Selle inimese kõige suurem puudus on oma sõnade eest vastutuse mittevõtmine

Alustan postitust perepildiga, kuigi artikkel on keskendunud vastutusele mehe ja naise vahel.
Panen siia ühe pildi. Panen teile siia mõtlemiseks ühe pildi tugevast perest. Uurige ja tunnetage, eriti meest ja naist.

Pildi meme on küll veidi sarkasmiga kirjutatud “Siis, kui naisel pea ei valuta…” , mis on veidi kohatu nii sügava väärtusega pildi taustal – nii mitmete õnnelike laste taustal, nii õnnistatud pere taustal ja nii kandva naise ja tugeva mehe taustal.

Pilt on läinud internetti ringlusesse huumoriga, kuid tegelikult on selles fotojäädvustuses palju sügavam info, mida tunnetada kahe eesistuja läbi (teile, kes te olete tunnetajad).

Vaadake meest ja naist. Selles naises on üks väga suur omadus, mida ei ole enamustes perenaistes enam alles tänapäeval. Ja selles mehes on midagi, mida ei ole tänapäeval isegi vaid ühe lapsega perede isade omadustes enam näha. Mõelge välja ja tunnetage pildi pealt, mis omadused need on 🙂

Lapse kehastamine ja toomine maisesse plaani läbi suure õnnistatud soovi saada järglane, on kõige püham loomine inimese elus üldse (peale sündimise ja ka suremise). Lapsed on õnnistus kogu perele.

Mehe ja naise vaheline armastus ja loomine on kõige kõrgemad loomisevormid Maal, sest Püha Energia loob neile tingimusteta elu. Mehe ja naise armastusest ja lapsevanema ja lapse tingimusteta armastusest kõrgemat armastuse energia tasandit ei ole. /Maisel kehatasandil olles mitte. Kõrgemad eeterlikud tasandid, kus enam kehastust ei toimu, seal on. Kuid seal ei toimu enam ka elu loomist mateeria tasandil/.

Mees- ja naisenergia moodustavad täiusliku harmoonilise terviku inimolendina. Kellel aga liithinge pole veel leitud (püha liitlast), siis peab oma vastas mees-nais aspekti leidma enda seest ning sellega lõimuma. Inimese ja Jumala armastuse kõrge tasand on ka olemas, kuid sellest ei sünni elu ning inimene tunneb varem või hiljem ikkagi puudust armastava puudutuse olemasolust, kuniks ta on kehatasandil kehastunud. Inimkeha on sotsiaalne loom ja otsib alati koosloomist ja koostegutsemist. Inimese Vaim aga võib palju üksinduses ja vabaduses olla Universumi ruumides.

Tulles tagasi selle pildi juurde. Tollal ei olnud nii suuri võimalusi riiete, toidu ja suurpalkadega. Koduses majapidamises ei eksisteerinud selliseid mugavaid võimalusi, nagu on meil tänapäeval, et lapsi ülal pidada, pere toita ja majapidamise eest hoolitseda. Kuid lapsi oli peredes palju ja saadi hakkama omavahel.

Tihti oli vaja ruume kütta aastaringselt, et need soojad oleksid, suurema vaevaga hangiti kätte toiduaineid ja rõivad ning muu vajalik. Polnud põrandakütteid ega ekstravagantseid kehakatteid nagu täna hordide viisi inimesed enda kappidesse talletavad. Ka lapse hooldamise tarvikuid ei olnud nii palju saada (mähkmed jmt).

Kuid ikkagi on nende kahe – mehe ja naise silmist võimalik lugeda sügavat rahulolu – nagu siin pildil. Nad istuvad uhkelt kogu oma laste rea ees, tundes uhkust, et lapsed on nende rikkus. Ja nii ongi.

Lapsed on sinu rikkus. Lapsed peres on vanemate rikkus. Ja lapsed maailmas on maailma rikkus. Aga kõige selle taga peab olema vastutus loodu eest. Looduks on ka SÕNAD. Antud sõnad, kokkulepped, lubadused.

Selline suur pere saab koos toimida nii suurel hulgal liikmetega ja väikelastega vaid ainult ja ainult siis, kui mees ja naine on teinud omavahel sügaval usalduses tuginevad kokkulepped. Ning neist sõnaliselt ja tegudes ka kinni peavad.


