Head sõbrad. Kajastan teile korra ühe loo ja sooviksin panna kõiki teisi vanemaid ka mõtlema meie vanade sotsiaalsete mustrite muutmise osas.
Möödunud aastal kevadel tegin suure avaliku loo, kus avasin enda elu tagamaid, elades koos inimestega, kes kasutasid igal viisil vaimset terroriseerimist ja vägivalda. See oli väga raske teekond minule aga ka väikestele lastele, kes olid siis vanuses 7,5,3 ja 1.
Kuid vaadake. Kui lapsed on selliseid asju läbi elanud, siis nad jäävad neid olukordi mäletama. Ei ole võimalik lihtsalt peast ära kustutada midagi, mis on toimunud. Kahju on tehtud, sealt edasi jääb vaid küsimus, kuidas õpetliku looga edasi elada.
Minu lapsed mäletavad kõik väga hästi neid olukordi, mis O. talu peal toimusid. See on mõjutanud laste minapilti ja psüühikat ning tegelikult tekitanud tohutu eemalehoidmise tungi kasuisast ja kasuvanaemast.
Lastes tekib eemalehoidmine ja eemaletõukumine, kui nad on tajunud ohutunnet ja ebaturvalisust. See väljendub ka hilisemas elus otsestes suhetes vastutavate isikutega, sest mälestus on alateadvuse tasandil alles.
Näiteks. Kui lapsi väärkohelnud inimene püüab kunagi hiljem näiteks avalikul üritusel läheneda ja teha laia naeratust ja kutsuda last: „Öu, tule siia, viska viis, tee kalli, kallista mind!“, siis lapsed enamasti hoiavad eemale ja tunnevad tõrksust, ega soovi läheneda inimesele, kes on olnud neile ohuks.
Lapsed tunnevad ära selliste olukordade silmakirjalikkuse ja mäletavad ka nendes olukordades valitsenud ohutunnet.
Edaspidi seostuvad need vastutavad võtmeisikud laste jaoks justnimelt ohutundega ja ebameeldivustundega.
Nad mäletavad, mis tegusid tegi üks või teine inimene.
Nad mäletavad, mida ütles üks või teine inimene.
Nad mäletavad, kuidas on koheldud nende jaoks olulise inimesega – emaga või õdede-vendadega jt.
Nad mäletavad käitumist, karjumisi, hääletoone, reaktsioone, rünnakuid ja muidugi ohutunnet, mis inimese taustal on kaasnenud.
Siia kõrvale kohe üks õpetlik lugu.
Ühele minu noorematest lastest meeldib väga üksi poes käia.
Ta kogub ise oma metallraha ja tema jaoks on lausa eraldi ettevõtmine ja „projekt“, minna külapoodi omapäi ja arveldada seal oma kopikatega ja siis tagasi tulla.
Ühel päeval tuli üks mu lastest koju ja ütles, et ta ei julge enam poodi minna.
Kui küsisin miks, vastas ta, et nägi endist vana „võõraskasuema“ , s.t. M. poes.
See naine osales väga mitmetes vastikutes ja ebameeldivates konfliktisetes olukordades, mida mäletavad minu lapsed.
Laps kurtis, et ta kohtas poes seda naist ja ta püüdis Maretiga kontakti vältida – eemale tõmbuda, ja läks kuhugi riiulite vahele. Vanamoor oli aga vihaselt koheselt nõudlema hakanud “Noh?? Miks sa ei tervita mind?! Miks sa mulle tere ei ütle?!! Kus on austus?? Kus on viisakus minu vastu??!”
Laps selgitas mulle kodus, et ta ei tahtnud, et teda sunnitakse tere ütlema ja otsustas valida vaikimise, püüdes end poes lausa eemale hoida.
Aga see naine jätkas veel õiendamist, spetsiaalselt, nõudes vihaselt, et see laps peab tervitama teda. Muidugi ei tahtnud see laps tervitada inimest, pikka aega hiljem, sest laps mäletas täpselt mida ta oli teinud.
Laps oli valinud vaikimise ja mitte vastamise.
Küsisin siis edasi lapselt, et mida ta siis vastas vanaa nõudmise peale, kui too nõudles enda aupaklikku tervitamist ?
Laps ütles, et ta ei tahtnud M.-ga rääkida ja vaikis endiselt, soovides, et see naine ta rahule jätaks.
Aga M. ei jätnud rahule. Ta jätkas hoopis lapse kallal võtmist.
