On üks nähtamatu loor, mis katab peaaegu iga vanema elu – see on mure.
Meie inimühiskonna tavapärane harjumus on valus tõsiasi, et vanemad on nii hõivatud oma muredega, et nad ei ole üldse kohal oma laste jaoks.
See on kurb südamekarje, et midagi on “läinud” valesti meie inimelu rütmis, et mured on muutunud elu põhivooluks, ja hetked, mis peaksid olema pühad – jäävadki täies mahus läbielamata.
Mure hiilib vargsi, poeb igasse päeva:
“Kas mu laps on õnnelik?”,
“Kas ma kasvatan teda õigesti?”,
“Kas ma teen kõike piisavalt?”
Miks see nii on? Kolm põhjust, mille üle mõelda.
- Ühiskond programmeerib pidevat tuleviku-ärevust. Pidevat minevikus ja tulevikus viibimist oma mõttega, mitte kohalolus.
See mureprogrammeerimine algab juba lapsepõlvest,
ja see pärandatakse edasi – emalt tütrele, isalt pojale –
nagu mingi psüühiline viirus, mis sööb ära kohalolu.
Ja nii me kõnnime läbi aastate – südamed täis hoolimist, aga pilgud hajevil…
kaotades vahel kõige tähtsama: hetke iseenda lapsega.
2.
- Süsteem on loonud illusiooni, et mure = vastutus
Sulle öeldakse:
• “Kui sa ei “muretse”, sa oled hoolimatu.”
• “Kui sa ei “muretse” homse üle, siis sa pole piisavalt tark, hoolas, armastav.”
Aga see on vale.
Tõeline kohalolu ei tulene murest ega muretsemisest. See tuleneb usaldusest ja hingelisest lähedusest.
Laps vajab sinu hinge juuresolekut, mitte sinu mõttelist eemalviibimist.
Ta ei vaja nn ideaalset vanemat, vaid täielikult kohal vanemat.
3. Me oleme unustanud, kuidas olla lihtsalt… siin.
Meie teadvus on katkestatud:
• mõtetes minevikus ja tulevikus,
• südametes pinges ja ebapiisavuses,
• kehas üleväsinud ja pinges –
ja me ei oska enam jääda hetke, sest hetkes olemine nõuab
julget kohalolu, täielikku kohalolekut.
Ja seda kardetakse –
sest kui sa oled hetkes,
siis kõik tuleb nähtavale:
väsimus, kurbus, armastus, hellus, puudujäägid…
ja see võib tunduda liiga palju.
Ja ometi – see, mida lapsed vajavad, on ainult üks asi:
Sinu kohalolu. Mitte su muresid.
Sinu pärisolekut. Mitte su ideaali.
Sinu silmavaadet. Mitte su lõputuid mõttelisi eemalviibimisi.
Tihti küsitakse minult- miks me nii sageli igatseme taga oma laste beebiaega?
Vastuseid on mitu.
Beebiaeg on ühtaegu ühtsus, pühadus ja lihtsus.
See aeg, kus laps ei küsi midagi muud, kui meie kohalolu.
Silmside, soe hääl, turvaline sülesolek.
Sügavamal tasandil aga:
Sest vastsündinu ei ole lihtsalt laps – ta on värskelt kehastunud valgus,
Ema või isa ei igatse lihtsalt “oma lapse beebiversiooni”.
Ta igatseb hetke, kus ta tundis kontakti elu allikaga.
Algallika puhast peegeldust.
Ja ema on selle valguse esimene hoidja.
See hetk on püha – ja seepärast jääb ta südames igavesti kulla tooniga särama.
Beebiaeg on aeg, mil ema või isa süda tuksub maailma rütmiga koos lapse hingetõmbega.
Ja kui laps kasvab, liigub see laine edasi – ühendus muutub, aga see puhas vorm ei kordu enam iial samamoodi.
Ja see teadmine– see jääb vanemate südamesse kumisema. Kuni elu lõpuni. Sest väikeste laste kõrvalt varastatud aega ei saa me kunagi tagasi.