Meie ümber on inimesi kahte tüüpi. On neid, kes peavad väga püüdlikult oma antud sõnadest kinni ning viivad need ka tegudesse – juba ainuüksi enda maine pärast. Ja on inimliigi tasandil ka selliseid loojaid, kes alles õpivad oma sõnade ja loomise eest vastutust võtma. Teisisõnu – nad ütlevad, lubavad, siis kogevad raskusi ja tühistavad. Või unustavad ja jàtavad tegemata.

Kõik loomises on omavahel seotud ja sõltuvuses. Nagu doominomàng.

Igasuguse teadliku loomisega kaasneb veel eriline kõrgem vastutus oma loodu osas.

Teate, kui valus on näha teatud isikuid esoteerilistel või kuskil meistrikursustel, kes kõige esimese Meistriks olemise reeglit pole selgeks saanud – mõttes, sõnas ja teos vastavuses olemine. Tehakse elumandalaid, soovitakse last ja manifesteeritakse kogu maksimaalse jõuga ja eritehnikatega pere, abikaasat, kodu ja suhet ning siis kui need Looja poolt kàtte kingitakse, ei leita aega enam pere jaoks, laps tuleb meelde vaid kord nädalas ja abikaasa pole ùldse enam prioriteet. Kui valus on näha seda inimest mängimas nii suurte loomistega, õppides selgeks eritehnikaid, et oma loomisele võimendus anda ja kasutada ei tea mis energiaid, et soovitu kàtte saada. Ja kui tegelikkus käes, siis ei kirjutata oma TOP 10 huvide nimekirja isegi last mitte ega ühtegi soovitust, vaid esikohale jäàvad vaid egovajadused – vabadus, raha, sõbrad jne…

Kui valus on näha neid meelitatud hingi kehastumas lastena, kogedes pettumust oma vanemates, kes nii võimsalt lõid ja kutsusid lapse hinge.

Inimese tugevuse määrab ära tema tahe hoida koguaeg ja pidevalt esikohal pühasid koosloomise väärtuseid.

Lojaalne inimene on see inimene, kes peab olulistest elulistest kokkulepetest ja loomistest kinni.

Inimese sõnad pole kunagi lihtsalt sõnad .Sõnad on loova inimese tööriist ja vastutus.
Sõnad on aluseks koostööle, kokkulepetele ja kogu edasisele loomisele.

Kes on lugenud raamatut “Minu kogemused Looja-Vaimuna universumis” (Kristiina Raie) seal on kirjeldatud ühes kohas Universumi kokkulepete aluseid vaimude vahel. “Kokkulepped Universumis on ääretult olulise tähtsusega ja Vaimud loovad kokkuleppeid enne kehastumisi, sest kokkulepped loovad kosmiliselt tasakaalu. Kui lepinguid ega kokkuleppeid ei tehtaks, siis valitseks Universumis ja planetaarsetes loomisruumides kaos”.


Planeet Maa ja see inimliik ei ole valmis lepingutevabaks ruumiks. Vaadake, mis ainuüksi perede tasandil toimub. Inimesed pole isegi iseenda peretasandi vastutust veel ära õppinud, jättes oma enda järglasi ripakile siia sinna kõikjal üle maailma, murdes läbi ajaloo korduvalt ja korduvalt ka kõige pühamat alglepingut – mehe ja naise vahelist liitu. Ja enamus neist ei pinguta ju ka, sest kui asjad enda jaoks pingutust hakkavad nõudma ja proovile panevad, siis tihti otsitakse esimese variandina hoopis väljapääsu ust, selle asemel et segadus ja kaos, mille loomisel ise osaleti, korralikult ilma kannatajateta ära lahendada. Sisuliselt aetakse nagu tuba segamini ja siis tõmmatakse vehkat. Sama olukord on ka Maal. Ja kes on kannatajad? Nende enda lapsed. Oma pereliikmed ja liitlased, lähedased. Nõrkades hingedes lööb tihti välja omaenda mugavuse päästmine, mis sunnib reetma neid, kellelega kokkuleppeid tehti.

Olge tähelepanelikud ja ettevaatlikud selliste inimestega äris ja igasugustes tehingutes, kes võtavad nii kergekäeliselt kokkulepete tühistamisi ja lubadustest murdmisi. Selliste isikutega ei ole võimalik teha ausaid tehinguid teile kasulikul ja ausal viisil. Varem või hiljem nad lasevad teid üle ja see võib tulla ootamatusena. Kõige esimene märk sellise isiku äratundmisest on esimeste kokkulepete täitmine – õigel kellaajal ja õigel kuupäeval kohtumine.

