Skip links

Saamatusest ja hakkamasaamisest. Ehk – laste kasvatamine toimub läbi iseenda kasvatamise.

„Olen ammu mõelnud kirjutada teemal, mis puudutab laste kasvatamist just nimelt läbi iseenda kasvatamise. Paraku on see nii mitmetahuline teema, et raske on võtta kõiki nüansse kompaktselt või korraga luubi alla, olles justkui suur briljant, mis hakkab harmooniliselt sädelema ja eri spektritest valgust kiirgama siis, kui tema sajad suuremad ja väiksemad tahud on sünkroonselt poleeritud.

Mõni ehk mõtleb, et mis laste kasvatamisest me räägime, et nad kasvavad ise ja neil tuleb täielikult ise kasvada lasta. Tõepoolest, see oleks täiuslik variant ääretult küpse, toetava, rikkumata, süsteemi poolt kontrollimata ja mõjutamata ning kõrgsagedusliku inimühiskonna ja keskkonna puhul. Nii, nagu kunagi kõrgtsivilisatsioonidki Maal elasid. Laste kasvamine ja areng nendes tsivilisatsioonides ei sarnanenud karvavõrdki sellisele võitlusele ja püüdlusele säilitada puhast inimolemust nii nagu meil praegu on. Käib üks pidev sõda ja võitlus siin duaalses ühiskonnakorralduses, mis on totaalselt ja täielikult üles ehitatud hirmule.

Mul on tutvusringkonnas paar eripedagoogi, kelle erialane töö on nõustada igapäevaselt lapsi ja lapsevanemaid. Paraku kuulen liiga murettekitavalt tihti „pealekasvavast saamatust põlvkonnast“, kes ei ole oma eakohaselt nii või naa käituv, ei oska potil käia, oma nime öelda, suhelda sotsiaalselt (sest vanemad koguaeg istuvad nutikates ega suhtle lastega), ei oska kommunikeeruda omavahel, vaid lävivad eakaaslastega vaid läbi kiusu ja kakluse, niisamuti vanemad klassiõpilased koolides jne. Piisab vaid 30-minutilisest koosviibimisest vastava erialase töötajaga ja mind on informeeritud selle lühikese aja jooksul kõigest valusast ja meie inimühiskonna piinlikematest kitsaskohtadest, mis puudutab meie noorema põlvkonna kujundamist, suunamist ja arendamist. Kellele see sõna „laste arendamine“ ei meeldi, siis asenda see sõna „laste toetamisega“. Ütleme nii, et neid asju on päris raske kuulata ja tuleb ikka väga teadlikult tsentrisse jääda, et sagedus selliste „uudiste“ ja teabe kohaselt kolinal ei langeks.

Kuna minu valdkond pole konkreetselt käsitleda sotsiaalseid puudujääke, vaid olen kättpidi ikkagi hingemaailmas, tegeledes vaimsuse, energeetika ja inimolemusega tema kõrgemas mõistes, siis ma ei hakka eelnevatel kitsaskohtadel pikemalt arutlema, vaid räägin natuke oma isiklikust kogemusest, mis puudutab lapsi ja nende suunamist. Minu üks neljast suurest missioonist siin kehastuses on lapsed, lapsed, lapsed…Nende olemuse säilitamine, toetamine, potentsiaali rakendamine, avardamine, aktiveerimine jmt…

Paljud ei tea, kuidas ma isiklikult eraelus oma lapsi toetan ja suunan, sest ma ei räägi oma isiklikest asjadest väga avalikult ja selles mõttes üleüldse, mis isiklik nõuandja mina olen kõigile ütlemaks, mida või kuidas teha, kui igaüks on ise Suur Looja, Jumalik Looja oma kehas. Teoses „Valguslapse ema päevik“ käsitlen ainult väga põgusat etappi ja tundepuhanguid sellest hetkest, kui mu esimene laps mu ellu saabus.

Lapsed vajavad puhast ja tingimusteta armastust, hellust ja hoolt nii nagu tärkav ja õitsev lilleke, kes tahab armastavat tähelepanu ja pilke oma armastavatelt vanematelt. Ma annan seda oma perekeskel tohutult neile, ma veedan nendega individuaalselt nii palju aega koos, et minu oma Vaim ja Keha on juba korduvalt andnud häirekella ja tuletanud mulle meelde, et ma pean ka iseenda keha, hingevajaduste, mediteerimis- või enesesse süübimisaja, puhkuse ja vajaduste eest hoolt kandma.

