Mõtisklused neile, kes on elus läbi põletanud oma võimalused. See sõnum on meestele, kes on põletanud oma peresidemed, usaldused kaaslastega, lõhkunud kingitud liidud ja nooruses antud võimalused Kõiksuselt.
Mõni inimene on elus eksinud rohkem, teine vähem. Mõni lausa mitu korda samu vigu korranud. Nad ei olnud lihtsalt hajameelsed või teadmatuses – võibolla olid nad teadlikult või teadmata hoolimatud.
Mõlemal juhul, nad lükkasid tõe edasi. Nad vaikisid, kui oleks pidanud rääkima. Nad valetasid, kui oleks pidanud tunnistama. Nad reetsid inimesi, kes neid armastasid. Nad kaotasid pere, partneri, laste usalduse. Ja seda kõike rohkem kui korra.
Sellise inimese jaoks ei aita enam ükski kerglane vabandus. Ta teab. Ta mäletab. Ta näeb tühjust enda ümber ja sees. Ja ta küsib: kas ma saan üldse veel andeks?
Aus vastus on: mitte alati nendelt, kellele sa haiget tegid. Mõned sidemed ei tule tagasi. Mõned armid jäävad. Mõned lapsed ei usalda sind enam. Mõned partnerid ei ava enam kunagi oma südant. Ja see ongi hind. See on see, mida tähendab “kõik maha mängida”.
Aga andestus… see ei ole teiste heakskiit. See on hetk, mil sa ise tunnistad: “Ma olen eksinud. Ma ei eita enam. Ma ei varja enam. Ma ei peta enam. Ja ma ei vabanda end enam välja.”
Sellest hetkest saab alguse tee tagasi. Mitte selleks, et midagi tagasi saada. Vaid selleks, et ise muutuda. Mitte tingimusel, et sind võetakse vastu, vaid sellepärast, et sa ei taha enam olla see inimene, kes sa olid.
Esimene samm on tõeline ülestunnistus. Mitte sotsiaalmeedias. Mitte sõpradele. Vaid peegli ees. Endale. Jumalale. Elule.
Teine samm on heastamine, seal kus see on võimalik – mitte sõnadega, vaid tegudega. Ja mitte korra. Korduvalt. Vaikselt. Püsivalt.
Kolmas samm on vastutuse võtmine ilma enesehaletsuseta. Mitte küsida, kas sind andestatakse. Vaid öelda: „Ma elan nüüd teisiti. Iga päev. Isegi siis, kui keegi ei näe.“
Kui oled kõik maha mänginud, siis ei päästa sind õigekiri ega vabandus. Sind päästab ainult uueks saamine. Ja see on võimalik. Mitte kiiresti. Aga ausalt.
Kui sul on veel süda, mis tunneb valu – siis tead: valgus ei ole sind hüljanud. Aga valgus ootab, et sa lõpetaksid mängu. Ja hakkaksid elama tões.
Ja sellest hetkest algab andestus. Mitte see, mida sa küsid. Vaid see, mille sa otsustad ise elada välja.
See on tee tagasi inimeseks.