Kõige rohkem hinnake aga inimestes selliseid omadusi nagu lojaalsus, truudus, sõna pidamise oskus . Eriti hinnatud on need inimesed, kelle hinges on välja arenenud kõrgemad voorused, et nad suudavad jääda vankumatuks ja enesele kindlaks, ka oma sõnadele ja loodule kindlaks isegi surve all, pinge all ja raskuste all. Sellised inimesi nimetatakse nn man of honor – ausõna inimene, kaasaegses maailmas ka ausõna mees. (Naistel väljendub see lojaalsuses ja usaldusväärsuses, mitte kergemeelsuses). Sellised inimesed on oma olemuselt seesmiselt päriselt tugevad hinged, kelle mõte, sõna ja tegu on resonatsioonis. See tähendab – ta on mõttes, sõnas ja ka teos sama. Nende inimestega võite kasvõi sõtta minna.

Jumaliku üliinimese üks tunnuseid on, et see, mida ta mõtleb, seda ta väljendab ausalt ka sõnas ja teeb ka tegusid samas suunas. Nii, kui on üks ebakõla kolmainsuses – kasvõi sõnades (valetades või moonutades asju, mida ta peas tegelikult mõtleb), tekib illusoorne moonderuum, mis hakkab kõverpeeglina kannatusena teistele looma, kaasaarvatud isikule endale.

Kokkuleppest kinni pidamine tähendab ka ajaliselt ja kuupäevaliselt õigel ajahetkel õiges kohas olemist. Mis on ka suhteliselt haruldane väärtus tänapäeval.

Mõelge oma tuttavate peale, millised nad on? Kas esineb palju muutlikkust, taganemist? Mõelge ka iseenda peale. Kas te olete teistes inimestes pettumusi valmistanud? Ja vaimse info valdkonnas olevad inimesed, teie mõelge enda jaoks oluliste vaimsete kõneisikute peale. Kas nad on olnud klientide ja vastuvõtuaegadega kinnipidavad ja oma sõnu täitnud? See näitab, missuguse isikuga tegemist on. On ta Juudas või on ta Kristus.

Mulle tuleb ette kohe kaks tervendajast-nägijast inimest. Mõlemate juures on läbi aastate käinud rohkelt inimesi ja ma neid mõlemat tunnen. Tihti on inimesed kurtnud, et üks neist ei pea üldse kokkulepitud visiidiaegadest kinni, sest inimene annab sõna ja lubaduse, aga nii kergekäeliselt tühistab ja näitab austamatust klientide vastu. Vaimne valdkond on muutunud meil tänapäeval nagu uueks äriks ja hädalisi ja inimesi jagub palju, keda võtta ja siis saata. Tihti jõudsid minuni kurtmised, et see inimene leppis aja kokku kliendiga ja siis võis aasta jooksul viiest ajast lausa neli tühistada, enamus neist lausa nii viimasel ajahetkel nii, et inimene oli teisest Eesti otsast juba kohale sõitnud ja uksetaha jõudnud. Kui küsisin ühelt selliselt inimeselt, kuidas see kanaldaja olukorda lahendas, vastas ta, et ta sai endale sellist tühistamisviisi lubada, sest tal pidi olema nii palju kliente jalaga segada ja temal puudub süütunne.

Mina ei saa mitte kuidagi aru sellest, kuidas saab nii palju uhkust olla, et ta oma klientidega kokkulepitud aegadesse niiviisi suhtub ja sõnades suur on, aga ei täida neid. Ehk on neil klientidel hoopis ise aeg siis ise endale infot hakata kanaldama ja tunnetama, mitte põlvili anuda selgeltnägija vastuvõtuaega. Võib ka niiviisi olla.

Mõnel looval inimesel on väga suur vastutustunne oma sõnade ja kokkulepete ees. Tean selliseid vähe, aga meenub üks mees, kes ei tühistanud aastate jooksul mitte ühtegi vastuvõtuaega ja oli alati sellel kellaajal olemas. Jälgisin huviga, kaua ta nii suudab, aga tal olid väärtused paigas. Kui ta aga koroonasse jäi, siis helistas ta viisakalt ja teavitas 2-nädalasest pausist, lükkas aja küll edasi ja otsis kohe uue aja vahele inimesele sobiliku ajaraami sees ja paigutas selle enda muude tööde vahele.

