Skip links

Intervjuu 6-aastase lapsega, kes näeb inimeste ümber auravärve │ 1. osa

Foto: Star Children. Typicallytopical.com

Selleks, et kaitsta lapse isiksust, on tema nimi ja pereliikmete nimed muudetud. Olgu kokkuleppel selle tüdruku nimeks siin Hermiine.

Kõnealune intervjuus kajastatud vestlus pole esimene temaga, küll aga üks esimesi põhjalikumaid vestlusi, mille esmakordselt avaldame. Kõneaineks on meil olnud erinevad hingelised teemad, millest täiskasvanud loevad küll kodumaist, küll välismaist kirjandust ning otsivad internetist materjale – näiteks nagu universumis rändamine, kosmilised sõbrad, ja kuidas nendega Maalt kontakti luua, „nähtamatud olendid“ , täheinimesed, maavälised, ussiurgetes reisimised ja palju muud, mida isegi minu kõrvad esimest korda elus alles kuulnud. Iga teema algatab laps ise ja mina olen olnud pigem kuulaja või suunaja rollis, teadmata, mida ta üldse avaldama hakkab. Nii mitmel korral lahkusin ruumist vaikides, sest pidin nentima austavalt fakti, kui suured, üllad, imelised olendid on meie keskele sündinud. Ja nentima ka kurbuses fakti, missuguse saastatud, rikutud keskkonna oleme me neile „pärandanud“ ja kui vähe saavad need lapsed tegelikult toetust. Ainuüksi toetust ühes asjas – uskumises! Uskumises, et nad näevad, et nad on nii-öelda teisiti (oma tunnetuses).

Ainuke vahe on selles, et minu vestluskaaslane polnud mitte õpitud teadmistega, selgeltnägemiskooli ega selgeltnägemiskursust läbinud täiskasvanu, vaid ainult äsja 6-aastaseks saanud lasteaialaps, kes ei oska veel õieti kirjutada ega lugeda, rääkimata internetist googeldamisest.

Kõik intervjuud on arhiveeritud ning leidnud aset päriselt. Küsimuste esitamise viis on olnud väga teadlikult lihtsakoeline ning lisaselgitusi suunav, et lasta lapsel rääkida ja kuulata, mida tal öelda on. 

Tasub märkimast, et selles peres on minimeeritud lastel kokkupuuteid nutiseadmetega ning nii-öelda digimaailmaga. Mitte mingisugusest vastasusest ega rangusest, vaid peamiselt sellest, et igasugune nutiseadmetes olemine tekitab sõltuvust lastel. Selle pere vanemad on soovinud hoida lapsi sõltuvustest vabana.

Teise põhjusena ka selleks, et vähendada välise info mõju lastele, kes oma esimestel eluaastatel on väga mõjutatavad väljaspoolt tuleva info suhtes. Multikaid vaadatakse vaid pikkadel autosõitudel, televisiooni nende kodus ei ole ning leiab vaatamist vaid külas käies või harvadel juhtudel seltskonnaüritustel. Igapäevases eluviisis puudub neil kokkupuude digitaalmaailmaga, mistõttu fantaasiate kopeerimine on selle pere laste puhul välistatud. Lapsed on väga suure aja kodused, nendega tegeletakse järjepidevalt ning vastavalt vanemate sügava veendumuse järgselt – lastakse neil lastel olla see, keda nad tunnevad end olevat ja kuidas nad ise olla tahavad.

Tundes seda pere, on seal lapsevanematel ka üks põhiline eesmärk, mis väärib eraldi rõhutamist  – mitte midagi lastele selles peres spirituaalsete või energeetiliste teemade osas peale ei suruta.Ja mitte ainult.Isegi ei jutustata mingeid  täiskasvanutele omaseid õpetusi spirituaalsetest teemadest, mis lapsi raamiks.See on väga teadlik käitumine Hermiine ema poolt, kuigi ta ema on minule teadaolevalt väga spirituaalne ja isegi tervendaja ning omab mitmeid teadmisi, mis tänapäeval väga tavaline nähtus mediteerijate seas.Selles peres lapsi nii-öelda jälgitakse, ning siis suunatakse vastavalt. Mitte midagi ei jahvatata lugudena igasuguste esoteeriliste või spirituaalsete õpetuste kohta, et  mitte istutada lapsele pähe õpetusi. Ei võeta ette pikki „õpetusjalutuskäike“, mille saatel lastele „õpetada“ energeetilisi arusaamasid.

Miks? Miks on selles peres nii range veendumus, kuigi vanemad on ise ääretult teadlikud inimesed?

Targemad aimavad vastuse juba etteütlematagi ära.

Vaadakem. Isegi, kui lapsevanem on teadlik peenmateeria olemasolust või seda näeb, siis tuleb ikkagi hoida lapse arusaamasid puhtana, mitte hakata talle laialt selgitama seda, mismoodi üks või teine asi käib vanema arvamuse ja nägemuse järgselt. Kõigepealt tuleb pea alati  oodata ja tunnetada ära lapse valmisolek ning märguanded, kas ta teema on tema jaoks avatud ja aktuaalne igapäevaselt. Ning siis enesekindlust ja toetust lisades neid omavahel usaldusväärselt arutleda.

Sest kogu Püha Tarkus on meie geniaalsetes lastes peidus ning seetõttu tuleks lapsi suunata tuginema iseenda infole ja sisetundele. Usaldusele iseendas, tarkusele iseendas. Igasugune tarkus väljaspoolt olgu sekundaarne ja tulgu alles siis, kui esmalt tarkus ja tõde iseendas on üles leitud ja ära tuntud. See teave neis lastes (aga meis kõigis) vajab esmalt vaid meeldetuletamist ja meenutamist, seejärel eristamist selguses.

