik. Ma ei taha , et see jama oleks tõde”.

Kord leidsin end astraalselt täiesti mingis koopas, kus olin tunnistajaks mingile ohverdamisrituaalile imikuga. See raputas mind nii tugevasti, sest olin ise just siis lapse sünnitanud. Ei hakka kirjeldama, mida ja mis.. Nägin detailselt isikute nägusid ning isegi nimed kuulsin ära… Kui sain oma juhendajaga kokku, küsisin vaid temalt vaikides kinnitust, et kas ma sain õigesti asjast aru, et mind kutsus ohverdatava lapse vaim suures hädas appi. Ja selgus, et nii oligi. Püüdsin kinni lapse vaimu hädasignaali, kes enam ei soovinud keha päästmist, vaid hoopis seda ,et tema hinge tõstaksin sellest madalasageduslikust seisundist välja ning päästaksin. Ma eneseleteadmata, tekitasin valguskanali ning tõstsin end sealt koopast välja, lapse hing ühes minuga. Ohverdamiste ajal teadupoolest püütakse tagada inimese surmajärgselt lähtuva eluenergia lukustumist teatud madalatesse sagedusvahemikesse ning seetõttu rakendatakse teatud rituaale ning olendite kohalolu. Kui küsisin oma juhendajalt tookord, et miks ma selliseid asju näen? Siis vastas ta: “Oled andnud nõusoleku abistamiseks. Kuid mis peamisena – Su vaim tuletab meelde tõde Sinu tavateadvuse tasandil. Ta käib meelega näitamas Sulle, et mäletaksid ja meenutaksid, mis siin Maal toimub. Sinu teadlikkus kasvab omaenese kogemuse ja nägemuse baasil.”

Ma ei hakka rääkima rohkem lähemalt Halloweenist ja jõulupühadest, kuid nad pole seda, mida inimesed arvavad. Minul on sel ajal käed-jalad energiatööd täis. Olen kodus, mediteerin, ning mõjutan kogu oma jõu ja väega sündmuseid, et nii paljudele kui vähegi võimalik, taodelda vabanemist. Te ei kujuta ette, mis pilte või filmikaadreid lausa ma olen silme ees näinud, kui seda tööd teen. Kuid teen seda ülima rahuga ja neutraalsusega, ei tohi emotsiooni minna – muidu ei suuda kedagi aidata.

Miks ma ärkamise järgselt  enam poodides ei šoppa ja viisakalt tänan, et mind jõulupeole kutsutakse, kuid ise oma energiat sinna ei panusta? Sest samal ajal, kui avatakse massitarbimise tulemusena hangitud kingitusi ja istutakse sooja kamina ees, on kuhugi kinni püütud ja lukustatud väikelapsed ja imikud, kes ootavad oma saatust läbi nende, kes ihkavad võimu, kuulsust, verejanu ja toidavad tumedaid jõudusid. Need lapsed nutavad ja karjuvad oma vanemate järgi, nad värisevad hirmust ja külmavärinaist. Nad peavad kodus olema, soojas, vanemate sooja armastava pilgu all, mitte kuskil külmavereliste ja südametute sektide kätes. Ja seintel ning postitel ja kõikjal on kadunud laste pildid, keda kunagi ei leitagi…

Kui energeetiliselt vaadata, kas Kristus sündis jõulupühadel või ei, siis tuleb hoopis teine info. Tema päris sünnipäev ei ole sel ajal, kui on jõulupühad. Mind ei pea uskuma…

Mainin veel ära, et ma ei suhtu üldsegi pahatahtlikult inimestesse, kes jõule tähistavad. Ma ei saa neid hukka mõista, sest nad pole ju minu kogemuses. Ja pole minu asi öelda neile, mida tähistada, mida mitte. Kajastasin vaid oma isiklikku arvamust. Tegelikult, kui päris ausalt öelda, siis minus valitseb hoopis kaastunne… Kaastunne ja lootus, et inimesed üks päev saavutavad ise oma intuitsiooni ja nägemise ning mõistavad… mõistavad südametasandil, mitte mõistustasandil…

Internetis on väga palju materjali, kes tahab mõistustasandil otsida kinnitust. Mina väitekirja ei kaitse ning teiste allikaid ei refereeri, kuid kui Sa soovid kinnitust, kas võib olla ja mis võib toimuda, siis palun googelda ning vaata youtube, kui julged. Seal levib palju jama materjali ja ka näideldud infot, ka palju jälgi segavat hämavat infot, et ka teadlikke inimesi eksitada… Panen ühe lingi, mille olen ära verifeerinud, mis on tõene (see naine ei valeta ja räägib tõde), ta jagab oma kogemust: https://www.youtube.com/watch?v=8blKWWWTJio&t=2s

Vabandan kõigi ees, kellel natuke sageduse või meeleolu selle kirjutisega alla tõmbasin. On rääkimise ajastu ja minu isiklik tõde, ei pea olema Sinu tõde. Jätkuvalt palun ja suunan (ja rõõmustan), kui igaüks otsib kinnitust oma tõele. Absoluutne tõde- see on Looja tõde. Universaalse algenergia tõde.

Lõpetuseks jagan toredat vestlust ühe ema ja lapse vahel, mille plaanisin nagunii tolle ema nõusolekul jagada.