Kuidas teile meeldiks olukord, kui riigis on kaos, võõrvõim sees ja ümberringi on vaid isikud, kes on üle lasknud, alt ära hüpanud, vastutusest kõrvale põiganud, oma lähedasi reetnud ja pole tahtnud oma sõnade ja loodu eest vastutust võtta? Küüditamise ajad ei ole meie ajaloost kaugel… See, mis valitseb valdavalt alltasandil (rahva kihis), see toimub ka ülal tasandil juhtijate kihis (poliitilisel tasandil).

Mõelge nende lausete peale sügavamalt, mida selles postituses tegelikult pelgalt nii lihtsate kokkulepete kinnipidamise kohta öeldud on, nagu ainuüksi õigel ajal õiges kohas ilmumine.

Ja olgu siin öeldud, et see inimene, kelle all sa end kujundad ja arendad (kelle järgi sa õpid), see inimene kujuneb ka sinu eeskujuks ja juhtivaks ladvaks. Nii on iga guruga ja iga eestkõnelejaga, kes eesotsas inimmasse mõjutab. Kas teie sooviksite enda ümber näha inimesi, kes ei viitsi pingutada kokkulepete täitmisel, kui neid on väga vaja? Varsti on meil aga tulemas ajad, kus kogu praegune toimiv süsteem variseb kokku. Selline kaose aeg paneb iga pere ja iga kogukonna proovile. Hinda lähevad need, kes ütlevad ja teevad.


Rääkides meil turul kajastatavatest uutest vaimsetest õpetustest, siis mulle näib vahest, et meil pakutavad vaimset laadi allikad kanalid annavad inimestele nii palju liba-õigustusi vastutuse vabaks andmisega ja mugava, heaolul põhineva, kuid mitte oma loomise tagajärgedega tegelemise eesmärgil.

Isikud, kelles pole veel hinges tugevust oma loomise eest vastutust võtta, loevad endale kasulikke ja mugavaid asju ridade vahelt välja, et siis hiljem oma elukäike teiste peal tallates kujundada. See ongi see meie new-age ajastu liba-vaimsuse kõige suurem kuristik. Armastusest tegutsemine, isetult ja harmooniliselt kooskõlas sisemisega ja välimisega nii, et keegi ei kannataks, on nagu kadunud prioriteet.

Tulles tagasi perede tasandile. Siis kogu õnneliku pere alus ALGAB ÕNNELIKUST naisest ja rahulolevast mehest. See võib näida nii lihtne tõde, aga on ääretult oluline mõista, et õnneliku pere vundament tugineb kahel lapsevanemal. Kahel täiskasvanud Loojal, kellel peaks olema vastutuseõppetund juba omandatud.

Niisamuti on perekonnad iga riigi alusvundament. Ühe tugeva ja väga õnneliku riigi alus on õnnelikud pered selles riigis. Kui tahad riiki anastada, siis õõnesta ja nõrgesta esmalt perekondade tasand selles riigis, siis peale seda võib riigiga mida tahes ette võtta. Kehtestada mis tahes määrust, vastu võtta mis tahes uut seadust – ilma, et kellelgi isegi jõudu oponeerida oleks. Ja seda tehaksegi, vaikselt ja järgemööda läbi mudeldatud telesaadete, läbi massimeedia, igasuguste foorumite ja kanalite, kus istutatakse mürgine seeme kõige olulisemasse vundamenti – mehe ja naise vahelisse usaldusse ja koosloomisesse. Üks viimane sellistest näidetest oli Telhvi (kirjapilt taotluslik) naisteka foorumis olev artikkel, mis õhutas naisi oma sõbranna meest “proovima” ja kuidas hoida eemale hiljem tekkivast süütundest. Ja muidugi oli meestega nurgas samamoodi sarnane artikkel, kus ajendati mehi pruukima oma sõprade naisi. Kes on vähe targem ja teadlikum, saab aru, missugust suunda kujundatakse teadlikult meie kasvava põlvkonna peas. Selliseid lõhkuva eeskujuga näitlikustatud lugusid projitseeritakse meie olemasoleva põlvkonna peal ja ka kasvava noorema põlvkonna peal. Siit edasi saab olema näha vaid õnnetuid väikelapsi, õnnetutes lõhutud peredes, kus on vaid riid, lahkuminekud, võimvõitlus ja tülid. Ja need õnnetud lapsed kasvavad suureks ja hakkavad kordama samasuguseid õnnetuid peresuhteid enda täiskasvanu eas.