Vihane naine jätkas üle poe vihaselt: “Noh, sa tuled siia poodi ja ei tervita mind või? Mis laps sa selline oled? Noh, kas helistan kohe kohaliku koolidirektorile või? Ja ütlen, missugune halvasti käituv laps neil koolis käib! Kas tahad, helistan kohe direktorile ja küsin järgi sinu kohta, et mis kasvatuse sa klassis saanud oled? Kas helistan Lümanda koolidirektorile ja ütlen neile edasi, et te ei õpeta seal lapsi tervitama?"
Laps küsis minult, kas ta tegi õigesti, et ta ei tahtnud tere öelda ja valis vaikimise?
Ta ei saanud aru, miks teda ähvardati koolidirektorile helistamisega ja miks vanamoor nii kurjalt temaga poes rääkis.
Muidugi ma ütlesin talle, et ta tegi kõik õigesti. Mis haige inimene see selline on, kes peale kõike läbitut 7-aastase lapsega niiviisi avalikus külapoes kõneleb?
Ja see tema käitumine kinnitas täpselt jätkuvalt, missugune ebameeldiv isiksus ta tegelikult on terve elu olnud.
Irooniline on see, et täpselt O.talus elamise ajal, õpetati ja survestati mind täpselt samamoodi koguaeg vaikima ja naeratama.
Tundsin koguaeg, et see oli vale – lihtsalt vaadata, sallida, leppida, õigustada teise ebatervet käitumist, kõnepruuki, kõneviisi, karjumist ja olla vait. Käia ringi nii nagu mitte midagi ei toimuks.
Teate, sõbrad. Ma räägin nüüd asjadest õigete nimetustega.
Sellise asja nimi on silmakirjalikkus ja fake positivity.
Selline käitumine, kus kästakse teisel manada näole valelik naeratus, tehes nägu, nagu midagi pole olnud, on täielik valelikkus ja silmakirjalikkus.
Enamus inimesi siin lugejaskonnas on väga intuitiivsed ja arusaajad ning teavad täpselt, millal süda kriibib – kus peab ütlema ja kus ei pea.
Miks peaksime me siis õpetama lastele vastupidist? Ütlema: “Mine tee kurjategijale pai. Võta viisakalt pedofiilist onult kingitus vastu. Ära räägi pahasti sellest, kes on sind löönud. Ära pahandada selle peale, kes sind peksis, tal on mentaalne haigus. “
See on vale. See ajab oksele. See on haiglane. Selline suhtumine on ebaterve. Selline suhtumine õpetab ebatervelt piire maha võtma endalt.
Seda nimetatakse silmakirjalikkuseks, valskuseks ja valelikkuseks.
Viisakus on tähtis ja ärge unustage seda. Aga selle asemel, et sundida lapsi sotsiaalsesse normi, julgustage neid pigem ise oma valikuid tegema, vastavalt sellele, mida nad ise intuitiivselt eeltoodud olukordade näitel tunnevad.
Sellistes olukordades selgitan ma alati lastele, et mina ei sunni kedagi vastu tahtmist tervitama, sõprust imiteerima isikutega, kes on haiget teinud või halvasti käitunud ning need asjad on üles jäänud.
Igaühel on oma tee. Ja väga veider, kuidas niiviisi selline inimene kasutab kohe võimalust avalikus kohas last haavata, nähes, et ta ilma suure järelvalveta on. Sellise käitumise taga peitub ju isiksuse jõhker võimutsemise ja domineerimise soov ja tegelikult – ka argus.
Samuti selgitan ma alati, et lapsel on õigus valida vaikimine ja mitte täita võõra inimese nõudmist.
Mina suunan oma lapsi olema austav ja väärikas. Ja mis puudutab meie küla lapsi, siis nad alati hõiskavad tervituseks enamus inimestele, kellega nad tõesti tunnevad, et on kaasas kergus ja rõõm, turvalisus ja usaldus.
Aga – kui lapsed hoiduvad koheselt eemale kellestki inimesest, siis sellel on mingi kindel põhjus, miks lapsed eemale hoiavad. Ära sunni teda seltskonda inimeste juurde, kellega laps ei tunne end koos turvaliselt! Ära sunni oma last kokku inimesega, kes on temaga või tema lähedastega halvasti käitunud. Ära sunni oma last “mängima” ja aega veetma mürgiste inimestega. Ja kui sa seda teed, siis võid olla päris kindel, et vähem, kui paari aasta pärast, on see laps omandanud mürgised käitumismaneerid, imiteerides seda, mida ta on näinud pealt täiskasvanutelt.