Meid ümbritsevate energiate maailmas on asjad nii peenekoelised, keerulised, aga ka petlikud ning muutuvad. Oma praktikas olen näinud aastate jooksul korduvalt, kuidas isegi täiskasvanud selgeltnägijad, tervendajad, holistikud või terapeudid ühe või teise asjaolu tõttu oma arusaamu pidevalt korrigeerivad, oma infot muudavad. Tihti ka öeldust taganevad. Oleks suur viga, kui „sisendada“ lapsele mingeid arusaamu, mis on kellegi arvates vaid ühepoolselt õiged. Palju suurem kingitus oleks ajendada ja julgustada last eristama iseendas tõde. (Pean silmas just energeetilist ja spirituaalset laadi õpetuste sisendamist lapsele, mitte tavaelulised õpetuste ja väärtuste selgitamine). Kui laps on mõjutatud lapsevanema spirituaalsetest õpetustest ja kuuldust, siis ei jaga ta enam ise puhast tõde, vaid seda, mida ta on kuulnud.

Konkreetsetest asjadest rääkimist, näiteks energeetilistel- või hingeteemadel, tuleks alustada vaid siis, kui laps ise huvi ilmutab või asju selgitama hakkab, neile osutama hakkab, lisaküsimusi esitama hakkab, täpsustusi soovib, jagada tahab, viitab mingitele märguannetele, nähtustele või tundmustele, mida ta jagada tahab. See on märguanne, et laps on päriselt valmis kõnelema ning valmis kuulma ka täpsustavaid selgitusi usaldusväärse kaaslase poolt.

Jagamine ja enda uskumiste järgne vaba väljendamine on aga iga lapse põhiõigus. Ükskõik, mille jagamine.

Oled sa aetist või usklik, ei ole oluline. Kõige olulisem on see, et sa ei naeruvääristaks oma last ,vaid teotaksid teda oma elu kõige olulisematel eluaastetel. Räägib sulle nähtamatutest sõpradest ja sina ei usu? Ja mis siis, et räägib? Aga ära tee teda maha. Sul ei ole õigus öelda lapsele „See pole tõsi“. Kellelgi pole õigus öelda lapsele: „Sinu tõde ei ole õige“ .

Nii palju aastaid olen rääkinud ülitundlike laste toetamisest, kelle maailma täidavad kaunid õrnad kujundlikud visuaalid ja uskumused nähtamatust. Lapse õigus on näha, luua, aga vajadusel ka ette kujutada ja fantaseerida. Ometigi kohtan pidevalt lähedaste suust termineid jätkuvalt ja jätkuvalt, kes oma lapselapsele või lapsele ütlevad: „Sa näed valesti“, „Ära seleta, seda pole olemas“, „Mu ei usu sind, su jutt on vale“. Kes ütleb, kelle tõde on absoluut? Tõde – on alati suhteline. Lubage lastel olla lapsed.

Mis puudutab nähtamatu maailma temaatikat, siis oleks tark säilitada lapse esialgne väljendusviis, kus ta õpiks esmalt aru saama, mida ta näeb ja mistõttu ta näeb. Sest hingekõnelused, mis tihti räägivad ka nähtamatust, on nii isiklikud, et teistel pole asja kritiseerida ja kõige peamisem on lubada, kasvõi primitiivse ja lihtsakoelisemal viisil – endast välja rääkida.

Kui aga laps võtab teema ise üles ja hakkab jutustama, siis vanem olgu ta juures, et järk-järguliselt toetada ning selgitada asju kokkuleppeliste nimetustega, aidates võib-olla sõnavara täiendada või selgemalt oma tundeid väljendada.

Sedasi, väga tagasihoidlikul ning pigem konservatiivsel viisil lapsega teraapiliselt suheldes täidetakse üllast eesmärki – hoiduda lapse täitmisest „vanemate poolsete“ õpetustega, vanema kitsaste arusaamadega ja loetud kirjandusega, vaid lasta lapsel avaldada end puhta lehena – ise. See nõuanne kehtib just peamiselt intuitsiooni arendamise valdkonnas.

Kohtasin Hermiinet suve jooksul 4 korda, kuid tunnen seda peret juba varasemalt ning Hermiine kõnelusi ja erilisi jutustusi tean juba alates tema 3-eluaastast saadik. Vanematega kokkuleppel hakkasin lapsele pakkuma toetavaid teraapilisi seansse, tegime koos tehnikaid ja harjutusi, millele alati eelnes kindla temaatikaga vestlus, mis kujunes rohkem intervjuuks. Omades nähtamatu maailmaga sarnaseid kogemusi, said meist Hermiinega omavahel väga usaldusväärsed vestluskaaslased ja omavaheliste kogemuste jagajad, sest me mõistame teineteist.

Sellistes vestlustes lastega on minu peamine ülesanne last toetada, julgustada ning suunata õigete küsimustega. Piisavalt lihtsakoeliste küsimustega. Kindlasti näidata üles, et ta pole üksi ning anda talle mõista, et teda kuulatakse.

Lapsega vestledes on tema intuitsiooni paremaks toetamiseks mul alati peamised ülesanded jälgida samal ajal ruumis, mida tema näeb, tunnetada läbi tema, mida ta tunneb ning jälgida, kas me näeme samu asju (et välistada vestleva lapse fantaasia). Seeläbi aidata tal kindlustunnet ja selgust leida asjade nimetamises ja selgitamises (kui on tegemist nii noore lapsega, et isegi tema sõnavara pole veel välja kujunenud) ning kõige peamisena – kinnitada talle usaldust iseenda suhtes, enda info tunnetuses.

Jätkuvalt toon välja, et kõiki neid nõuandeid ja juhiseid olen väga põhjalikult ja laialt jaganud ka vastavas praktilises raamatus „Intuitiivsed uue ajastu lapsed“ (A.V. Amaryllis, 2020). Kui sa pole kindel, kas ja kes Sinu peres kasvab, siis see raamat saab olema Sulle väga oluline abiline, et oma noort põlvkonna esindajat paremini ära tunda, julguses mõista ja toetada. (Kiika kodulehelt lisainfot).