Mees ja naine, olles loonud pere või sõlminud liidu, peaksid muutuma omavahel tandemiks. Kõige paremateks sõpradeks ja liitlasteks. Läbi kire ka teineteisele kõige rohkem andvaks armastajaks, hoidjateks ja toetajateks.

Mul on ükskõik, kui kuskil keegi tahab koos olla omasoolisega ja kuulub mingisse oma kogukonda. Ma ei puuduta neid enda info raames. Mina keskendun ja peatun siin traditsioonilisel peremudelil, sest mina olen pereväärtuste inimene ja nii nagu on õigus samasoolistel oma õigustele, on ju ka minul õigus oma väärtustele traditsioonilises peremudelis.

Rääkides peredes olevatest läbisaamistest. Siis kõikides peredes ja paarisuhetes tuleb ette teravaid nurki, mis on normaalne. Kordan: mis on normaalne. Rõhutan seda, sest üks liba-vaimne “tõde”, mida räägitakse on jällegi see, et kui kahel inimesel on oma erinev arvamus ja sellest tulenevaid erimeelsusi, justkui nad siis poleks õiged. Kogu võti on asjade lahendamises ja kompromissides, austuses ja omavahelises koostöös ja kokkumängus. On konfliktikartlikke inimesi, kes hoiavadki suu kinni arvamuse avaldamise kohapealt, sest kardavad tüli ja sellest tulenevat ohtu. Ja teine paariline samas arvab, et oi kui tore suhe, naine on kõigege rahul. Tegelikult naine aga kardab konflikti, sest lapsepõlves nägi ta, mis see kaasa tõi – lahkumineku vanemate vahel.

Rääkides omavahelisest läbisaamisest mehe ja naise vahel, siis igaüks võiks teada oma käitumisreaktsioonide päritolu alge kohta. Selliste ebakindluste tekkimise aeg jääb alati lapsepõlve aastatesse, kus me nägime enda ema ja isa paarisuhtes. Rumal on arvata, et üheski peres neid momente ei tekiks.

Kui täiskasvanu eas suunduda koosellu ning kogeda mingeid valulikke kohti partneri peegelduse läbi – näiteks enda väärtustunde kadumist enda sees, kuna üks pool on tõlgendanud kaaslase püüdluseid ja hirme kriitikana või rahulolematusena… Siis tegelikkuses on nii, et kõik on meie õpitud käitumisreaktsioonid ja automatismid lapsepõlveeast, millal me ise nägime enda vanemaid käitumas omavahel. Meie partner toob meie endas sees olevad ebakindlused, nõrkused ja niinimetatud puudused (arendamist ja lihvimist vajavad kohad) esile.

Kui sinu vanemad ei leppinud omavahel ära peale tülisid rahus, kallistuses ja armastuses, vaid õigustasid vaid omaenese tõde, riidlesid, kaklesid ja vaidlesid palju ning perest oli armastus lahkunud, siis täiskasvanu eas hakkab üles sirgunud laps vältima pikaajalist pühendmist teise inimesega ning kõike seda, kus peaks ta end pikaajaliselt avama, siduma või oma südame andma.

Sellise pühendumuskartuse taga on sidumishirm, enda avamishirm, sest selle all peitub mingisuguse valu kordushirm. Kardetakse suhtes mingite varasemate mustrite esinemist vmt, sest inimene kardab kogeda sedasama valu, mida enda jaoks kõige olulisemate inimeste puhul juba nägi – lapsena oma kõige kallima vahel – ema ja isa vahel. Lapse jaoks on ema ja isa kogu maailm ja autoriteet. Laste jaoks on sündimise järgselt tema ema ja isa nagu jumalad. Alles hiljem kujuneb see ümber.

Kui intervjueerisin enda kogukonnas ühte kooliealist nägijast last ja küsisin, mis on tema arvates kõige suurem kurjus maailmas, mida ta üldse näinud on. Siis ta vastas, ise samal ajal ootamatult nutma puhkedes, niiviisi: Kõige suurem kurjus, mida ta näinud on, on see, kui tema ema ja isa kaklevad, riidlevad, karjuvad ja on tõuganud end teineteisest eemale.

Siin on mõtlemiskoht meile kõigile. Kes on tõstnud häält ja näidanud jõudu oma kaaslase peal? Aga siit veelgi olulisem küsimus – kas te lepitust otsisite alati? Kas lapsed kogesid ja nägid seda, et lepitus loodi?