Kui inimese taust on olnud vaenulik ja intriige punuv, teisi allutav, siis ei tohi riielda lapsega sellepärast, et ta eemale hoiduda tahab.
Mina ei tea, kuidas on teistega, aga ma kohe EI OSKA olla silmakirjalik, stiilis “Oi, sa pead ikka KÕIKI tervitama ja kallistama ja kõigiga sõbrutsema. “
Teate – ei pea! Ei pea sina ja ei pea lapsed! Mitte keegi ei pea!
Igaüks valigu ise.
Ja veel vähem sunnib seda keegi teine.
Kuidas ma selle loo kokku võtaksin ?
See väike pisiolukord poes ei ole lihtsalt kirjeldus ühest vahejuhtumist, vaid see on tunnistus sellest, kuidas lapsed tajuvad tõde, ebaturvalisust ja väärkohtlemist – ning kuidas lapsevanem peab seisma oma laste seljataga.
Lapse kogemus ja tundlikkus on siin peamised märksõnad.
See 7-aastane laps ei reageerinud agressiivselt, vaid vaikis – ta valis vaikuse, sest see oli tema viis piire seada. See on väga küps ja väärikas reaktsioon, eriti arvestades lapse vanust.
Lapsed mäletavad. Nad ei vaja aastakümneid, et mõista, kes neid on kahjustanud. Lapse intuitsioon töötab puhtalt. Kui laps ei soovi kontakti inimesega, kes on tema perele valu põhjustanud, siis see on tema õiguspärane sisetunne, mida tuleb austada – mitte murda sotsiaalsete normide nimel.
M. käitumine ei olnud lihtsalt „ebaviisakas“ – vaid see oli lausa psühholoogiliselt vägivaldne käitumine alaealise suhtes. Ja minu arvates väga ebaküpse nii vana naise kohta.
Avalikus kohas lapse süüdistamine pisiasja pärast, ähvardamine lapse jaoks tundlikul teemal, koolile kaebamisega hirmutamine – see on täiskasvanu võimu kuritarvitamine lapse haavatavuse arvelt.
Selline käitumine peegeldab tema enda sisemist viha, kontrollisoovi ja võimalikku vajadust „säilitada autoriteet“ ka seal, kus tal seda pole.
Lapsed ei ole kohustatud kummardama kedagi, kes on nende turvalisust rikkunud.
(Ja tegelikult ei ole ka sina kohustatud kummardama kedagi, kes on sinu turvalisust rikkunud)
Sinu roll lapsevanemana – olgu tervendav ja õiglane.
Lapsevanem sekkugu täpselt vajalikul viisil, meil pole vaja teineteist sundida „silmakirjaliku viisakuse“ maski kandma. Koguaeg head nägu manama ja teesklema postiivsust ja armastust, fake love and light attitude’i.
Üks julgustav lause annab lapsele õiguse oma piire kehtestada, usaldada oma tundeid ja valida, kellega ta soovib suhestuda.
See õpetab, et viisakus ei tähenda alistumist vägivallale. See on tohutu kingitus lapsele – võimalus jääda ausaks ja mitte kaotada iseennast.
Ühiskondlik ootus „aktsepteerida ja sallida kõike“ muutub ohtlikuks, kui see surub meid alluma vägivaldsetele ja mürgistele isikutele, suhetele ja olukordadele.
Kui õpetame lastele, et “head kombed” seisnevad selles, et me ignoreerime oma sisetunnet, siis kasvatame tulevasi täiskasvanuid, kes ei tunne ega austa iseenda piire.
Lapsevanemal on võimalus murda see tsükkel. See on julge ja sügavalt eetiline tegu.
Te igaüks mäletate, kus ebameeldivates olukordades te olite vastutahtmist ja mitte keegi teid ei kuulanud.
Pidage meeles, armsad vanemad. Kõik algab pisikestest olukordadest. Mis lapsepõlves salvestunud, jääb meelde terveks eluks.
Üks väikene intsident teeseldud viisakuse olukorras ja oma sisetunde kuulamises, võib kirjutada ümber mustrid, kus osatakse piire seada kõikides järgnevates elulistes olukordades.
Tekib liblika efekt.
Kiidusõnad aga neile, kes on sellised mustrid endas murdnud ning iseendas väärikuse leidnud ja seda ka lastes julgustanud leidma.
Jõudu ja jaksu kõigile.
Imelist suve!
*Nimed on muudetud ja nende kokkulangevus on juhuslik.