***

Emal käib tütar lasteaias.  Ema väga teadlik, isa natuke vähem teadlikum, aga no, juba kah sulatab jääd. Tütar 3-aastane, lahtise nägemiskanaliga ja täielik tunnetaja. Ema otsustas, et ei suru lapsele ühtegi arvamust peale ühisteadvusest tulenevalt – ei suru ei jõule, ei pühasid, mitte midagi. Emal oli isaga oli ka selline kokkulepe. Ei mingit pealesurumist, vaid lapse intuitsioonipõhine valik. Kui laps tahab, valib ise. Niisiis otsustas ta lapsele MITTE ise öelda, et “Jõuluvana pole olemas ja päkapikke ka mitte”, vaid ootas huviga aega, mil laps ise kõnelema hakkas ning jõuludest ise oma arvamust väljendas.

Lasteaiast paluti vanematel päkapikke mängida ning ühte varjatud pappkasti igal hommikul alates 1.detsembrist alates päkapiku-nänni tuua (šokolaadid, kommid jmt). Kuna see ema tolerantne teiste suhtes, siis ostis suure koti ühtesid erilisi väikseid šokolaade, mida tihti ei valita sussimaiuseks ning palus isal lasteaeda sokutada vaikselt. Kokkulepe kasvatajatega oli, et seda tuleb teha varjatult, muidu ju lapsed saavad teada. Isa viis kah, teised lapsed ju ikka rõõmustavad. Olgugi, et ta ise jõuludest samal arvamusel, nagu ma ise eelnevalt kirjeldasin.

Laps tuli koju… käes oli seesama šokolaad, mille olid vanemad varjatult ostnud ja lasteaeda ühes teistega viinud. Ja ütleb: “Emme, näe, ma tõin selle šokolaadi tagasi, mis sa ostsid”.

Ema vaatab huviga ja jälgib mängu, küsib siiralt: “Mis mõttes, miks sa ütled, et tõid tagasi?”

Tütar kavalalt, aga siiralt: “Noh, sina ju ostsid selle šokolaadi. Ja kasvataja andis kõigile sellised šokolaadid hommikul”.

Ema seepeale :”Oot. Kas nüüd KASVATAJA andis? Või said sa selle päkapiku käest? Äkki päkapikk pani sussi sisse?”

Tütar: “Ei, kasvataja pani sussi sisse. Ma tean.”

Ema jälgis mängu… (hiljem uuris üle kasvatajatelt, kuidas protsess käib ja tuli välja, et sussišokolaadid pannakse aknalauale juba enne esimese lapse saabumist. Mitte kuidagi ei saanud too tüdruk pealt näha, et kasvataja selle sussi sisse pani. Veel vähem seda, et ema ostis ja isa lasteaeda viis…)

Ja tütar jätkas…”Ja täna õhtul on jõulupidu. Sinna tuleb jõuluvana. Aga mulle ei meeldi jõuluvana.”

Ema: “Ahhaa, mis seal jõulupeol siis toimub?”

Tütar väga kavalalt altkulmu vaadates ja jalgu keerutades: “Ma-tea-an.. Mulle antakse KINGITUS õhtul! Ma saan kingituse! Aga see kingitus ei meeldi mulle, see ei tundu üldse kingituse moodi”.

Ema seepeale: “Jah, jõulupidu on tõesti, aga kust sa tead ja võtad üldse, et sa kingituse täna saad?”

Tütar kavalalt naerdes: “Ma tean!!!”

/Mis siis tegelikult toimus? Oligi lasteaias jõulupidu ja oligi kingituste jagamine. Kõik lapsed said sama asja ja paraku see sellele tüdrukule huvi ei pakkunud. Tema otsis oma kotist hoopis üles 30 sendise šokolaadi ja rõõmustas selle üle.

Kuid tõesti .Selles peres enam päkapike ja jõuluvana jutte ei räägitud ning austati ka lapse arvamust. Ei üritatud teda ümber veenda, et ikka on jõuluvana ja mismõttes pole, kõikidel lastel on.

Las siis iga laps elada oma reaalsuses ja on lapsi, kes naudivad väga jõuluvana tulekut ja seda pidupäeva, kus kinke jagatakse. Ärge vägisi neilt rõõmu ära võtke, kuid kui laps juba ise märkab ning mängu läbi hammustab ja avastab, et kink, mis tal kotis, oli paar päeva tagasi ka vanemate ostukorvis, siis pole mõtet hädavaledega asja pikendada. Lapsed on väga teravad ja nad jälgivad oma vanemaid rohkem, kui te arvatagi oskate. Nad on tähelepanelikud ja teravad.

Ja kui armastate perega koosviibimist, siis on kaunis mõte luua omad traditsioonid! Omamoodi pühad, istumised, koosviibimised ning võite olla kindlad, et teie lapsed jäävad neid alatiseks mäletama ja meenutama. Hea sõna ütlemiseks või armastusega valitud kingi üleandmiseks ei pea ootama ühte konkreetset sündmust aastas . Häid soove võib avaldada iga päev, iga sekund, iga tund…”

Õnnistust ja valgust aasta lõppu. Palju tänu ning rõõmu teile kõigile, olgu viimased detsembrikuu päevad helged ja kerge, rõõmsa loomisega.”

Tänane postitus: Amaryllis.

 

PS. Kuna me eriti tumedaid toone Valguslaste lehel eriti ei soovi (teadliku valiku tulemil) kajastada, siis võimalik, et postitus on üleval vaid ajutiselt

 

 

Leave a comment

Name*

Website

Comment