Laste jaoks on turvaline maailmapilt tugevas seoses oma kahe kõige olulisema inimese vaates – ema ja isa läbisaamises, armastamises, hoidmises, oskuses konfliktidest end välja tuua ja osates peale iga tüli ära leppida ja edasi andestamises, mõistmises ja armastuses jätkata.

Mees ja naine peaksid olema nagu omavaheline tandem, kõige suuremad liitlased ja teineteise hoidjad. Siis on kogu pere õnnelik koos kõikide liikmetega.

Ennekõike kaasloojad ja liitlased, mitte võimu pärast võitlejad.

Iga pere kõige suurem ülesanne lapsevanematel peaks olema mehe ja naise vahelise armastuse ja läbisaamise hoidmine eeskujuna iseendas, näidates samal ajal head eeskuju ka oma järeltulijate ees. Ja pidage meeles – armastus ei kao mitte kuskile ära tegelikult perest ega meie seest. Me saame vaid ise oma kiusuga, solvumistega või valuga armastuse tunnet oma südamest eemal hoida, tajumata seda ka lähedastelt.

Armastust iseendas hoides, hoiame seda ka peres. Nii kasvavad õnnelikud lapsed. Tütred hakkavad hindama mehi tänu oma isa eeskujule ja rollile. Pojad hakkavad hindama naisi enda kõrval nii nagu hindas nende isa oma naist.

Selleks, et aga pere lõhki ei käriseks, on vaja endaga teadlikku tööd teha oma sisemise tahtega. Et hoida sisemine tahe puhas ja eesmärgipärastatud, õigel suunal. See on jällegi miski, mida nii paljud “vaimsed kanalid ja allikad” moonutatult tõlgendavad. Palju räägitaske sisetundest ja oma sisetundest, aga enamus neist ei teagi, mis üldse puhas sisetunne on. Tehakse otsuseid solvumise pinnalt, mis on 80-90% ulatuses inimese alateadvuse ruumil varjul.

Näib, et nüüdisajal on mingi uus trend (hälve), et täiskasvanud näitavad oma solvumisi, ära tegemisi ja haavumisi palju jõhkramalt ja valusamalt teiste peal, kui et isegi lapsed. Ollakse aastaid tülis ega suudeta ära leppida, sest jonni ega ego ei anta järgi, seeläbi mängitakse pikaajalist ärategemise mängu. Sellisel riigil, kus peretasandil on sarnane toimimise mudel, ei saa head tulevikku olla. Varem või hiljem kujuneb mingisugune üleüldine riiklik sündmus, mis energias või kehadetasandil oma sorteerimise teeb.

Kõige suurem teadlikkus on aga see, kus me püüame mõista iga oma kaaslase öeldu, mõeldu või tehtu taga, miks tema niiviisi selline on olnud – et õppida teda armastama tingimusteta ka neid asju tunnistades ja aktsepteerides.

Nüüdisajal on aga kuidagi tavaline, et jäetakse paariline ja lahutatakse kergekäeliselt (ca 35%-40% abieludest aastas lahutavad). See statistika näitab, et meil on Eestis perede tasandil suur lõhe, kuidas peremudelis toimima peaks ja hakkama saaks keeruliste väljakutsetega. Nii lihtne on ju armuda puhalt pinnaselt ja luua uut illusiooni. Nii lihtne on tunda uue atraktiivse inimese vastu sümpaatiat, meeldimist ja ligitõmmet, sest ta tundub meile veetlev, kaunis ,uus lootusrikas algus ja me näete teda puhtalt lehelt. Ent palju suurem investeering on õppida teineteist aastaid tundma ja leida endas üles selline suursugune aktsepteerimine, sallivus, leplikkus ja armastus teise vastu, et sa oled oma tahet motiveerima selle inimese nimel kooselus olemiseks. Lojaalsed liidud, kus truult on teineteise kõrval langustest ja tõusudest läbi mindud, on need väärtused, mis jäävad saatma meid surmani ja mälestuseks ka meie lastele.

Milline õnn on teada ja tunda inimest – oma lähedast iga tahu alt. Olles näinud teineteist eri olukordades ja kriisides. See loob tugeva vundamendi edasiseks, et mis teid elus ka ees ei ootaks, te lähete koos igast asjast läbi. Imetlen neid kõrges eas paare, kes armastavas rahulikus olemises teineteise vangus on.

Naise armastus ja hool on väärt suhtes enda tahtega pidevat töö tegemist. Mehe armastus ja keha ja olemasolu on väärt naistel endaga pidevat töö tegemist.