Mure muutub aga väikelastega peres vaikseks taustalooks, mis ütleb:
“Mõtle tulevikule ja minevikule, aga ära ole kohal. Äkki juhtub midagi valesti. Äkki sa jääd millestki ilma. Mõtle tööle, rahale, sissetulekule.”
Ja nii me ei jäägi kohalolekusse – vaid elame ootusärevuses.
Hiljem, kui lapsed on suuremad, vaatame tagasi…
ja paljud vanemad tunnevad:
“Miks ma ei olnud siis rohkem päriselt kohal?
Ma igatsen seda aega… ja samas tunnen süütunnet, et lasin sellel mööduda.”
Tajutakse sellepärast, et ei saanud täiel rinnal nautida seda, mida nii väga armastasime.
Kust tuleb see süütunne?
Sest vanem tahaks, et ta oleks olnud veel rohkem kohal.
Ent see ei tohiks olla tõlgendatav, kui süütunne.
See on armastuse lein ja igatsuse valu,
et me ei saanud olla nii kohal, kui oleksime soovinud.
See on ka igatsus.
Ja see igatsus tahab, et me täna oleksime rohkem kohal,
et me ei laseks hetki uuesti mööda,
et me hoiaksime praegu seda, mida me varem ei osanud hoida.
Aga oluline on mõista:
Me tegime nii hästi, kui oskasime.
Me olime väsinud, vahest segaduses, vahest mures – aga me olime. Me päriselt olime.
Lapsed ei erista nii-öelda ideaalseid hetki – aga nad mäletavad tundevälja – turvatunnet, soojust, silmavaadet, hoidmist, kallistusi, rõõmutunnet ja naeru.
Mure ei tee sind paremaks vanemaks – kohalolu teeb.
Mure tundub näiliselt nagu vastutus, kuid mida see pole.
Mure varastab hetki, mida ei saa tagasi.
Ta on nagu hall udu, mis summutab värvid.
Mure, nagu öeldud, on psüühiline viirus, mis levib vaikselt, argipäevaselt, armastuse varjus – ja kujutab end hoolimisena, kuigi tegelikult sööb ta elujõudu.
See on süstemaatiline pärand, mis tuleb nüüd teadvusega lõpetada.
Ja sina… sina oled nüüd see, kes katkestab selle ahela.
Sina teadvustad seda. Ja see ongi esimene, suurim ja puhtaim samm.
Kohalolu on aga see, mis toob värvid tagasi lapse maailma – ja ka sinu enda omasse.
See ei pea olema otsitud ideaalne hetk.
See ei tähenda vaikust ega mediteerimist.
See tähendab, et sa paned korraks telefoni käest.
Vaatad lapsele silma.
Kuulad.
Naerad koos.
Oled lihtsalt seal.
Või teed temaga midagi koos. Sa märkad teda.
Kohalolu on nagu valgus, mis ütleb lapsele: “Sa oled nähtud. Ja mina olen ka siin.”
Ja nüüd – kui sa seda loed… siis tea: sa ei ole hiljaks jäänud.
Sa loed seda just õigel ajal.
Pole tähtis, kas su laps on beebi, koolilaps või täiskasvanu – sinu kohalolu saab alata täna.
Ära jää mälestustesse kinni kui valusse –muuda need mälestused tänutundeks.
Too need hetked südamesse hetkesse ja ütle:
“Tänan sind, titeaeg.
Tänan sind, kaunis hetk, mis möödus.
Ma kannan sind endas.
Aga ma ei igatse sind valuga.
Ma igatsen sind kohalolus täna.”
Sest laps ei vaja perfektsionismi.
Ta vajab sind – sinu kohalolu- just nüüd, just praegu.
Ja see praegune hetk?
Just sinu tänane hetk on kingitus.
See väljendub elus, tänus ja kohalolus.
See on sinu kätes.
– Sõnum Amarylliselt, lastelt, Oreonilt ja veel mõnelt anonüümseks jääda soovivalt kogukonna vanemalt