Sõna tsümaatika ei ole terapeutidele ega heliterapeutidele võõras termin. Need on geomeetrilised mustrid, mis tekivad meie keharakkudes erinevate helide vibreerimisel. Seda muidugi tänu faktile, et meie keha koosneb põhiliselt veest ja võtab infot vastu. Sealjuures helisid ja võnkeid.
On olemas selline vahva eksperiment nagu khladni plaadid, mille avastas kunagi Ernst Chladni.
Chaldni tegutses füüsikuna, muusikuna ja muusikainstrumentide valmistajana ning Chladni tehnikat mainis ta esmakordselt aastal 1787. aastal, autoriraamatus “Entdeckungen über die Theorie des Klanges” (- eesti keeles “Heliteooria avastused”). Khladni plaatide eksperiment seisnes vibu või poogna tõmbamises üle metalliplaadi serva, mille pind oli kergelt liivaga kaetud. Heli tekkimisel ja resoneerimisel hakkas plaat vibreerima ning liiv moodustas mustreid. Teisisõnu – avastati meetod, mille abil heli muuta visuaalseks ehk siis silmaga nähtavaks.
Panen teile ühe video, kust saate vaadata, mismoodi muutuvad helide tulemusena mustrid meie mateeria tasandil. Kõik meie ümber on energia, võnked ja vibratsioonid. Siin videos on kasutatud poogna asemel helitoonide generaatorit.
Eeltoodud videos on toodud välja just korrigeerivaid mustreid loovad võnkesagedused.
Eksperimendis peatatakse kaader hetkel, mil mingi kindel hertsidega mõõdetav toon moodustab selgelt piiritletud korrapärase mustri. Mida kõrgemale tõstetakse tooni diapasoon, seda keerumakas ja komplitseeritumaks moodustub visuaalne helikujund.
Videos näete peamiselt korrapärased mustreid ehk siis inimese võnkeid korrigeerivaid diapasoone. Sellised helid tekitavad rahuliku, keskendunud, fokusseeritud ja harmoniseeritud tundmuse. Teisisõnu – korrigeerivad helimustrid toimivad kui stabiliseerijana, harmoniseerijana. Enamus selliseid võnkeid on loodushelides esindatud, merekohinas, linnulaulus, veevulinas jmt. Kõik tervendavad helid, nii kõrvale kuuldavad kui kuuldamatud, on tehtud inimkehale kättesaadavaks maailmaloomise algusest saadik.
Videos ei ole selgitatud, aga tegelikult on teatud toonide vahel ka nii-nimetatud vahesagedused, kus korrapärast mustrit ei moodustu. Need on üleminekuhelid. Videos on nähtavad need liivas väljenduva kaosena. Mateeriatasandil tekib nn kaos.
Tegelikkuses pole ükski asi niisama loodud ilmaaegu ja targal Universumi Loojal on kõik asjad paigas ja eesmärgipärastatud. Need nn üleminekuhelid, mis ei moodusta korrapäraseid mustreid, vaid toimivad kui lammutavate ja lõhkuvate helidena. Need helivahemikud toimivad destabiliseerijatena. On helid, mida saab kasutada lõhkumiseks (patoloogiliste rakkude lõhkumiseks, vanade stagneerunud mustrite mahavõtmised jmt) ja on helisid, mis tekitavad korrigeeritud mustreid.
Küsimus on selles, kui palju ja kui kaua viibida ühtedes või teistes helides ning mis eesmärgil helides kümmelda. Kui viibida kehaliselt liiga palju müras ja helides, mis destabiliseerivad ehk lammutavad, siis tunneb inimene seda väsimusena, närvilisusena, ärevusena ja neurootilisusena.
Heliteraapia kohta lisaks veel nii palju, et heli tervendab täpselt nii kaua, kui inimene selles helis viibib. Kui heliallikas lakkab signaliseerimast, siis võnge kaob ning muster laguneb.
Kui loete M.Emoto eksperimentide sisukirjeldusi, siis veekristallide pildistamise ajal luges täpselt see hetk, mil seda jäädvustati. Sealjuures esines katsetes ka palju ebamäärasust, mis tähendas, et ühe ja sama heliga ei tekkinud alati kindalt kristalli. Veekristall ei olnud püsiv, vaid muster selles ilmnes ja siis kadus.
Nii kaua, kuni me heliga rakku toetame, nii kaua ta tervendab ja hoiab ka endas mustrit. Sellepärast on kõige püsivamad toetavamad keskkonnad looduslike helide keskkonnad, kus helid ja vibratsioonid saadavad meid jätkusuutlikult ja püsivalt, ilma kadumata.