Ei saa olla nii, et alguses sobis maksimaalselt, süda tundis sees, et kõik oli õige ja järsku mõne aasta pärast leiab inimene, et kõik kadus ta jaoks hetkega. Siin peab iseenda suhtes aus olema. Eluarmastuse ja ühise mõistmise väärtuste osas. Valik peab vundamentaalselt vale olema kohe algusest saadik, kui on hiljem väga valesti asi läinud (on ebaausatel alustel loodud suhe, nt kaastundest valitud kaaslane, haletsusest valitud kaaslane, surve all valitud kaaslane – st pole armastuse alusel loodud suhe olnud).

Kui suhe rajati armastusel, puhta tunde pealt, siis valitigi õige partner. See tähendab, et inimesed võiksid vähem kahelda ka hiljem teineteise õigsuses või sobivuses. (Suhteid rajatakse ka iha pealt, kire pealt, kaastundest, haletsusest, ka omakasusoovist- kasutada inimest ära seksi pärast, vara pärast, raha pärast vmt).

Kõige ebameeldivam ja valusam tunne on kooselus see, kui sinus algusest saadik kindel ei olda ja nagu testitakse pidevalt sind, kas sa ikka vääriline oled. Ja sa seetõttu alateadlikult ennast mitmetes võitlustes tõestama pead – oma armastust tõestama pead, oma väärtuseid tõestama pead kaaslase suhtes ja temale vajalike ettekirjutuste suhtes…

Meie kaasaegsel ajal on nagu miski uus trend, kus olemasoleva liidu parandamise asemel, armastuse taasleidmise ja usalduse taasleidmise asemel (nagu vanasti), ajendatakse hoopis kohe uut keha otsima. Nagu uut mänguasja otsima. Kui siit sealt jälgida, mis tendents neid mängimisi saadab, siis seatakse kohe õigustatult enda jaoks ka libavaimsed “tõed” sinna juurde – et küll iga järgmine parem on, kui eelmine mölakas ja kui ei meeldi, siis vali vaid iseennast ja astu kohe välja mänguruumist, ilma edasi pingutamata ja iseenda sisse vaatamata. Aga kas see inimene enne ka mölakas oli, kui sobis kooseluks ja laste saamiseks? See on väga eksitav tee ja loob ainult uusi õnnetuid peremudeleid meie järglastele. Sul võib vedada uue valikuga, kui ise endas tugevad muutused oled eelnevalt loonud ja paremasse kohta oma elus oled seadnud, aga see ei ole lubatud garantii igaühele, kes on eelmiselt laevalt maha astunud. Uued paremad valikud avanevad võimalustena neile, kes ei ole lõhkumisi teinud teiste arvelt, vaid jäänud väärikaks lõpuni igas mängus. Nii seatakse end igal mängust lahkumisel puhtasse hingepositsiooni.

Pikaajaline pühendumine kooselus tähendab aga julgust – julgust avastada ja kohata iseendas ja oma paarilises kõike.

Seda oskust on vaja arendada ja õppida iseendas. Kui inimesed ei oska, ei viitsi, ei taha pingutada armastuse hoidmise nimel peres- see tähendab, teha koostööd ainuüksi mehe ja naise vahel – siis mida on oodata meil koostööst ettevõtete tasandil, koostööst kogukondlikul tasandil ja riiklikul tasandil?

Looja on toonud mõned inimesed meie ellu ainult ühel korral. Ta on Looja vastatud palve sinule, ta on saadetud sulle kõrgemate jõudude poolt sinu elu õnnistuseks. Ja Looja on toonud meie ellu mõned inimesed vaid korra kogemiseks. Enamasti pole seal vahel ka suuri tundmuseid, vaid lihtsalt vaheõppetunnid.

Iga inimese elus on see üks kõige erilisem mees ja kõige erilisem naine, mida ta on kohanud. Ei maksa endale luua valelootust, et kahte samasugust inimest olemas on ja küll meri põlvini on. Ja see, kui palju teie kaaslane suhte toimimise nimel on võidelnud ja pingutanud – see näitab ära inimese tõelise ja tegeliku tugevuse. (Muidugi jäävad siit näitest välja füüsilise vägivalla suhted. Kes on peksukott, olgu peksukott iseendale).