Olen tunda saanud seda üüratut õnnist tunnet, kogeda armastavat sidet oma järglaste vahel… tunnet, mis tähendab seista vajadusel ükskõik, mis jõuga oma laste heaolu eest ning armastada neid nii piiritult ja nii tingimusteta, et kogu ilmaruum minu Universumis ja maailmas täitub kirka ja heleda armastuse energiaga ja kõik muu tühine, näib kui tolmukübe selle armastuse kõrval.

Kuid inimlikust aspektist lähtuvalt siin reaalsus – see pole sugugi AINULT nii kerge ja helge. Laste kasvatamine ehk tahaks öelda teisisõnu – laps puhta ja rikkumata olemuse säilitamine meie praeguses ühiskonnas ja korralduses on ikka meeletu väljakutse, et ma ei pane sugugi pahaks neile, kes on näiteks otsustanud siin kehastuses olla ilma järglasteta… See on VASTUTUS.

Mina isiklikult ei tee sugugi kõike oma laste eest ära, püüdes olla „ülipüüdlik imetegijast lapsevanem“. Olen üliarmastav lapsevanem, aga katsun lähemalt selgitada, sest minult on seda ikka küsitud siin-seal…

On parasjagu hetki, kus ma vaatan väikest keha kõrvalt, rahuga ja totaalse neutraalsusega, kui ta mingit kogemust läbib või tundma õpib, sest ma tean, et lapsevanemana ei saa ma kõike isegi suurest armastusest tema eest ära teha.

Vastupidi – kui me oma lapsi nii suurelt armastame, siis me ei saa neist saamatuid kasvatada. See ühiskond, mis meie ümber lasub, neelab vastasel juhul halastamatult alla kõik need saamatud orjad, kes ei tunne siinseid energiamaailma mängureegleid ega oma isiklikku potensiaali jõudu ja väge, kes ei oma isiklikku kehalist ja hingelist kogemust, kuidas ühes või teises olukorras toime tulla.

Kasvatusviise on nii erinevaid, tohutult, minge ainult raamatukauplusesse pedagoogika vmt valdkonna juurde ja valige endale sobiv õpetus või meetod – kas selline, kus laps domineerib peres kõigi üle, või selline, kus laps on võrdne täiskasvanutega või hoopis autoriteetne ja hirmuvalitsusel põhinev viis, kus laps pole keegi. Üks meetod ütleb “lasku lapse tasandile, kui temaga suhtled”, teine ütleb “seisa püsti ja vaata talle ülalt alla” ja nii edasi ja nii edasi.. Kõik see mitte ei vii tõele lähemale, vaid ajab lapsevanemad veel rohkem tõest eemale ning katkestab nende enda mõtlemise peamisest – MIS teeb ja tagab lapsele õnneliku loomise siin Maal, ühise loomise ja oma enese loomisjõu rakendamise.

Või veelparem – jätke kõik raamatud poodi, unustage kõikide autoriteetite nõuanded ning hakake ise enda nõuandjaks.

Vanasõna ütleb „Mida armsab laps, seda valusam vits“. Mina ütlen hoopis: „Ma armastan tohutult oma lapsi, meeletult… sõnu kirjeldamatult.. kuid ma ei saa neid rikkuda ära sellega, et ma neile väljakutseid ja iseseisvust ei anna“.

Kallid vanemad. Lapsed VAJAVAD väljakutseid. Proovile panekuid, kus nad õpivad ISE oma kehalisi võimeid ja sisemist jõudu rakendama! Nad vajavad põnevust, huvi, kogemusi, sotsiaalsust, mängulisust ning olukordi ja keskkondi, kus enda loomingulisust NING VÕIMEID proovile panna.

Mida ma pean siis silmas väljakutsete all? Ärge jumala eest seostage väljakutseid füüsilise vägivallaga, ähvarduste või hirmuga käitumisele suunamise või manipuleerimisega. Minu reaalsuseruumis on väljakutse turvaline ja mänguline kogemuslik etapp, kus laps on suunatud teadlikult oma sisemist jõudu, teavet ja oskust kasutama. See, et laps õpib ise toime tulema.

Mõistagi hoian ma (püüan hoida) igas olukorras seda kuldset joont, kus lasta lapsel ise katsetada, kus minna appi ja aidata väikest hädalist.