Kõnealune intervjuu on üles võetud just 6-aastaseks saanud lapsega.  

Olin hämmastunud nii mitmel hetkel… Kuigi selle lapse sõnavara polnud nii noores eas veel küpselt välja kujunenud, oli muljetavaldav, mismoodi ta terve intervjuu jooksul vastas väga kiirelt ja ladusalt. Vastamine oli kohene ja samas mõtestatud. Vaid mõne keerulisema tähenduse selgituseks püüdis ta kätega end väljendada ja võttis süvenenud mõttepausi, et mõelda, kuidas selgitada.

Mulle jäi mulje, nagu oleksin ma mõne vana asjatundjaga vestlenud, kes teab neid asju tõesti sügavamal tasandil. Vestluse käigus tekkis mul müstiline tunne, nagu oleks see laps minu küsimusi ette aimanud mingil telepaatilisel viisil. Tema vastused olid kohesed. Ainult üksikul korral võttis lapselikult seedimiseks aega, oma tõsise näoga ja väga mõtlikult. Umbes nagu professor loengusaalis. Ma ei imestaks, kui ta alateadlikult minu küsimusi telepaatiliselt tunnetas, sest varasemate sessioonide käigus (mis eelnesid käesolevale intervjuule, s.t. kõnealune intervjuu polnud kronoloogiliselt esimene), oli ta selgitanud pikalt, mismoodi ta näeb inimeste kohal ja ees (õhus) pilte moodustumas ning seda nähtust olen ma isiklikult näinud avaldumas veel mitmetel teistel lastel neid vaadeldes. 

Kõige rohkem üllatas mind tema sügavatähenduslike spirituaalsete sõnade kasutamise oskus ja valik – nagu kehavaim,Vaim, kujund, pildid, kätega piltide loomine jt. Ja kui intuitiivselt valis see laps sõnu mingite asjade kirjeldamiseks! Asjad, mida mina oma ärkamise teekonnal algusaegadel õppisin omasugustelt meistritelt, kõlasid selle lapse huulilt tema enda intuiitivse valiku ja tunnetuse tulemusena.

Neid sõnu ei oldud sellel lapsele kunagi õpetatud.
Mul on küll korduvalt olnud kokkupuuteid igas eas lastega, küll 2-aastaste vanade meistritega, mitmete tähelastega, 5-6- aastastega… Kuid ma ikka ja jälle üllatun igas vestluses nendega. Kui müstiline ning selgitamatu on vahest see paradoks, et mulle vastakse lauseid, kus kasutatakse sõnu: kanal, vaim, kehavaim, kujundite loomine… või mind hakkab intervjueeritav hoopis ise õpetama „Sa vaata nii ja tee naapidi, siis saad paremini“….. ja samas muutub järgmine hetk minu vastas olev imeline olend pisikeseks lapseks, kes ei tea mõne lihtsa maise sõna tähendust ja õpib alles meie keelt…

Selline, intuitiivsete sõnade kasutamise ja teadmise müstika nende laste tarkuses on miski, mis jääb mind alati ja igakord üllatama ning veel tagantjärgigi pikalt kummitama ja saatma.

Enne, kui intervjuu 1.osa juurde asume, on minult veel küsitud, et kes see tüdruk nn uue ajastu laste mõistes on.

See laps on kehastunud mitmetel teistel planeetidel ning mäletab oma teisi elusid, küll fragmentidena. (Selgituseks: mitmetel planeetidel ja galaktikates kehastumine on jällegi väga tavapärane nn vanade vaimude tunnus).
Seega tahaksin ma teda ühest küljest nimetada tähelapseks. Aga kuna tal pole ühe kindla mingisuguse maavälise tsivilisatsiooni tunnuseid ning kuna tal on ka vertikaalne elujoon sünnist saadik, siis pole ta tavapärane tähelaps. Vaid vertikaalse elujoonega tähtedel elanud laps. Umbes 2,5-eluaastal, kui peret tabasid ajutiselt veidi raskemad väljakutsed ning laps rohkem maisemate kogemustega lõimus, tekkis sellel tüdrukul ka horisontaalne elujoon juurde ning pole teada, kaua tal kaks paralleelset elujoont on. (Selgituseks: minu kogemused on näidanud, et elujooni võib olla mitmeid ning võib olla parallelselt mõlemad). 

On huvi tuntud ka, et kas see laps on olnud täielikult vegan toitumisel või taimetoitlane, et ta niiviisi selgelt näeb. Vastus on – ei. Paraku mitte. See laps sööb mune, kala, piimasaaduseid, sest selles peres armstatakse kala ja on kasvatud üles nendel toiduainetel. Hermiine ütleb, et ta on sündinud nii, et talle ei maitse aga pirnid.: ) Täpselt nii ütlebki. Aga ta ei ole puhas taimetoitlane ega ka toortoitlane, mistõttu ta on siiski puhas sünnipärane nägija, kelle nägemis- ja tunnetusviis ei sõltu järelikult toidu energeetikast otseselt. Ei ole teisisõnu otseses seoses. (Selgituseks: paljud täiskasvanud tervendajad või selgeltnägijad on täheldanud, et nende peenmateeria nägemisvõime kannatab või lausa kaob, kui nad söövad nn raskeid toiduaineid, sealhulgas loomtoidulisi toiduaineid).

Aga on, mis ta on – sel pole tähtsust. Oluline on see, mida need lapsed meile räägivad ja õpetavad.

Mina lõbusalt ja kergelt: „Ma panen selle telefoni meile siia filmima. Ära sellest lase end häirida, eks. Ärme tee sellest üldse välja… Las see olla niisama. Jääb mälestuseks kunagi. Kas ma katan selle ekraani siin ees kinni, et see sind ei segaks ja et sa sind telefoniekraanil ei näeks?“Nii on mul alati kombeks küsida, kui on kokkulepe, et jäädvustame intervjuu.

