Skip links

Vaikimine võib tuua vastused, mis küsimuste raamidesse ei mahu

Kui küsid, siis mõtesta enne, kas oled valmis teavet ka vääriliselt vastu võtma…

Täna terve päev on kõiksuses üleval küsimiste küsimuse teema.

Alati, kui formuleerid enda peas küsimust, siis mõtle hetke enne – miks Sa seda teavet vajad?

Mõtesta enda jaoks lahti ka, ega Sa end ei peta küsides? Kas oled vastuseks valmis või Sa juba lood mingi eelduse ja soovid midagi kindlat kuulda? Või oskad Sa neutraalselt vastust vastu võtta?

Enne küsimist mõtesta enda jaoks sügavuti: Miks ma esitan just sellise küsimuse ja mida ma antud teabega peale hakkan ?

Enne küsimist tasub mõtestada: Miks Sa esitad JUST sellise küsimuse ja just SELLELE inimesele? Ja mõtesta- mida Sa vastatud infoga üldse peale hakkad? Kuidas Sa seda enda jaoks rakendad? KAS üldse rakendad?

Küsimise juures küsimusest endast on hoopis kõige olulisem see, KAS me väärtustame meile antud VASTUST, mis meile antakse! Teave- mille annab teine inimene. Või küsid sa hoopis uudishimust, ajaviiteks või pelgalt “niisama”? Jutujätkuks, viisakusest? Oma tarkustega esinemiseks? Või siirast huvist täita vundamendikoht enda enesearengus? Kas küsid selleks, et meenutada vastuse kõla iseendas?

Oluline mõttekoht: Kas Sa üldse usud, et kõik vastused on Sinus endas või arvad Sa, et see on sõnakõlks? Kõigil on ligipääs enda sisemise teabeni.

Kas Sa väärtustad Sulle antud teavet või küsid Sa pelgalt möödaminnes, uudishimust?

Ja veelgi olulisem – kas Sa ahmid saadud teabe filtreerimata endasse või Sa enne tunnetad selle üle? See on okei, kui Sa ei pea ega taha kõigega nõustuda, kuid hoidkem siin juures vastajate suhtes austust, kes panustab oma aja ja energiaga Sinule teavet anda.   

 

Kas Sa tunnetad ka ise seesmiselt üle antud teabe, mida Sulle vastati ?

Ja kui Sa juba küsid, siis palun, kuula vastust. Kuulata. Kuula. Mitte lihtsalt kõrvadega, vaid kuula – südamega. Mida Sulle öelda tahetakse. Olen kohanud nii palju küsijaid ja küsimusi oma elus, et ei jõua kokku lugedagi… aga kui vähe olen kohanud neid, kes peale küsimuse esitamist ise vaikivad ning mõtestatult neile antavat vastust kuulavad, ainult silmapaar Sind ainiti jälgimas.

Kuulata, mis Sulle öeldakse ! Kui me ei oska ise end kuulda ega kuulatada teisi enda ümber, siis kuidas peaksime me oskama kuulda ja kuulata Loojat ja Kõiksust me ümber kõnelemas? Aga oma sisemist häält, mis vaikides Sulle vastuseid hüüab?

 

Kui me ei oska kuulatada ja kuulda teise poolt antud vastust, siis kuidas peaksime me kuulma Looja või oma sisemise hääle vaikset kõnelust meis endas?

Olen tulihingeline küsimiste küsimise pooldaja, eriti, kui on õige aeg, koht ja hetk. Aga olen täheldanud, et on ka küsimuste ja teabe kuritarvitamist. Talle antud informatsiooniga ei hakka inimene mitte midagi pihta ning ta jätkab ringiga täpselt sealtsamast kohast, kus ta enne pooleli jäi. Lisaks – unustatakse küllaltki kiiresti ära, MIDA küsiti ja MIDA vastati. Läheb natuke aega mööda ning tullakse täpselt sama küsimusega uuesti… Siis saavad mõlemad naerda, küsija ja vastaja. Sellisel juhul vastatud teave ei anna talle mitte midagi, sest ta pole antud teabega resoneerumiseks ja selle sügavuti tõlgendamiseks valmis. Tema teadlikkuse ja avatuse aste ei ole piisav antud hetkel, et vastust sügavuti mõtestada. Sellisel juhul tasub üldse vaikida või esitada küsijale ise küsimus vastu.

Õnneks on mind kõrgemalt poolt hoitud ning minu juurde on sattunud (ning meile on kirjutanud enamasti ja pea alati) minu tunnetuse järgi väga teadlikud ja nii-öelda targad küsijad, kellel päriselt huvi ja soov end arendada ja edasi viia ning nende küsimused on sügava analüüsi ja aruteluga. On kohe tunda, et teave viib neid edasi, nad janunevad vastuste järgi selleks, et ise end kõrgemale platvormile lennutada.

Siinkohal kohe kasutaksin võimalust, et vabandan kõigi ees ja palun mõistvat suhtumist, armsakesed, kelle kirjadele ma ei ole jõudnud vastata. Ma võin läbi lugeda kirja, kuid ilma mõtestamata ma kiirustades vastata ei soovi. See, kui ma pole vastanud, ausaõna ei tähenda, et oleks ülbusest või ükskõiksusest… Loen kirju, tihti paar-kolm korda mõttega, kuid käigupealt on nadi vastata.

Isegi, kui Su küsimusele pole vastatud, siis tea – Sinu teave on küsitavani jõudnud.

Täna olen sajaprotsendiliselt emarollis, mida naudin iga oma hetkega, päris ausalt. Mu lapsed on mu prioriteet number üks minu jaoks praeguses eluetapis ja naudin ema rollis olemist rõõmus ja mures.

Kui ma võtan oma kolm last oma käte vahele ning neid korraga koos kallistan, siis seda tunnet ei ole võimalik ületada ega asendada ega ära osta mitte ühegi peibutisega. Lapsed on mu elu.  Kui veider on mõelda ,et kõigest mõni aasta tagasi ei olnud mul veel ühtegi last ning nüüd, ühtäkki on neid kolm. Ja ma naeran südamest, kui mu juhendaja mulle ütleb või mulle endale pildis näidatakse, et ma saan siin kehastuses vähemalt kuus last… 🙂

Ma armastan lapsi. Nad on minu missioon siin Maal. Ja ma naudin seda armastuse atmosfääri, mis helendab mu pere ümber. Olen eluetapis, kus minu prioriteet ja elu on mu lapsed. Seetõttu ma käesoleval aastal endiselt eravastuvõtte ikka veel ei tee – ma tean, et lubasin kevadel naasta eravastuvõttudega, kuid mul pole kiiret selle tööga, sest mitte kuidagi ole võimalik praegu väikelaste kõrvalt seda aega eraviisiliselt tekitada… 

Soovin anda oma lastele parimat, maksimumi, olla teadlik ema ning panustan seetõttu kogu oma aja oma laste kasvamisele, kes on kõige huvitamas faasis praegu üldse – nad räägivad ja sealjuures huvitavaid eetermaailmaga ning planeet Maaga seotud asju. See on oluline periood, kus soovin emana 100% juures olla. Neid kuulata. Nende jaoks olla.

Üks hetk vaikimist võib viia palju suurema teabeni, kui kümme mõtestamata küsimust. Teis kõigis on vastused olemas, armsakesed!

Armastusega,

Amaryllis