Kõige suurem oskus on näha ja mõista teist läbi armastuse ja hoida seeläbi ka armastust kooselus. Olla suhtes aus – kohe algusest saadik. Olla aus oma tegelike kavatsuste ja mõtete suhtes kaaslasega loomise osas. Ja olla aus ja usaldusväärne ka edaspidi, et hoida usaldust ja austust teineteise vastu. Ausus ja austus tekib alati usaldamisega käsikäes.

Teise inimese vastu peab kooselus/suhtes kohe eriti aus ja avatud olema. Nii aus ja varjamatu, et sa näiteks ei häbene mis iganes ajahetkel oma vestluseid ega sõnumeid kaaslasele näidata. Sest sul pole otseloomulikult midagi karta ega varjata ja sa oled läbipaistev nagu kristall! Varjamised, vassimised, salatsemismängud ja kõik muud halvad harjumused, need on kõik aususe ja avatuse vastandid. Ja see tähendab, et kooselus juba midagi ussitab.

Ja kooseluliit (tänapäeval siis abielu), on oma mõttelt ja olemuselt palju sügavam, kui seda enamus inimesi enda jaoks mõtestanud on. See on kahe liithinge omavaheline ühinemine tugevamaks jõuks, et läbi omavahelise armastuse ja ka põletava igatsuse ja loomisesoovi (kire) muudkui luua ja luua, aina edukamalt ja külluslikumalt, kõrgemalt, puhtamalt, jäädavamalt.

Paljud mehed ekslikult arvavad ja kardavad, et abielu ikestab ja seob neid kuidagi naise mõju alla ja nagu võtaksid mehelt vabaduse ära. Kooselu liit, laulatus, on väga püha ja näitab suursugust julget pühendumuse teekonda ja kasvamise teekonda armastuses ja koosloomises. Kui mees kardab end siduda, siis enamasti on selle taga poeglapse kogemuses olnud oma vanemate – oma isa ja ema valusate kogemuste nägemine ja kaasa kogemine. Või kui poeg on näinud, mismoodi ema on olnud väga domineeriv või jõuline ja hoidnud pereliikmeid oma reeglites ja tahtes poisi eas. Kui poiss on sellises peres üles kasvanud, kus naine püüdis kõiki allutada, sh meest, siis need pojad hilisemas elus ei julge end siduda ja tunnevad alateadlikult ohtu oma vabadusele, kartes piiranguid.

Tegelikult on püha kooselu ja laulatuse mõte meie esinevanematel olnud hoopis teineteisele truuduse ja lojaalsuse näitamine, leppides kokku, et olles teineteise jaoks olemas ka raskustes, puudustes ja kriisides. Teisisõnu – see tähendab tingimusteta armastama õppimist.

Ükski naine ei taha ju, et teda noorena ainult kauni näolapi ja veetleva ilu pärast armastati. Vaid kui naine vananeb, siis peaks jääma ka see tingimusteta armastus mõlemale nende väärtustest ja olemusest tulenevalt.

Ja ükski mees ei tahaks ju, et tema naine teda vara pärast tahtis. Kartes, et ühel päeval, kui äkki seda vara enam pole, on ka armastus läinud. Naine peaks olema hoopiski kõrval armastuses ka siis oma mehe vastu, kui mees peaks sõjast kasvõi ühe jäsemega tagasi tulema või kui mees on kaotanud kõik oma vara.

Elu on muutlik. Ja selleks, et kaugele seilata, tuleb õppida tegema seda koos ja ühes rütmis, läbi teineteise toetamise, rahu ja armastamise.

Katsume inimestena areneda selles suunas, et see, mida me südamest lubanud oleme ja teistega kokkulepetes luua oleme soovinud, ka tegudena mateerias läbi õnne, rõõmu ja rahulolu ka sünniks.

Mehed on olemuselt nagu Loojad. Naised on nagu Armastajad, kes annavad mehe sõnale jõu ja õnnistavad teda loomises. Mehed – ärge loopige oma sõnu tühja. Ja naised – ärge täitke tühja kaevu ega võtke sealsamas oma armastust ära sealt, kus seda enim on vaja – väestamiseks, jõustamiseks ja õnnistamiseks.

Meie sõnad, inimeste tasandil, on vastutus ja loomine. Isegi, kui me neid pelgalt möödaminnes ütleme. Kõik algab sõnast ja kõike muudab sõna. Kõike kujundab sõna.

Las sündida sõnade üle kõrgema vastutuse võtmine Maal – siinsel inimliigil, igal tasandil!

Saagu nii!

Similar Posts