Sellepärast võib öelda ,et helidega tervendamine on pigem toetav tervendamine. Miski ei suuda meid hoida tervena, kui me seda ise oma südames ei soovi ega hoia. Lõppude lõpuks peaks suutma inimene ise endale sobilikku elutervet võnkesagedust hoidma, mistahes välisest stiimulist sõltumata.
Kusjuures, olgu öeldud, et maailmas on tehtud ka katseid, mismoodi on teatud kindla helisagedusega on suudetud purustada kahjulike bakterite rakukesta ja lõhustada isegi viirust. Sounds incredible? Helid mõjuvad tervendamiseks väga imeliselt. Eriti patoloogiate likvideerimiseks. Loodetavasti aeg liigub edasi sinnamaale, kus selliseid katseid rohkem suudetakse teha ning inimeste tervenemiseks helisid ka teadlikumalt ja laiemalt meditsiinis kasutada saadakse.
Tegelikult võiks igaüks korra mõelda, milliste helidega tema igapäevaselt põhiliselt ümbritsetud on? Samuti võiks igaüks korra mõelda, milliste rütmidega ja helidega muusikat nad põhiliselt kuulata armastavad?
Kas muusika, mis mõjub harmooniliselt, südant avardavalt, on selles loodushelisid, rahulikku meeleolu ja keskendumist soodustav toime? Või on see muusika ärevust, kiirustamist, rapsimist ja ebaloomulikku neurootilisust tekitav?
Vastus peitub – taaskord helides. Helid töötavad meie puhul nii alateadlikult, et me ei pruugi mõista, et mingisugune x rütmiga ja helidega laul või ka lärmakas keskkonnamüra, tekitab meis ärevust. Inimene aga tunneb alateadlikult, et kehas on sagedus paigast ära, mis väljendub rahutuses, ärevuses, neurootilisuses ja suutmatuses keskenduda.
Meil on muusikažanre ja muusikalugusid, mis on populaarsuselt väga levinud, kuid mille puhul on täheldatud, et inimestel lööb isegi loomuliku südamerütmi välja. Igal elaval organismil on oma loomulik südamerütm. Tegelikult on ka planeedil oma rütm. Kui me rütmis omavahel ei võngu ega harmoniseeru, tekib rütmihäire. Me ei tunne end hästi. Inimolend on mõeldud elama ja olema kooskõlas kogu elava ümbritsega.
Kõige olulisemal määral mõjutavad meid siiski helid, mida me kõrvaga ei kuule. Kusjuures, olgu öeldud, et ka tuulegeneraatoritel on ka oma, kõrvaga mittekuuldav infraheli sagedus, mis omab mittesoodsat mõju inimkehale ja psüühikale. Probleem seisneb selles, et sõltumatuid uuringuid on väga vähe, uuringute läbiviimine on kulukas ettevõtmine ning kestab enamasti pikka aega, et objektiivset ülevaadet saada.
Kaasaegne inimene on tegelikult väga suurel määral ümbritsetud ebatervetest helidest, sellistest, mis tekitavad korrapäratust, mitte korrapära.
Sellest hoolimata, saab igaüks reguleerida aga oma koduses keskkonnas olevaid helisid. Viibige rohkem looduses, harjutage end rohkem looma ka vaikuseruume. Leidke viise, kuidas õpetada ja tutvustada helide olulisust ka lastele. Leidke aega, et õpetada neile erinevate helide märkamist erinevates ruumides – metsas, mereääres, ojakese ääres, linnakeskkonnas, loomade juures, sahistavate puude vahel. Õpetage lapsi märkama helisid, ka neid, mida me esmapilgul enda ümber ei teadvusta.
Harjutage lapsi, eriti väikeseid lapsi, looma teadlikult vaikuseruumi. Mõtestatud vaigistatud ajakoridore, kus keegi ei räägi ega räägi, vaid on kokkuleppeline vaikuse ja kohaloluruum, mille jooksul püütakse märgata ümbritsevat.
Sealjuures vaikust, võiksite harjutada ka ise, sest just vaikuses ilmnevad kuuldavale ka need helid, mida tajume vaid tunnetena ja õrnate võngetena enda sisemises ruumis.
Arvestades, et helid on energia ja kõik, mis on energia, avaldab mõju meie enesetundele, võiksime pöörata rohkem tähelepanu oma kodusele ruumidistsipliinile.
Kodu olgu igasugusest mürast ja üleliigsest lärmist vaba.
Ja ega see telekaski pea koguaeg taustaks üürgama…
Lõpetuseks veel paar linki: Siin, lühikeses eksperimendis, on toodud mängu vesi, valgus ja vibratsioon, korraga. Kas märkate, kui ruumiliseks muutub valguse mõjul geomeetriline kujund?
Kaunist talve jätku kõigile ♥
Amaryllis.