„Ei, see ei häiri mind üldse, ei häiri“, vastas tüdruk rõõmsalt. Täiesti rõõmsalt ja siiralt.

„Millest sa täna rääkida sooviksid? Kus me viimati pooleli jäime… Sa rääkisid mulle eelmises vestluses, et sa näed asjade ümber värve. Selgitasid, et näed kõikide esemete ümber värve, mis on isegi siin ruumis… ja sa näitasid mulle neid esemeid ja seda, kust maalt nende värvide piirjooned tekivad ja kaovad.“

„Jah, igal pool näen värve.“

„Ma tahtsin küsida ühte huvitavat asja. Sa näed kõikidel esemetel värve. Aga kas sa loomadel või inimestel ka näed ka värve?“

 „Mõnikord.“

„Kas sa oled märganud, millal need on või kellel need on või kuidas tekivad?“

„Olen. Näiteks on värvid ka Eval.“ Eva (nimi muudetud) on selle tüdruku noorem õde. Hermiine on peres kõige vanem, ülejäänud on temast kõik nooremad.

„Mis värve oled sa Eval näinud?“

„Tal on samad värvid. Sinine ja kuldne kollane. Kuid kokku on neli värvi“.
Jäin mõttesse, et miks neli, kui ta ütles kaks põhitooni alguses, aga ma ei jõudnud midagi öeldagi, kui ta jätkas.


“Sest lilla ja punane on ka. Lillakas on sinise ääres nagu.. ja punane on kollase ääres…“

(Selgituseks: Siis sain aru, mida ta selgitas. Olen täheldanud, et osadel inimestel pole ühetooniline energiaväli, vaid läheb sujuvalt üle ühest värvist teiseks. Näiteks on üldjoontes heleisnine, aga põhitoon sinine sulandub üle helelillaks ja seega on võimalik näha kõige välimist kihti lillana, kehalähedast värvikihti aga sinisena.  Ja samamoodi kollane kiht sulandub üle rubiinpunakaks. Näiteks vikerkaarevärvilise auraväljaga lastel on kõik toonid üksteise sisse sulandunud).

 „Kas Eval värvid muutuvad?“ (Küsisin, kuna olen näinud, et osadel inimestel vastavalt meeleolu muutusele, nt sageduse langemisele, kaob kohe ka kogu kirgas värvigamma).

„Ei, Eval värvid ei muutu. Tal on koguaeg sama. Iga päev on ta samade värvidega“.

„Hermiine, kas sa oskad selgitada, millised need värvid täpsemalt tal on ?“

Täiesti ladusalt ja ilma mõtlemata ta kohe selgitas.

„Kui ta kõnnib lähemale mulle, siis ma näen, et tal on kihid paksemad. Kui ta on kaugemal, siis on peeniksemad. Nagu õhemad.  Kui ta kaugemale läheb, siis ma näen, et värvid on kuidagi kehale rohkem lähemal.“

Laps otsis esemeid ruumis, et näitlikult selgitada. Leidis seina peal ühe joonistuse, A4 suuruse. Ja selgitas lahkelt.

„Näiteks, vaata, kui ma vaatan seda pilti seal.   Sellel on värvid kõik ümberringi servades“.

„Mis värvid selle pildi ümber on ?“

„Sellel pildil on ümberringi ainult sinine. Mõnikord ma näen varjus ka värve. Näiteks praegu on hästi peenikene värvikiht ka varjus.“ Laps osutas varjule pildi taga ning pildi servadele ja muudkui selgitas.
„Näiteks siin (pildi) ääres – siin lähedal on peenem kiht, aga siin teises  kohas (ja viitas alumisele servale), ei ole eriti värvi näha. Sest siin pole  taga valget tausta“.

„Aga kas siin pool on valgus värviline?“ ja viitasin veel ühele pildi servale.

„Ei, ainult siin on“ vastas ta, ise asjalikult osutades igale poole.
Järsku muutis ta teemat ja niimoodi otse küsis minult järgnevalt.

„Kas sa mäletad, ma rääkisin, et igal pool meie ümber ja küljes liiguvad olendid, kes on ka värvilised?“ Mäletasin, mida ta rääkis, kuid ta oli mulle mitmetest olenditest eelnevalt rääkinud. Ja palusin täpsustada.

„Milliseid olendeid sa mõtled täpsemalt?“

„Need erinevat värvi, kes on koguaeg meie ümber. Sinna poole kuhu ma keeran, seal nad ka on ja sinna nad ka lähevad. Olen näinud rohelisi, lillasid, roosasid, igasugust värve olendeid“.

Selgituseks: teadsin, et ta räägib konkreetsel hetkel sfäärikujulistest orbide parvedest, mida tihti erinevad energiad enda liikumiseks aegruumis kasutavad. Võtavad sfäärikujuliste orbide kuju, kuid inimesed selgitavad neid tihti primitiivselt ainult inimhinge orbidena, kuigi alati nad seda pole. Tegelikult võib orbikuju taga olla ükskõik, mis energiavorm.

„Millised nad kujupoolest välja näevad?“küsisin talt lähemalt

„Nad on ringi kujulised. Ümmargused…“

„Ahhaa, sa nimetad ringikujulisi „olenditeks“. Olendid ta nad tõepoolest on. Äkki neil on veel mingi nimetus?“

„Nad on erineva kujuga. Näiteks, mõni olend on kujundi küljes…  Ma ei tea..  nad muutuvad kuidagi.. nad suudavad olla erineva kujuga.“ Esimest korda tõi laps sisse termini „kujund“ ja seda mitte juhuslikult, kuigi esmapilgul ma nii arvasin.