Toon näite, mida mõtlen lapse sisemise jõu rakendamise all… väljakutsete all…

Minu lastel on näiteks peale tulnud „Miks?“ küsimiste periood, kuid see pidas vastu õige lühikeselt, kõigest paar päeva, sest ma suunasin selle kohe ümber. Olin sellest perioodist kuulnud varem aastaid tagasi, kuidas vanemad väsinult ja ahhetanult kurtsid, et nad ei jõua lihtsalt tuhat korda sama asja päevas vastata, aga lapsele vastamata ka ei taha jätta.

Kui laps küsib mingi küsimuse „Miks see või teine on nii või naa?“ ilma ise püüdmatagi mõelda vastusele,, siis ma tean, et see on sisseõpitud käitumismuster teistelt kõnelejatelt ja ümbruskonnast, mis seondub mõttelaiskuse ja viitsimatusega ise vastuste üle mõelda. Ja oh, meie ühiskonnas on tohutult mõttelaiskust ja viitsimatust. Poleks üldsegi selliseid probleeme, kui täiskasvanud oma peaga mõtleksid või vähemalt püüaksid kõhelda ja kahelda ettesöödetud infos… Meil oleks kuldajastu juba ammu käes.

Ma ootasin põnevusega seda perioodi, kus hakatakse minult küsima „Miks“, et siis lastega teistpidi mängu mängida. Kui Sinult küsib mudilane: “Miks?“, siis küsi temalt vastu: „Aga mis Sa arvad, MIKS see võib nii olla? Kas Sa oskad öelda? Mis Sa ise arvad?“

Küsi päriselt ja huviga temalt nii, nagu Sa tahaksid päriselt temalt vastust teada. Oota ja jälgi huviga. Vaata lapsele otsa ja jälgi mängu. Ning Sa võid üllatuda, kui lihtsaid ja geniaalseid vastuseid Su laps ise Sulle anda võib. See kehtib igas eas järglaste kohta, mitte ainult väikelaste kohta. Kui laps ei suuda, ei viitsi või ei taha ise oma peaga mõelda, siis on see juba võõras muster, mis ei ole sugugi tema päris individuaalsuse ja inimvõimekuse kuvand (mis tähendab olla ühenduses kogu Universumi teabega).

Seda sidet Universumi üüratu infoallikaga tuleb lahti hoida, sest nii ei kasvata me oma lastest saamatuid, vaid küpseid ja tugevaid indiviide, kes suudavad ise absoluutselt igas olukorras, isegi kriisi olukorras hakkama saada. Isegi siis, kui 4-aastane eksib metsa ära, kuid temas on säilinud hakkamasaamise ja südikuse omadus, tugineda omaenese sisemisele jõule, intuitsioonile, tarkusele ja teadmisele – ning ta orienteerub ise rahus õiges suunas lahenduseni. See tähendab, et lapsel on kogemus oma enese tõelisele olemusele tuginemisele enda kehas – oma Vaimu jõule.

Just nimelt sellel põhjusel oleme Valguslaste tiimiga kohe valmis välja andma ka intuitsioonitreenimise kaarte, et kõik – nii lapsed KUI täiskasvanud, saaksid oma sisemist intuitsiooni – oma sisemist tarkust ja ühendust oma kõrgema, puhtama olemusega, ISE treenida, puhastada, harjutada ja rakendada. Kui kaua võib teiste tarkusi ümberringi kuulata? Kui kaua võib päheõpitud ja tuubitud fakte, mõisteid, tuima teavet või informatsiooni edasi anda, süübimata ise selle olemusse? Kui kaua võib abitult ekselda, kannatuses ja raskustes?

Alati, kui olen lapselt vastu küsinud rahulikult: „Aga mida Sina arvad, miks see nii on“ , siis ta on võtnud hetke, mõelnud natuke ja vastanud ise. Neil hetkedel saab ta aru, et ma võtan teda kui võrdse täiskasvanuna, vaatamata ta väikesele kehale. Ta küsib küsimuse ja ise vastab. Ja vastab targemini, kui ma ise eales oleksin talle osanud vastata. Ja nii peakski olema – lapses ON kogu Universumi tarkus olemas. Muidugi pole kõik hetked väikelastega nii roosilised – nad on ikkagi väikesed kehad, kes katsetavad, testivad, proovivad…

