Skip links

Paljulapselise pereema lahke ja rõõmsa olemise kolm saladust: mul on väga hea mees, ma armastan lapsi ja ma olen veel noor.

Paljulapselise pereema rõõmsa ja lahke hakkamasaamise kolm saladust: mul on väga hea mees, ma armastan lapsi ja ma olen veel noor. 

Armas lugu elust enesest ühe Valguslaste FB blogi väga pikaajalise lugeja poolt.

„Kord ühel talvisel päeval läksin oma kahe väikelapsega ujumiskeskusesse, üks neist veel küllaltki sülebeebi. Supeldud, tehtud, aeg pakkima ja sättima minna. Olime veidi õhtupeale jäänud, lapsed juba jorisesid. Noorem veel ise ei kõndinud, igal pool pidin teda süles tassima. Käed-jalad olid nii tegemisi täis, et juba hakkasin juba kahetsema, et mis mul arus oli – üksi kahe püsimatuga ujuma minna. Oli laupäevak, perede pidupäev. Märkasin nii mitmeid askeldavaid emasid ümberringi, kõik tuliselt käsklusi korraldamas, lapsi peegli ette maha surumas, kellel juba närvid krussis, et laps märga pead föönitada ei lase, kes tõreles niisama, et lapsed kiiremini teeksid juba, vaja minna ja külastusaeg juba ammu läbi.

Ega minagi hädalistest erinenud. Kuna beebipesutoolid olid kõik hõivatud, siis ühe käega hoidsin siis imikut süles, teise käega kakkusin tal vesist mähkut jalast ära, kolmanda käega kuivatasin vanema mudilase pead, neljanda käega kammisin samal ajal neid, viienda käega juba kuivatasin süles külmetavat rüblikut, kes juba jaheduses kägisema hakkas. Ma polnud veel kuidagi harjunud kahe väikelapse tähelepanunõudva rütmiga ning kui olin lõpetanud mõlema lapsega, nad ilusti riidesse pakkinud ja ukse juurde sammunud, avastasin, et polnud ühtegi riideeset veel iseendale selga pannud- endiselt kõndisin, seljas ärakuivanud trikooga ringi. Vangutasin pead ja tõdesin, et spa-naudingud on minu jaoks täiesti uue mõõtme võtnud. Mudilaste sättimisest oli saanud omamoodi spordiüritus, kus käed-jalad neljas ilmakaares vehkisid. Panin oma kaks last uuesti pingile istuma ja ülihelikiirusel hakkasin iseendale riideid selga tõmbama.

Järsku märkasin samas riietusruumis kõndimas rahuliku ilmega naisterahvast. Temake oli juuksed lühikeks lõiganud, kerge nõtke liigutusega liikus ta ühest riietusruumi otsast teise, peatudes hetkeks riietuskabiinide ees.

Ta köitis mu tähelepanu. Liugles üle ruumi, samal ajal andis aga rahumeelseid, aeglaselt lausutud korraldusi „Sukapüksid, tüdrukud. Sukapüksid!“ Maas istusid kaks pisikest tüdrukut, kangutasid sukapükse usinasti jalga. Siis liikus edasi järgmise kapi juurde, mis asus mitu meetrit eemal, seal väikesele pisikesele ca 2-aastasele poisikesele korrutas „Tubli, nüüd särk. Särgid õigetpidi selga, poisid.“ Kuskilt kaugemalt kapi tagant vaatas veel üks kolmanda lapse uudistav pilk ema suunas. Samal ajal naine tõmbas ise pea märkamatult pükse jalga, pluusi selga, koguaeg helge tooniga lapsele riietuskorraldusi ette andes.

Hakkasin jälgima seda ema, kuidas ta seal riietuskabiinide vahel liugles. Mitte ühtegi pausi ei teinud, kui oli jõudnud viimase lapseni, liikus jälle esimeseni ja nii edasi. Lapsed vaikselt kuulasid, natuke itsitasid ja omavahel arutasid ja veidi ka võistlesid.

Lugesin lapsed kokku – 1,2,3…4..5! Viis last olid riietusruumis kokku erinevate kappide vahele end ära peitnud. Noorim ca 2-aastane, ühed vist lausa kaksikud, kuid kõik väikeste vahedega… Kiire kalkulatsioon ja arvutus laste vahedega, väljalaskeaastatega… Pilk naise peal ja lihtsalt vangutasin pead ja tõdesin – tõesti vapper naine. Väärt jälgimist.