„Oot oot, kas sa ütlesid, et sa oled näinud, et nad oskavad ka kujusid muuta? Ja mismõttes on nad on kujundi küljes?“

Selgitus: tõepoolest, on energiavormid, mis liiguvad parvedena. Nimetagu inimesed kuidas igaüks tahab–kaitseinglid, valgusolendid ja ka parasiitsed energiavormid, kes on tülikad. Kuid vormivõtmine ja kujumuutmine on paljudel väga levinud tunnus.

Juhin tähelepanu küsimuste ja vastamiste vormile, mis ei pruugi tekstist lugedes välja tulla.

Kogu vestlus tema poolt kulges täielikus kerguses. Laps rääkis nii lihtsalt ja kergelt umbes nii, nagu oleks ta rääkinud kõige tavapärasemast asjast oma elus üldse. Et mingid asjad koguaeg on meie ümber ringi ja see on niivõrd tavaline ja  et nad lausa muudavad kuju.

Ja ta jätkas.

„Jah. Nad on erineva kujuga. Näiteks, kui on mõne olendi peas kujund, mille ta loob, siis ta on selle juures… Aga siis ma ei saa aru, mis kujuga ta tegelikult on…“

„Oota, ma ei saanud aru, täpsusta palun“.

„Kui olend on mingi kujundi peal või juures.. sellega seotud… siis ma ei saa vahest aru, mis kujuga see olend ise tegelikult on.“

Laps hakkas rääkima kujunditest. Müstika! Kus ta teadis kujunditest, mida olemusvormid suudavad luua. Nüüd jagasin matsu ära, millest ta rääkis ja see oli kõrgem pilotaaž. Kes on lugenud Anastasia raamatuid, see teab, mismoodi erinevad energiavormid ja ka väga kõrgel astmel preestrid, esoteerilised inimesed ja meistrid, suudavad luua oma Vaimujõul, mõtteenergiaga kujundeid. Seda valdavad ka kehatud olemusvormid. Luuakse õhus pilt, kujund ning selle juures oma tema enda energia. Olendi signatuurenergia, kes selle kujundi /pildi loonud on. Tüdruk selgitas, et ta on näinud olendite energiat kujundite peal ning samas kujumuutjaid, kes ei näita oma tõelist kuvandit.

Ahhaa, selge! Jah, nüüd sain aru. Aitäh, et sa selgitas. Kas nad liiguvad sul siis koguaeg ees?“

„Jah. Aga praegu neid ei ole siin.“

„Kas sa oskad selgitada, millega on seotud see, et millal nad ilmuvad ja millal nad lähevad?

„Ma ei ole veel täpselt aru saanud“.

„Aga need, kes sinu ümber on, kas nad on nii-öelda head või halvad?“

„Enamasti on head. Ja need, keda mina saan juhtida ja liigutada – need on ka head.“

Selgitus: osad lapsed on sünnipärase oskusega, et ise juhtida energiaid, siia hulka kuuluvad ka erinevad olemusvormid ja ei tea mis veel. Oli näha, et sellel lapsel oli juba kogemus energiate juhtimisega, sest ta kasutas tihti terminit „ma saan neid liigutada“ või „ma võin ise luua“, „ma võin ise kujundi luua“.

Võtsin pausi, et seedida, mida ma äsja kuulsin. Mina, kes ma olin selliste nii-öelda „edasijõudnute“ asjadega kokku puutunud alles oma elu kahekümnendates aastates, teadlikult valikute tulemusena, ja seda ka väga tugeva õppe ja kogemuste saatel.. ning minu vastas istus lasteaia laps, kes rääkis neid asju sellise hoiakuga, nagu oleks see kõige tavalisem asi siin elus.

Võtsin mõttepausi ja jätkasin inimeste auravärvide teemal, et see temas selgusega ja kindlusega ära fikseerida.

Laps oli mulle selgelt viidanud, et ta näeb värvilisi energiakihte inimeste ümber, esemete ümber aga värvilisi sfäärilisi energiaid ka mujal, mida ta nimetas olenditeks.

„Tulles tagasi korra inimeste juurde…Seega, sa näed inimestel ka neid värve ümber, mitte ainult asjade ümbe?r“.

„Jah, mõnikord.“

„Aga millal sa ei näe? Millal on see, mil sa ei näe?“palusin lapsel endas selgust ja ülevaadet tekitada.

Tüdruk hakkas meenutama kogemusi, jäi hangunult korra ühte kohta vaatama…

„Siis kui.. ma ei oska öelda… Ma täpselt ei oska selgitada. Aga kõigil meie pere liikmetel on samad värvid enamasti. Kuldsed kollased ja sinised.“

Ja rõõmsalt korra nõjatus ta ette ja näitas meie ruumis oleva akna poole, viidates kätega:
„ Ja siin ümber on hästi peenike sinine värvikiht… Kui sa akna lahti teed, seal kus aken avatud on, seal on oranžikas…aga akna äärest igalpoolt on sinakas.“

„Tead, ma võin sulle öelda. Mina olen ka samasuguseid asju näinud. Olen iga asja juures värvi näinud. Näen umbes nii nagu sina, aga natuke teistmoodi. Minu silmadel on parem näha siis, kui on veidi hämar, aga vahel ka siis, kui on selge päikesepaiste. Hermiine, kas sa tead kuidas täiskasvanud tihti nimetavad seda värviliste värvide kihti, mis on inimeste ja esemete ümber? Seda nimetatakse auraks. Auraväljaks.“

Laps jäi vakka, pani silmad kinni ja tunnetas.

„Tead, kui ma praegu panen silmad kinni, siis nagu niidina… liigub valgus sellise kiire kiirusega mu silmade ees.“

„Mis liigub?“

„Olendid. Nad on kehaolendid.“ Ma ei olnud kuulnud, et see laps teraapia seansside käigus oleks kunagi kasutanud sellist sõna. Samuti ei olnud seda sõna kuulnud tüdrukut kasutamas ka tema vanemad.

„Mis on kehaolendid?“ Aimasin, millest ta rääkis, kuid palusin, et ta täpsustaks oma sõnadega, et teada saada, kellele oli ta konkreetselt pannud nimetuseks  „kehaolendid“.

