Skip links

Puhtsüdamlikkus on otsetee oma Vaimuni ja kergustundeni

“Soovin natuke jagada aususest, siirusest ja teesklusest. Ning sellest, kuidas me läbi oma valikute tegelikult ise oma elu lihtsamaks või keerulisemaks teeme.

Aususel, otsekohesusel ja ülbusel on vahe. Ilmselt teab igaüks oma seltskonnast kedagi, kes võib olla muidu osav sõnasepp, aga kui tal on soov kellelegi midagi selgeks vaja teha, siis ta oskab end väljendada vaid taktitundetult salvates, nõelates või iroonilisi märkusi tehes. Tihti õigustatakse egopõhist ülbet kõnepruuki, salvamist, teravat ütlemist, mõnitavat või iroonilist märkuste tegemist otsekohesesuse või aususega õigustades. Tegelikult on neil üüratu vahe. Takitundetu väljaütlemine on egopõhine eneseväljendusviis, mis rahuldab tihti ütleja enda soove (oh kus sain nüüd alles öeldud; kus sain alles ära pandud ja vaat kus alles ütlesin talle).

Aus eneseväljendusviis aga käib läbi sisekaemuse, läbi sisemise vaatluse ja pöördumise. Iseendale silma vaadates. Miks ma sellest kirjutan ?

Võiks öelda, et pole õige anda hinnangut kummagi eneseväljendusviisi suhtes, aga ometigi viib üks oma vaimule lähemale ning toob inimesesse sügavama ja pikaajalisema rahulolutunde, aidates edasi liikuda, kui hetkene „ärategemisest“ tingitud mõnutunne, mis vaid üürikeseks võiduks jääb. Kui soovid hinges päriselt rahu leida ning oma valukohtadest edasi liikuda, siis vali alati sisemisest sügavast siirusest tulenev eneseväljendusviis, ükskõik, kui raske see Sulle ka ei tunduks.

Kui mu elus ärkamiseperiood saabus, siis tajusin ise, et muudmoodi ma ise enam ei saagi, kui vaid end päriselt nii väljendades nagu tundsin ning otsustasin, et pigem näin naiivne ja vahetu, kuid kui vaja, tunnistan ausalt, mis on südamel. Ja jälgin seda rangelt endas tänaseni, et ma iseend mingites olukordades petma ei hakkaks. Kuid nii on praegu. On ka minul olnud see eluperiood, kus ma pime, kurt, ekslev ja teadmatu olin.

Just hiljuti helistas mulle üks armas peretuttav, kes teavitas, et ta lahkub nüüd pikaks ajaks Eestist. Ta küsis, kas mul on aega temaga enne äralendu korralikult nii-öelda hüvasti jätta, sest nad ei tea, mil üldse tagasi tulevad. Naine otsustas jätta väga prestiižika ja kõrgepalgalise töö ning liikuda koos mehega võõrsile, sest nad lihtsalt polnud siin õnnelikud. Tundus, nagu nende Eesti unistus oli ühtäkki kildudeks purunenud. Ka mehel oli mainekas töökoht ja veel väga mainekas firmas.

Minu üllatus oli suur, sest kõigile näis, et nad olid justkui oma kaaslasega elus jaole saanud, maha sättinud ja lõpuks ometi õnneliku paiga leidnud. Ma aimasin, et nad seltskonnas olles valivad ainult kõige helgemaid hetki kajastada teiste ees ning sisemiselt miski neid rusus, kuid polnud minu asi nende eraelu kohta pärida. Kui uurisin, et mis siis juhtus ja millest tulenevalt nii kardinaalne otsus, siis selgus, et tema mees oli kogenud juba väga sügavat depressiooni teatud tööalastel põhjustel, neil olid reaalsed raskused siin keskkonnas sissesulandumisega ning igas asjas tekkisid neil takistused ja raskused, mis neid aastatega lihtsalt mursid. Nad ei olnud lihtsalt õnnelikud. Mis peamine – kõigile näis, et neil on hästi ja kõige paremas seisus üldse ja nii nad ka end väljendasid. Sisemiselt nad aga nutsid.

Küsisin tollelt naiselt otse, et miks ta mulle varem sellest ei rääkinud nii nagu praegu. Ometigi oma väga lähedane inimene ja alati oleme avameelselt rääkinud. Küsisin ka, miks ta teistele ei rääkinud? Ta vastas: „Sest me ei tahtnud sind kurvastada. Me ei tahtnud teisi kurvastada. Me ei tahtnud neile koormaks olla“. Ja ta selgitas puhtsüdamlikult, missugune nende elu tegelikult oli olnud nende säravate töökohtade taga ja miks nad otsustasid vaikida ning nüüd sellise elupöörde teha. Vaat see oli aus ülestunnistus puhtast südemest ja selle eest oleksin pea langetanud, kuid olin parasjagu telefonitoru otsas ja ega ta seda nagunii näinud polekski.

