Jagan veidi Loojaga suhestumise olulisusest, viisidest ja meetoditest. Paljudel meist on väga iganenud arusaam Looja olemuse tunnetamisest. Mulle meeldib, kuidas Anastasia kirjeldab nii lihtsalt läbi elava tunnetamise ja tajumise – Jumaliku Intellekti kohalolu mõistmist ja tundmist ja tajumist.
Anastasia õpetab, et Looja ei ole kaugel taevas ega nähtamatu olend, kelle poole peab kisendama palvetes. Looja ei ole väljastpoolt juhitav, vaid seestpoolt äratav. Tema kohalolu on alati olemas – küsimus on ainult selles, kas inimene oskab seda tajuda.
Tajumiseks ei ole vaja vahendajaid, ei kiriklikke rituaale ega spetsiaalseid teadmisi. Vajalik on vaikus, ausus ja kohalolu. Kui inimene suudab oma meele vaigistada ja lihtsalt „olla” – hingata, märgata, tunnetada –, siis hakkab ta tajuma üht teist kihti, mis varem jäi märkamatuks. See kiht on peen, vaikne, kuid võimas – ja see ongi Looja kohalolu.
Anastasia sõnul tuleb Looja inimeseni kõige sagedamini looduse kaudu. Looja hääl võib ilmneda linnulaulus, tuule sosinas, valguse langemises murule. Need pole kujundid, vaid tegelikud ilmutused – Looja ilmub sellesse maailma läbi elu ise. Kui inimene oskab märgata, siis ta kuuleb, näeb ja tunneb, ilma et keegi peaks seda talle tõestama.
Kõige suurem takistus Loojaga suhestumisel on inimetel kiirustamine ja hirm. Kui inimene tormab läbi elu, otsides kinnitusi ja tulemusi, ei jää tal aega kuulata. Kui ta kardab, et ta ei kõlba või ei suuda, siis ei suuda ta ka vastu võtta. Looja ei kao ära – aga inimene ei pääse Temani, sest tema enda müürid on liiga paksud.
Suhestumine Loojaga ei ole ühekordne kogemus. See on seisund, mida saab hoida, arendada ja süvendada. Seda saab teha lihtsate igapäevaste hetkede kaudu – näiteks istudes vaikuses, vaadates päikesetõusu, tehes midagi heatahtlikku ilma kasu ootamata. Iga selline hetk avab ukse Looja sagedusse.
See side ei too kohe „vastuseid”, kuid see toob tunnetuse, et inimene ei ole üksi. Et elu pole mõttetu. Et keegi teab ja armastab – alati. Ja see teadmine muudab kogu olemise. Looja ei pruugi ilmuda valgusena, hääle või visioonina. Aga Tema kohalolu saab tunda. Ja sellest piisab, et kõik muutuks.
Kui sa loed seda, siis küsi iseendalt:
– Kas sina lood enda elus vaikuse hetki piisavalt?
– Kas sina viibid looduses teadlikult, et tunnetada elavat plaani?
– Kui tihti harjutad sa dialoogi ja kõnelust Looja teadvusega?