„Need erineva värviga. Ringikujuga. Mõned on nagu täpikesed, mõned on erineva värviga.“

„Ahaaa. Nüüd sain aru. Mina nimetan neid sädelusteks. Osad nagu sädelevad. Paljud lapsed näevad neid ning nimetavad neid sädelusteks. Sina nimeta pealegi kehaolenditeks. Mäletad, ükskord me filmiseme neid lausa“.

Sain aru, millest tüdruk rääkis. Meie energiaväljade ümber liikuvates sädelevatest hingeteadvuse orbidest. Kuna hingeteadvused liiguvad molekulaarkujuna, sfäärikujuliselt ning iga inimese isiklik hingeteadvus on seotud inimese enda isikliku kehaga, siis sain aru, miks ta neid seostas inimese kehaga ning pani neile ise nimetuse „kehaolendid“. Hing on keha juures ja mõeldud keha teenima. Teadlik energiavorm – hing. Olin ka varasemalt täheldanud selle tüdruku puhul, et kõike, mida ta peenmateerias nägi ja teadis omavat mingitki teadvust, teadlikkust, seda nimetas ta olendiks.

„Jah, mäletan, kui tegime filmimise katset. Ma nägin väga hästi ühte suurt ringikujulist ruumis“.

„Hermiine, mis sina arvad. Kas nad kuulevad ka ja näevad ka nagu meie?“

Tüdruk aga tõstis hoopis nimetissõrme armsasti üles ja viipas ja ütles:

„Tead, ma unustasin ühte asja öelda sulle, mul läks ootamatult meelest… Oota, ma mõtlen. Ma tahtsin midagi öelda… Seda, et ma näen silmad kinni, aga ma ei oska selgitada, kuidas ma näen erinevaid pilte.Kuidas …“

Meenus, et see polnud esimene kord, kus ta silme ees olevaid pilte kirjeldas. Meil oli sellest varasem seanss, kus ta kirjeldas detailselt pildi nägemise metoodikat.

„Sa näed erinevaid pilte silmade ees?

„Jah, aga ma ei oska selgitada, kuidas ma näen. Ei oska üldse…“

„Kas ma võin natukene aidata sõnadega?“ pakkusin abi.

„Sellest ei saa ma üldse aru, et kuidas seda selgitada,“jäi väike tüdruk hätta, et selgitada, miks tema ette iseeneslikult pildid ilmuvad.

„Hermiine, kas sa teadsid, et on inimesi, kes üldse ei näe sedasi pilti ja on inimesi, kes näevad pilti nii nagu sina?“

See oli teadlikult esitatud küsimus, et toetada teda arusaamises, kui kord kohtab inimesi, kes kohe üldse sellist nägemist ega intuitiivsust ei tunnista, ei aktsepteeri ega usu. Sest on täheldatud, et just varajases koolieas hakkavad lastel intuitiivsed tunnetusvõimed kaduma, sest koolis ju keegi ei räägi inimese sisetundest ega hingetunnestusest ega muudest asjadest. Võetakse paratamatusena, et on nii nagu on.

Tüdruk vaikis mu küsimuse peale, jäi mõttesse ja vaatas kõrvale mõtlikult, umbes nagu jäi mõtlema erinevate inimeste peale, kellega ta kokku on puutunud…

„Mida ma öelda tahtsin, on see, et lapsed tavaliselt näevad neid asju, millest sa rääkisid. Mis sa arvad, Hermiine, miks suured lapsed enam ei näe, kes koolis käivad? Väga vähe on selliseid suuri lapsi, kes näevad. Mis sa arvad, mis juhtub nende inimestega, kes ei näe neid asju, millest meie räägime?“ esitasin talle küsimuse.

„Kuna ta hakkab suureks saama ja natuke vanaks jääma. Ja siis hakkavad need asjad meelest ära minema. Ja seejärel hakkavad tal sellised asjad vähemaks jääma…“ Vastus tuli nii siiralt ja nii kiiresti, et mõtlesin – mis seal ikka. Kõige lihtsamad vastused ongi vahest kõige õigemad.

„Misasjad suurtel inimestel hakkavad täpsemalt ära minema meelest?“uurisin temalt selgust.

„Noh, need olendid. Ta näeb neid vähem. Ja siis hakkab meelest ära minema, mida ta on näinud“.

Mul ei jäänud midagi enam vastu öelda. Tüdruk rääkis lihtsaid tõdesid. Nii ju ongi meiega. Me, täiskasvnud, unustame ära selle, mida me oleme kogenud ja näinud peenekoelistes hingemaailma asjades tunnetuslikult, aga ka nägemuslikult, oma lapsepõlves, väga varajastes aastates.

„Kas me võime öelda siis teise sõnaga, et nad hakkavad unustama? Ära unustama? See tähendab sama asja: meelest ära minema, ära unustama“

„Jah.“

„Hermiine. Mina küll ei soovi, et sina ära unustad selle, mida sa näed. See on anne. Kas sa tead, mis tähendab sõna anne?“ küsisin sellelt imeliselt väikeselt tüdrukult.

„Anne? Ei tea.“

„See on võime. Anne tähendab võimekust. Ära sina unusta ära seda, mida sa näed.“

„Ma püüan!“ Tüdruk vastas rõõmsalt ja nii siiralt, et ta püüab! See kõlas umbes nagu tõsise ja siira lubaduse andmisena.

„Ja pea meeles. Igakord kui sa midagi näed, sa võid kohe oma emmele öelda. Ja võid issile öelda. Sest sinu ema ja isa usuvad sind. Ja minule võid jagada sa kõike, sest mina usun sind.“

„Jaa! Ja Evale võin rääkida ja teistele oma pereliikmetele ka ” ja ta nimetas kõikide teiste laste nimed oma peres usinalt.