Esmareaktsioonina oleksin tahtnud talle kohe tagantjärgi heas mõttes loengut pidama hakata, et oleks ikka varem võinud juba rääkida jne, sest kui nad oleksid varem rääkinud, et mehel nii raske oma võõramaalase nime tõttu karjääri teha, oleksin võinud toetada või aidata või uurida lahendusi oma tutvusringkonnast. Oleks midagi varem ette võtnud. Või kui naine oleks selgitanud oma päris muresid, et nad tegelikult teatud asju väga raskelt üle elasid, oleks tõenäoliselt mitmed inimesed soovinud oma abijõud nende kahe jaoks kokku panna. Kuid kõik arvasid ju, et neil on hästi. Ja mees pelgas mulle rääkida, et ei ole üldse kohe tööl õnnelik ning on kogenud lausa sügavat depressiooni, kuna ta ei tahtnud mulle pettumust valmistada – mina kunagi  tema sinna firmasse ka tööle soovitasin ja ta ise niiväga sinna ka tookord soovis. Nad otsustasid vaikida.  Kuid kogu selle olukorra tulemusena põhjustasid nad endale 2 aastat järjepidevaid raskuseid ja emotsionaalseid kannatusi, mis krahhina viis neid otsuseni üldse kõik jätta ja uuelt puhtalt lehelt alustada, teises keskkonnas, teises riigis, uute väljakutsetega. Ma sain tegelikult sellest naisest väga hästi aru, kui ta oma otsuseid selgitas.

Oleksin tahtnud abikätt ulatada – õigeaegselt, kuid selle asemel pidin hoopis tunnistama, et 8-10 aastat tagasi käitusin ise samamoodi. Tekkis vaikusehetk ning mulle meenus see periood mu nooruspõlvest, kus ma ei julgenud olla mina ise. Olin ülikooliteel ja samaaegselt karjääri rabamas, kõik viskasid õli tulle, kui edukas ja hakkaja ma nende jaoks näisin, kuid sisemiselt ma tundsin koormust. Ja kui saabus üks hetk, kus ma pikaajalise lojaalse töösuhte pidin valusalt lõpetama ning seda raskelt üle elasin, varjasin tookord näilisi „ebaõnnestumisi“ ja enda raskeid eluetappe teiste eest, sest ma ei tahtnud neid kurvastada – ei tahtnud pettumust valmistada neile, kes mulle pöialt hoidsid. Ma ei tahtnud oma vanematele raskete uudistega koormaks olla. See polnud isegi hirm. See oli ennastohverdav ja salgav käitumine. See krahh tookord aastaid tagasi, kus ma ei teadnud enam, kuidas jätkata. See krahh viiski ming hingeteele, ma läbisin kriisi, mis SUNDIS mind valima ärkamise tee vaimus. Kuid vahepeal sel ajal juhtus midagi, mis võttis mul tagantjärgi aastaid aega, et leppida.

Ühel kõige raskemal hetkel sel perioodil, kui ma päriselt end hingeliselt väga raskes hetkes leidsin, olles jätnud tavatöö ja valides täiesti uut algust, mida hirmunult teadmatuses ka tagasi lükkasin samaaegselt, olin ma nii segaduses, et isoleerisin end kõigist ja kõigest. Kuid samas palusin suunajuhiseid kõrgemalt poolt, kuidas jätkata. Samal õhtul helistaski mu vanaisa, kellega mul oli ülimalt lähedane usaldav side. Ma ei hammustanud läbi, et just tema oligi saadetud mulle moraalseks hingetoeks. Kuid ma ei vastanud ta kõnele. Mäletan seda selgelt. Mul oli sel hetkel hääl murtud, sest olin isiklikult ja emotsionaalselt nii sisse elanud sellesse töökohta ning elasin äratulekut raskelt üle. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta küsiks, miks ma murtud olin ning ma ei soovinud tõesti teda enda elumuredega koormata. Kuid ma ei suutnud ka teha rõõmsat häält ning öelda, et kõik on hästi. Valisin sel õhtul vaikimise. Kuniks sain järgmisel päeval teate oma õelt, et vanaisa läks viimset teed, sest oli tänaval ootamatult kokku kukkunud, kuid enne seda oli tema viimane kõne oli olnud … minule. Ja siis jäigi mul rääkimata hingelt kõik see, mille oleksin võinud lihtsalt välja valada. Nii nagu oli. Ilma kartmata. Ilma hinnanguid pelgamata.

Kui aastaid hiljem õppisin vaimuga ühendust looma ja vaimude häält ka kuulma, kurtsin muidugi tagantjärgi kõik ära puhtsüdamlikult… Aga ta naeris vaid ning ütles, et sai ammu (nägi läbi) need sündmused juba kohe peale surma ära ning asus siis ka toetama.

