Jumal kui Algmõte – elava teadvuse puhas keskpunkt
Jagaksin veidi vaadet Looja olemuse mõistmisest, Anastasia raamatute “Venemaa helisevad seedrid” ainetel (autor V.Megre). Kui loete tema teoseid, siis võite märgata, et Puhtast Loovast Elavast essentsist kirjutatakse neis jutustustes erilise tunnetusliku omapäraga.
Lugege tundega!
Inimkonna ajaloos on olnud lõputuid püüdlusi mõista ja püüda määratleda seda, mida nimetatakse Jumalaks. Paljud usundid ja filosoofilised koolkonnad on loonud oma versioonid Loojast: isikustatud jumalad, kosmilised väed, impersonaalsed energiaväljad, loojad ja hävitajad.
Kuid kõigi nende piltide taga on üks sügavam mõistmine, milleni jõutakse vaid vaikuses ja sisemises äratundmises – see, millest räägib Anastasia.
Anastasia ei määratle Jumalat kui valitsejat ega kui kõikvõimsat kohtunikku. Tema jaoks on Jumal elav teadvus, mis on puhtaim ja esimene mõte, igavikuline ja lõpmatu, loov ja tunnetav.
See teadvus ei eksisteeri kuskil meist eraldi, vaid kõiges – igas puulehes, veetilgas, lapse naerus ja isegi inimese mõttes. Jumal ei ole kauge. Jumal on kõige lähedasem – hingetõmme ja tunnetus, mis ei vaja nime, sest Tema kohalolu on selgem kui ükski sõna.
Looja olemus on loovus ise. Ta ei loonud maailma niisama valmis ega jätnud selle saatuse hooleks. Anastasia õpetuse kohaselt loob Jumal maailma koos inimesega – iga hetke, iga ruumiosakese ja iga tundega.
Inimene ei ole Loojast lahutatud, vaid on Tema jätk – Tema laps, Tema kaasloov partner. Ja kui inimene loob puhtalt ja kooskõlas Loojaga, siis saab temast kaaslooja, kelle mõte omandab jumalikku kvaliteeti.
Just mõte on Anastasia õpetuse keskmes.
Looja esimene loomine oli ka mõte.
See mõte kandis endas kogu Universumi potentsiaali – mitte kui füüsilist kujundit, vaid kui ideed, mis sisaldab tundeid, arusaamist ja eesmärki.
Ja inimene, kes loob armastusest ja kooskõlast – ka tema suudab ühilduda selle esialgse loova mõttega, mida võib nimetada Jumalikuks Intellektiks.
See Jumalik Intellekt ei ole pelgalt info- või teadmusväli.
See on tunnetav, tundev ja reageeriv – see on südamega Intellekt, mis ei eralda mõistmist tundest ega mõtet hingest.
Anastasia kirjeldab, et see Intellekt ootab inimeselt mitte pimesi allumist, vaid teadlikku ja rõõmsat osalemist loomises. Jumal ei ole kunagi nõudlik. Tema loomuses on kutse, mitte käsk. Tema olemus on kingitus, mitte kontroll.
Anastasia jutustab, et see, kuidas inimene mõtleb, määrab tema ühenduse Loojaga. Kui inimese mõtted on puhtad, loovad ja kooskõlalised looduse ja armastusega, siis tema mõtte kaudu särab läbi Jumala valgus.
Looja ise saab kogeda maailma inimese silmade kaudu. Selline suhe on püha – mitte hierarhiline, vaid sümmeetriline. Inimene ei ole orjaks loodud – ta on loodud partneriks, kaasloovaks aspektiks.
Looja ei loo vorme juhuslikult.
Kõik, mis eksisteerib, on loodud eesmärgiga: et see väljendaks ilu, harmooniat ja armastust.
Kui inimene mõtleb end (paigutab iseend) sellesse kooskõlla, tunneb ta sügavat rahu – mitte lihtsalt emotsionaalset tasakaalu, vaid ülimat olemuslikku kohalolu, kus tema keha, mõistus ja hing on üksteisega joondatud. See ongi Looja seisund inimeses.
Looja ei vaja palveid, mis paluvad. Ta vajab kohalolu, mis kuulab. Ta ei vasta sõnadele, vaid tundele nende taga.
Tõeline side Jumalaga sünnib hetkel, mil inimene vaikib sisemiselt ja laseb oma hingel avaneda – selles avatuses kõlab Looja hääl, mis pole hääl sõnades, vaid hääl südames. See on äratundmine.
Seepärast ütleb Anastasia: “Kui soovid tunnetada Jumalat, ära otsi Teda väljaspool. Puhasta oma mõte, ava oma süda, loo ilu ja ela tões. Siis pole vaja mõistuse veenmist usuga – vaid on sügavam teadmine-tundmine”
Selles teadmises pole midagi fanaatilist. See ei sunni kedagi kummardama ega alluma. See lihtsalt on – elav kohalolu, igavene armastus, mis hingab koos sinuga. Ja see kohalolu ütleb sulle iga hetk: “Ma olen sinus. Ma olen koos sinuga. Ma olen sina.”
See on Looja olemus – algmõte, mis armastab ja kutsub inimest looma koos Temaga maailma, mis peegeldab Tema ilu. “
Küsi nüüd endalt alljärgnevat…
– Millised on sinu mõtted sinu sees?
– Kas sinu mõtted sinu sees on puhtad või sisaldavad need ebapuhtust (nt kiusu kellegi vastu, valu mõnest vanast kogemusest, kättemaksu kihku kellegi vastu, kadedust, ahnust või aplust millegi suhtes … jne?
– Mis varjutab sinu mõtete tegelikku puhtust sinu sees? Miks ja millepärast?
– Millised on sinu mõtted teiste suhtes?
– Millised on sinu mõtted Looja suhtes?
– Millised on sinu suhted elava suhtes?
– Aga siinse kirjutatu suhtes? Kas suutsid selle puhta tundelise kirjutise enda jaoks siiras südamepuhtuses vastu võtta?
Jälgi oma mõtteid. Sest mõtted loovad tundeid ja tunded loovad ka mõtteid.