Järsku vahetas ta teemat:
“Ja mäletad, kui ma sulle rääkisin ka seda, et kui ma vahest räägin, siis mul tekib kõrvadesse vilin. Mis on vahest ühes kõrvas ja siis lõppeb. Ning vahest tuleb teise kõrva jälle… ja et ma kuulen helisid“. Tegi korra kõrvalpõike teemadel, millest olime varasematel seanssidel rääkinud.

 „Mäletan! Aga tead. Ma küsiksin sinult ühe küsimuse. Kas sa minu ümber näed praegu värvi?“
Selgituseks: tean täpselt enda energiavärvi, milleks on valdavalt helesinine, kui olen puhanud ja väga heas tujus, aga vahest löövad sisse kirkad vikerkaarevärvid, kui on humoorikas või lõbus tuju. Aga ma ei öelnud talle seda  värvi.

„Jah. Näiteks ma näen siin ääres sinist värvi (näitas minu jala peale). See on siit kohast õhem, peeniksem ja sealt paksem“.

„Ahah, siin jala peal. Aga käte ümber?“

Tüdruk seiras mind pilguga ülevalt alla. „Siin ääres on punane äär“, ja näitas mulle käsivarre juurde.“

„Kas sa oma isa ümber oled värvi näinud?“

„Mõnikord, siis kui ta seisab kaugemal, valge taeva ees. Siis ma näen tema värve paremini“

„Aga kas sa Miinal oled näinud värvi? (Miina on nende peres kõige noorem laps).

„Jah“.

„Mis värvi näiteks Miina on ?“ (Selgituseks: kuna teadsin ja olin näinud kõikide selle pere liikmete energiavärve ja testisin, kas meie info ühildub).  

„Tema on helesinine. Kui Miina on heleda tausta ees, siis ma näen ta värvi hästi. Aga need asjad, mida ma näen tema juures, need on teistusugused. Need on erineva kujundiga. Nendega keha Vaim nagu juhib. Oskab kätega teha kujundeid.“

Vahemärkus: See oli koht, kus kõik meie intervjuul muutus. Sest ma ei osanud aimatagi, et jutt sedasi edasi läheb uute teema peale. Mul oli ainult üks küsimus peas. Misasja praegu just mulle öeldi? Ma mõtlesin, et räägin selle lapsega ainult mingitest auravärvidest. Kuid kujundid? Nende loomine? Ja juhtimine? Kätega? Kehavaimu poolt?Ja mis asjad on pere noorima lapse juures?

Kes on teadlikum energiatega või asjaga tegeleja, see saab siinkohal kohe aru, mis märksõnad need on. See oli koht, kus olin sõnatu korraks. Laps hakkas rääkima kujunditest, mis on keha vaimu poolt juhitud. Teadsin, et sõna „keha Vaim“ on juba omaette väga teadlik sõnakasutus. Aga et inimese Vaim võib luua ka energeetilisi kujundeid – see on väga teadliku energiatega tegelemise temaatika, millest isegi paljud mediteerijad ei tea. Tundsin austust, mida ma järgnevaks kuulsin. Küsisin edasi täpsustavaid küsimusi, et ta õpiks endas selgust looma.

„Kelle kehavaim…?“

„Minu kehavaim oskab kätega kujundeid teha. Just sõrmedega. Erinevaid kujundeid.“

Vaikus. Ma ei saanud veel aru, kas ta päriselt räägib ka kujundite loomisest. Sest sõna energeetiline „kujund“ või „energeetiliselt loodud pilt“ või „energeetiliselt loodud kuvand, visioon“ on väga peenekoeline temaatika. Seda valdasid kunagi preestrid ja preestrinnad. Seni olen kohanud vaid ühte kirjalikku materjali, kus on kajastatud seda loomis- ja juhtimistehnikat. See on Anastassia raamatute seeria, mis kirjeldab kõrgtsivilisatsiooni, keda nimetati vedrussideks. Nemad valdasid kujundite loomise tehnikat. Kõik meil maailmas on siin juhtitud kas suuremate (tugevamate) kujundite poolt või väiksemate kujundite poolt. Ja inimesed t o i d a v a d neid kujundeid. Kellegi loodud visioonide, kujundite, reaalsete energeetiliste peenmateeriliste kujundite poolt, mida väga tugevad selgeltnägijad suudavad rahvaste kohal, nende ühisteadvuse väljas näha ja eristada.

Mul läks isiklikult mitmeid aastaid, et mõista kujundite loomise ja juhtimise temaatikat. Mäletan, et mõtestasin nende sügavamat sisu pikalt ja uurisin intutiivmeetoditel nende loomise tehnikaid. Targad edasijõudnud, kes on tegelenud tervendamisega või energiatega, teavad, et tegemist on edasijõudnute tehnikaga. Ja minu vastas istus – lasteaia laps! Igaüks, iga Looja Vaim suudab ka eraldi luua kujundeid. Kui oskab. Need kujundid elavad. Kõik loovad tegevused loovad niisamuti kujundeid, kuid tavainimene ei näe, et tema äsja kirjutatud luuletus hõljub (eemaldub pilvena) vaikselt õhus selle inimese energiaväljast ja läheb oma elu looma. Justkui filmilindina mängleb ta erinevaid pilte ning kannab erineva tugevusega, erineva assortiiga energiaid – rõõmu, armastust, inspiratsiooni.. Vastavalt sellele, mida äsja on sõnadena kas kirjutatult, öeldult või laulvalt loodud. Kujundeid saab ka teadlikult luua, nendesse energiat panna. Seda nimetatakse ka häälestuse üheks viisiks. Kui on humoorikas kujund, ajab see inimesed ruumis naerma. Ja keegi ei teagi, et sellised energiad võivad olla ruumi teadlikult loodud…

„Missugused need kujundid on?“ jätkasin küsimist. Mul läks asi tõesti huvitavaks.