See õppetund õpetas mulle nii mõndagi ja sundis mind tookord enda sisse vaatama, kõige valustamate kohtade pealt üldse. Ma ei tahtnud oma pereliikmeid „koormata“ oma jamadega. See oli sisseõpitud muster lapsepõlvest, kus treeniti olema perekonnas ja ka koolis wunderkid, kes ei eksi ega tee vigu.

Ma hindan puhtsüdamlikkust iseendas ja teistes. Pahameele osaliseks võib saada vaid teadlikku varjamismängu mängides, mitte ausalt end väljendades. Keegi ei mõista hukka puhtsüdamlikust ülestunnistusest.

Täna kohtan ma järjest enam täiskasvanuid, kelle seest vaatavad vastu kurvad hinged, kes üksi omaette palju nutavad, läbi elavad ja alla suruvad, kuid teiste ees seltskonnas säravad ja oma kõige suuremaid edusamme vaid esile toovad. Jättes niisamuti kõige ilusama ja täiuslikuma mulje iseendast. Julgemata end väljendada nii nagu nad on. Kes valib vaikimise, kes salvamise, kes agressiooni või mõnitamise, kes oma valu teiste peal välja elamise, kes valib ohvrirolli… kuid mõni sulgub ja elab kõik enda sisse. Kardetakse. Ei julgeta end väljendada ausalt. Ei julgeta olla. Ei julgeta ka üksteise poole pöörduda, et puhtsüdamlikult ära rääkida, mis nende hinges toimub. Aga valede või varjamiste ring muudkui paisub – valed iseendale. Justkui nagu otsiks tuimestust või valuvaigistit pidevalt mujalt, et oma valukohti kinni katta.

Kui hetkeks kuulatad iseenda sisemist häält ning valu või rahulolematuse tunnet, siis püüa rahulikult mõista – kust see on tekkinud? Miks? Kas hirmust? Kas kellegi ootustest? Kas kuskilt varasemast lapsepõlvest? Kas kartusest näida nii-öelda „ebatäiuslik“ teiste silmis? Kas mingist suurest murest enda südamel? Või hoopis kadedusest või soovist näida teistest parem?

Ära karda väljendada end puhtsüdamlikult, kuid siiralt ja kallutamata – kõikide enda vigade ja headega. Ilma kiitust, kuid ka ilma laitmist ootamata. Lihtsalt ole ja ela – tundepõhiselt. Kõige suurem hukkamõistja iseendale – oled Sa ise.

Järgnev võib kõlada imelikult, aga teate – teinekord on tugevus see, kui me julgeme tunnistada oma nõrkusi, mitte neid teisi mahatehes neid varjata või oma hingevalu peita. Nõrkuste tunnistamine või kitsaskohtade päevavalgele toomine – see on üks valulikeim osa meie ego ja mõistustasandi lahustumisest… Tihti võib see tunduda raskem, kui isegi surm.

Kõige suurem kannatuste tekitaja oma kehas- saad Sa olla Sina ise.

Kõige suurem valutekitaja oma valikutes, kuid ka enda vabastamises – oled Sa ise.

Kõige suurem hukkamõista iseendale – oled Sa tegelikult Sina ise.

Kõige suurem hingetervendaja – oled Sa ise – kui vaid julged endal olla.

Ausus on tee puhta südameni ja hingeteeni. Need kaks viivad Sind oma Vaimule lähemale. Vaid iseennast pettes ja magusvaledega maskeerides, võid vaid aega võita, kuid kõige suurema lõpplahenduse lükkad Sa endast eemale.

Kui me soovime, et me lapsed oleksid meiega siirad ning julgeksid meile tunnistada oma elus murekohti, pöördudes ükskõik, mis eluetapil meie juurde usalduses nagu kõige suuremad sõbrad või sõbrannad, kartmata  omaenese vanemate hinnanguid, siis peame olema nendega nende loomise hetkest saadik  üdini ausad ja üdini siirad.

Valelikkus ja varjatud tõed… need tulevad varem või hiljem välja ning teisi süüdistades või iseenda valupunkte eirates ja alla surudes – teeme lõpuks haiget vaid iseendale.

Julgedes olla Sina ise, võidad Sa ise enim.

Armas Sõber – kui Sul on hetkel elus raske periood käsil, siis palun ära ole enda vastu karm. Aktsepteeri iseend ja tunnista oma täiuslikkust ka oma näiliste, iseenda poolt hinnanguliste “nõrkustega”. Sa oled täiuslik nii nagu Sa oled. Kannatavast eluperioodist väljaastumine on Sinu otsusest tulenev suurim küsimus. Soovin Sulle jaksu Su hingeteel ja lahenduste leidmisel! ”

 

A.

 

Leave a comment

Name*

Website

Comment