Mis mind aga eriti köitis – selle ema lahkus: lahke pingeteta näoilme, lahke pilk ja lahke sundimatu hääletoon. Tal oli nii lahke hääl. Kohe erakordselt lahke hääl, mis oli kõigile riietusruumis viibijatele kuulda. Nägin, et lastele meeldis, kui rahuliku sõnamisega ja kui lahke oli ema. Oli ilus vaatepilt, kui ema lastega nii lahkelt ümber käis, kõvasti üle keskmise peredest, keda ümberringi kohanud olin.  Lapsed ju teevad kõike omas tempos, suurtel on alati kiire… aga temal … temal oli kannatust. Ikka naeratas ja käis ja korrutas. Olgugi, et too ema oli ise veel märgade juustega, kott tal laiali, aga kannatlikult, järjepidevalt, nii lahke ilmega ja nii nii heatahtliku tooniga ja pilguga käis noorematele meelde tuletamas, mida järgmisena selga tõmmata. „Ära unusta saapaid. Saapad ka kaasa. Kindad võtame ka“. Koguaeg liikus küll ühe, siis järgmise ja kolmanda ja neljanda ja viienda lapse juurde.

Ühel hetkel märkasin, et ma polnud ainuke, kes seda ema vaikselt silmanurgast jälgis. Ma ei saanud aru ühest asjast. Kuidas ometi see ema nii rõõmsameelne ja puhanud ja kergejalgne välja nägi. Mis oli tema saladus?

Ei pidanud vastu, astusin tolle ema juurde ja küsisin viisakalt.

„Tere. Ma märkasin siin teid… Kui palju lapsi teil on…“ Ja venitasin kohe erilise rõhutasetusega: „Kas tõeeeesti kõik lapsed on teie omad? Mitu teil neid siis kokku on?“

„Viis last on“, vastas naine naeratades.

„Vabandage, et ma nii otse küsin. Lihtsalt hakkas silma, kui … eriliselt lahkelt ja rahulikult te lastega ümber käisite. Aga selle juures veel olete ise nii… rõõmus ja ei näi üldse väsinud olevat. Ja veel nii paljude lastega, uskumatu“. „Öelge palun, mis on ühel emal  paljulapselises peres hakkamasaamise saladus nii, et ta ise nii rõõmus ja puhanud on?“

Naine oli väga kerge suhtleja ja vastaski.

„See on tõesti hea küsimus. Ma pole sellele enne mõelnud, aga kohe oskaksin öelda nii. Esimene, kõige olulisem  asi… Hea mees peab olema. Väga hea mees. Naise kõrval peab  kindlasti paljulapselises peres hea mees  olema. Mees, kes armastab ja  toetab lapsi, aga toetab ka naist lastega. See on minu jaoks kõige tähtsam.“
„Teiseks … peab ise väga palju lapsi armastama…“
„Kuid kolmandaks…“ Ja siis hakkas naerma kolmanda punkti juures…
„Peab ise noor olema. Piisavalt noor.“

„Te ütlesite nii ilusti, et hea mees peab olema.  Mitte ei seadnud iseend emana esikohale. Paljulapselises peres vist tõesti teisiti ei saa. Vanemad töötavad nagu tiimina, mitte ema ei jää lastega üksi…  Teist õhkub nii suurt südamerahu ja rõõmu, et teil on vist tõesti hea mees…“

„Kui mees tõeliselt armastab naist ning toetab oma perekonda, siis on  tema armas naine ükskõik, kui paljude lastega südamest rõõmus, õnnelik, küllastunud, rahulik ja lahke. Ja alati ka mehele olemas. Tark mees teab, kuidas naist enda kõrval rõõmsana hoida ka lastekohustuste keskel,“ sõnas see naine väga suure naeratusega.

Enda armsa kogemuse pani kirja ja saatis meile üks armas pikaajaline Valguslaste blogi lugeja. Aitäh nii armsa jagamise eest sellele naisele seal Tabasalu ujumiskeskuses 🙂

Ei ole suurima kohustuse ja vastustusega rolli, kui on selleks lapsevanemaks olemine. Kallid emad, olge lahked ja jagage ka enda õnnelikuks olemise saladusi, mida tütardele ja poegadele edasi pärandada! 🙂


www.valguslapsed.com
25.06.2020