Skip links

Müstiline lugu esemest, mis „ilmus“ teisest dimensioonist.

“Ma arvan, et enamus meist on kogenud seda, mismoodi mõni kadunud ese justkui „teise“ dimensiooni ära on kadunud. Neid lugusid, mida räägitakse, on kergemaid ja äärmuslikemaid variante, kuni inimeste kadumiseni kehaga paralleelsagedustesse nii, et ainult häält on kuulda. Teatud põhjustel olen sattunud mingite selliste nähtuste ja sündmuste tunnistajaks, et mõnikord kaalun, kas tasub üldse jagada või mitte… Mõne jaoks reaalsus, teise jaoks fantastika ja ulme valdkond.

Möödunud sügisel  juhtus üks kentsakas lugu kõige tavapärasemas olmekeskkonnas, peale mida ma olin pikka aega vait nagu sukk, sest ei osanud tõesti rohkem seisukohti võtta.

Kõige sagedasemad juhtumid, mida inimesed on jaganud, ongi, et midagi olulist, nt võtmed „kadusid“ ära, kuigi nad olid just laua peal, mõni tähtis ese kadus ja ilmus mingil ajahetkel välja.

Minu lugu on seotud lapsevankriga ja ühe selle juurde käiva vajaliku detailiga. Otsisin seda paar kuud taga kodus, valmistusin vankrit ära andma ning pidin kõik detailid kokku komplekteerima. Mõtlesin korduvalt, et võtan hetke põhjalikuks koristuseks. Aeg oli juba sealmaal, et uus omanik tahtis juba vankrile järgi tulla, mina ikka ei leidnud. See oli nii tähtis osa, et varuosa jaoks oleks pidanud ostma terve uue vankri.  Otsisin ka intuitiivselt ja nägin koguaeg ühte kindlat kasti teatud riiulil, kuid selles seda eset ei leidunud. Palusin ka kahel oma tugeval intuitiivsel tuttaval sama asja vaadelda ja uurida, ka nemad nägid üksteisest sõltumata sama kasti samas ruumis, samal riiulil, kuid mida polnud – otsitavat eset selle   sees.

Oli käes üks laupäevane päev, kus juba kolmas -neljas kord lihtsalt detail-detaili haaval, kraamisin kõik koduruumid iga ruutsentimeetri haaval läbi, vaatasin igasse nukatagusesse, diivanialusesse, karbikesse ja sahtlikesse. Olin juba lootust kaotamas – mis läinud, see läinud. Kuid ma otsisin füüsilisel tasandil, oleksin pidanud otsima kõikidel tasanditel, mitte ainult materiaalsel.

Kuna olin otsimise hõlbustamiseks kõik asjad põrandale laiali ladunud, siis otsustasin, et lõpetan missiooni ning tegin põranda puhtaks. Toppisin asjad kastidesse tagasi, kastid riiulisse… Koristasin kõik enda järel lausa nii, et parkett koridoris maas läikis päikese käes.

Pidin oma vanema lapse lõunauinakule viima, kuid järsku peatus mu pilk hoopis nooremal lapsel, kes omaette asjatas ja köögipõrandal roomas. See juhtub tavaliselt siis, kui Lapse Vaim soovib tähelepanu – telepaatiline kutse, mis sunnib ema pead pöörama lapse suunas. Lõin lapse Vaimuga ühenduse, ta ütles: „Ma võin Sind aidata!“
Pöördusingi siis alistuvalt ta poole: „Kas Sina palun võiksid selle eseme minuni tuua. Ükskõik, kus see on. Palun aita mul see leida“. Ta naeratas, kuid ei vastanud enam mitte kui midagi.

Kõndisin üle koridori ja suundusin magamistoa poole, et vanem laps tuttu viia. Viibisin magamistoas maksimum mõned üksikud minutid, et asetada unine  laps oma voodile… Seejärel, täiesti rahulikult avasin koridori ukse ning tahtsin suunduda teise lapse juurde, kuid enne, vaevalt, kui olin ukse seljataga sulgenud ja hakkasin seadma samme köögi poole – pidin peatuma. Keset puhast läikivat põrandat oli mu jalge ette maha asetatud hetkega seesama vajalik ese, mis oli puudu olnud juba mitu kuud, nii, et pidin end hulluks otsima. Seda ei olnud mitte kuskil terve põranda ulatuses, kuid SEL HETKEL ta lihtsalt ILMUS mu jalge ette, põrandale maha, nagu oleks keegi selle viisakalt nähtavasse kohta esile toonud. Laps viibis sellest esemest mitu meetrit eemal ning jälgis kõike vaikides pealt.

Hõõrusin silmi, vaatasin vasakule paremale, hüüdsin üle ruumi – KES selle tõi? Keegi ei toonud, see ilmus teisest dimensioonist. ILMUS minu jalge ette, ilusti kokkupakitult ja viisakalt ikka nii, et ma märkaksin seda.

Olin päris sõnatu kohe. Istusin põrandale maha, nagu kurt-tumm vaatasin ja lihtsalt korrutasin, et see pole võimalik… Vana sõnakõlks, mis lööb minus ikka aegajalt välja „Ulme, see pole võimalik!“

Kui õhtul sellest loost oma Õpetajaga vestlesin, ütles ta kohe: „Sinuga mängivad teatud jõud“ ja selgitas, kes seda tegid ja miks nad seda tegid. Laps aitas eseme minu reaalsusesse, minu omandisse tuua.

Jah, esemete „kadumised“ ja „ilmumised“ pole lihtsalt niisama viirastus või silmapete. See on reaalsus. On aeg see teave omaks võtta, et kõik meie ümber on üks see sama energia, mis eristub vaid võnkesageduse ja võnkekiiruse poolest, mis määrab ka tihkuse.

Esemete kadumised ja ilmumised leiavad aset siis, kui on muutunud eseme enda vibratsiooniline võnkesagedus või on toimunud vaatlejas sageduslik muutus, mis erineb nii tugevalt vaadeldava objekti või keskkonnaga, et nende eksistentsiaalsed reaalsuseruumid ei haaku enam üksteise suhtes. Selliseid nähtuseid annab esile kutsuda kunstlikult ehk tehnoloogiliselt, kuid ka kogemata või teadlikult vaatleja enda poolt. Inimene võib ise selleks aparaadiks väga edukalt olla, kes reaalsustega mängib. Kuna kõik materiaalne meie ümber on samast algainest ja energiast koosnev ning aineid eristab omavahel võnkesagedus, siis võib teatud piirides selle võnkesagedusega mängida. Võimekad inimesed, kes haldavad Kosmilist Võnkesageduse seadust, Vibratsiooniseadust ning on vabad ruumi piiridest, suudavad lausa sihilikult enda tihedust muuta nii, et nad korraks „kaovad“ ja ilmuvad kas samas kohas või mõnes muus kohas. Ka mateeria muutmine ning loomine kuulub sinna valdkonda.Üldnimetusena tuntakse seda kui materialiseerumise või teleporteerumisena, nii võib enda keha ka ajas nihutada. ”

Postitus: Amaryllis

 

 

Leave a comment

Name*

Website

Comment