Kui mõni ütleb, et aga miks ta siis 1-aastasena lusikat käes ei oska hoida, kui temas on kogu Universumi tarkus? Sellepärast,et siin kehastuses on KEHA uus ja alles omistab sotsiaalseid oskuseid, motoorikat, käitumist, treenib sisse lihaskäitumist jne… Vaimus ja hingeenergias ON kogu aegade ja ajastute algusest saadik KOGU teave olemas. Seda mälu ei maksa hägustada, seda teavet ei maksa sulgeda.. Muidu alustame nullist oma generatsiooni suunamisega ning ei taha teada, mida minu põlvkond peaks siis vanurieas siin ühiskonnas tundma.

Aga kui keegi küsib, et miks 5-aastane ei oska iseseisvalt süüa ning on abitus kuubis (ja tal pole erivajadust või erihoole vajadust), siis on seal tõenäoliselt muud põhjused, mida ma põgusalt ülal loetlesin…

Võib-olla ma näin karm, aga soovin panna südamele – lapsevanemaks olemine ei tähenda teha KÕIKE oma laste eest ära, kasvatades neist saamatuid ja oskamatuid. See ei ole see koht, kus iseenda egole kreeditit teenida, et iseendal hea tunne oleks.

Lapsevanemaks olemine ei tähenda olla entsüklopeedia, kes vastab 24/7 süsteemi poolt omandatud tarkusi, uskumusi, teadusssaavutusi, fakte või mõistustasandi infot.
Lapsevanemaks olemine peaks oma kõige pühamas võtmes olema lapsele oma olemuse säilitamine, suunamine ja toetamine siinses keskkonnas, et temast ei saaks abitut mutrit osakenesena süsteemist, oskamata isegi iseenda vajadustele vastuseid leida – ei teismeeas, ei täiskasvanu eas, ei vanuri eas. Laps las rakendada ja olla oma rikkumatuses ja puhtuses, teda tuleb meeletult armastada, kuid neil tuleb lasta ka kasvada ja iseseisvalt kogeda, areneda …

Isegi, kui Sa tunned, et suurest armastuse ja aitamise soovist tahad tõtata ja kõik lapse eest ära teha, siis võta hetke aega ja oota – äkki ta saab hoopis ise hakkama peale mõningast pusimist.
Ja millise jõu ja eneseületustunde ta võib seejärel saada!? Olete näinud, missuguse õhina saatel võib laps tulla ja teavitada: „Ma sain ISE hakkama!!! Ma SAIN hakkama!“

On nii nii nii raske öelda, kus on see piir, kust sekkuda –kust mitte ja ma ei tahagi seda ette dikteerida…Ei tasu ei ühte ega teise äärmusesse laskuda. Minu loo mõte oli juhtida tähelepanu, et iga armastav lapsevanem ISE jälgiks OMA südametunnet, kuidas, kus ja kui palju sekkuda. Aga usun, et enamus mõistavad mind, mida öelda tahan – hüsteerias last ei jäta ju kabuhirmus kuskile nutma, ei ole vaja tõugata neid eluohtlikesse olukordadesse või rakendada nende peal sõjaväemetoodikaid, kuid ei tasu laskuda ka teise äärmusesse – kõike kardinaalselt ise ära tehes, vastates, kontrollides. Siis ei jäägi meil imestada nende küpsemas eas, miks noorukid ei taha, ei viitsi, ei oska seda, teist või kolmandat teha… Sest puudus mänguline huvitekitav kogemus ja kokkupuude hetkel, kus ta seda vajas või oleks vastu võtnud. Võibolla puudus ka põnevus…

Andke oma lastele põnevust, võtke lastekasvatust mänguna. Mis peamine – laste kasvatamine on iseenda kasvatamine.

Koguaeg kõike teiste eest ära tehes sisendub abistatavas inimeses saamatuse tunne ning ta jääbki ainult välisele abile lootma. Sealjuures kahaneb abistatavas tema enda jõu, väekuse ja võimekuse potentsiaal ning ta tunneb end järjest tühisemana, nõrgemana ja väiksemana.

Tõeline jõud pääseb valla läbi eneseületuste ja katsumuste. Ning katsumused, neid me võime ise valida, kui laseme oma ellu loovust, inspiratsiooni, intuitsiooni ja mängulisust!“

(Selle postituse autor Amaryllis.)

Leave a comment

Name*

Website

Comment