„Need kujundid on erinevad. Neid saab ainult siis teha kui on hästi hästi vaikne ja kuskilt ei tule mingit helinat. Siis saab teha.“

„Kas ma saan õigesti aru, et sa tahad öelda, et sinu Vaim teeb kätega kujundeid?

„Jah. Aga ainult siis, kui on hästi vaikne, kus mitte mingit häält ei ole. Mitte keegi ei lärma ja mingit häält ega helinat ei tule kuskilt. Ja ekraaniga on ka sama asi. Ekraan minu ette tuleb ainult siis, kui on hästi vaikne.“

„Tead, Hermiine. Mina tean ühte onu metsas. Ta on tervendaja, aitab inimeste keha tervendada.  Tead, temal on natuke sarnane asi nagu sinul. Kui ta vaatab ekraani või asju enda silmade ees, siis ta ei saa seda teha, kui lapsed õues akna all kisavad. Sest ta ei näe muidu nii hästi, kuna on liiga palju müra.“

Kuna meie jutuajamine oli pikk, siis lõpetan intervjuu 1.osa siinkohal.

Muide. See laps on intuitiivne, aga samas on ta täiesti tavaline laps nagu lapsed ikka. Mängivad, kaklevad, kraaklevad omaealistega. Tahavad mängida mänguasjadega, tunnevad siirast rõõmu jäätisest või kommipakist. Ka Hermiine- nii teadlik ja tark pisike tüdruk, aga kui saab, silkab õue ja otsib taga oma kelku või poetab pisara, kui keegi talle liiga teinud.

Nad on niivõrd targad, teadlikud ja intuitiivsed, kuid ometigi lapsed nagu lapsed ikka. Ja tihti – neid ei tunta ära… Nad on siin samas. Meie keskel. Ja vajavad oma julgeid vanemaid, kes teeksid otsused nende laste heaoluks ja toetuseks, et neil oleks võimalik elada keskkonnas, mis toetaks nende laste imelist võimekust.

Siiralt olen tänulik Hermiinele nende kõneluste eest. Ja teate, ma pean ütlema – mul oli koguaeg tunne, et ma ei olekski üldse mitte 6-aastasega vestlenud, vaid hoopis kellegi väga vana, väärika, elukogenud, suure Galaktilise Teadvusega, kes siia Maale korra külastuse teinud, et veidikenegi neid ohjeldamatuid, tänamatuid ja järjepidevate lollustega tegelevaid inimmasse ärkamisele aidata oma pimeduses ja ignorantsuses.

Tihti mõtlesin Hermiinega vesteldu peale, mõned tema laused jäid isegi tagantjärgi pikaks ajaks kummitama.

Kuigi sarnaseid materjale on kogenenud palju, olen ma tundnud, et nii tundliku ja isikliku info edastamine avalikult tekitab paljudes inimestes ebamugavust arusaamistega ning toimetulemistega. Olen näinud, et kadedad või pahasoovlikud inimesed, sealhulgas mitmed „vaimsed“, kes pole oma enda eluga hakkama saanud, valavad üksteise peale vaenu välja ja vaevlevad kadeduseussi käes isegi siis, kui loevad kogemusi nii siiraste ja süütute inimeste kohta, nagu on meie armsad tunnetajad lapsed. Seetõttu oleme me minimeerinud oma lehel kajastavate lugude hulka avalikult. Sedalaadi siirad vestlused ja jagamised lastega vajavad austavat, lugupidavat arusaamist ja suhtumist nende imeliste hingede suhtes ning respektiga ja tänuga  ka nende kogemuste lugemist. Seetõttu on see intervjuu erandlik ning vaid eesmärgiga, et avardada sarnaste laste äratundmist igaühe peres. Et te,  kallid vanemad, saaksite aru, et on täiesti okei, kui teie laps räägib neist asjadest. Uskuge ja avarduge ühes oma lastega ! Nad on siinsamas, meie keskel. Ja ootavad ainult ühte – seda, et me avarduksime usus. Oma väes ja võimekuses!


Intervjueeris Adeline Amaryllis, raamatu „Intuitiivsed uue ajastu lapsed“ autor ja kes on tegelenud aastaid perede nõustamisega just intuitiivsete laste valdkonnas.

Blessed Generations 2022
Www.valguslapsed.com


Kõige enam hindame, kui saadetakse või jagatakse meie „teistmoodi“ lugusid valikuliselt oma sõpradele nii, et nad sellest enim kasu saaksid. Mõtle oma tuttavatele ja lähedastele, kes vajaks julgustust või meeldetuletust, kes ta on.

Post Scriptum.

Alati, kui avaldada mõni vähe “esoteerilisem” või maavälisem teistmoodi lugu, mis sisaldab nii isiklikku ja tundelist infot, nagu siin, on ühes toetajatega ka neid, kes pidevalt mõtlevad sitasti või hakkavad kohe ümber lükkama või kahtlema selles, mis on olnud, mõnitades või tehes maha kas teemat ennast või neid lapsi või kolmandaid isikuid. Mis on meile kummaline ja arusaamatu, sest keegi ei sunni uskuma ja keegi ei käsi mitte-uskujatel olla ka siin lehel külastaja. Seega, kui on siin keegi, kelles tekitab loetu ebamugavust, mis väljendub vihas, uskmatuses või sapis, siis sind ei suuda muuta ei see siiras avaldatud jutustus siin, ega ka vana Jumal ise. Viimasel juhul on sul viimane aeg siit lehelt lahkuda ja otsida omale meelelahutust mujalt. Me peame seda lihtsalt välja ütlema, et oleks selgesti esile toodud.

Sest  see lugu siin on paljudele inimestele kui kingitus. Kaunis kingitus Looja poolt tõendamaks, kui imelisi Suuri Galaktilisi Teadvuseid on sündinud meie keskele, mis väljenduvad meie kaunites ja tarkades, erakordsetes tunnetajates inimlastes. Ja neid näiteid – on palju. See lugu siin, on vaid üks neist armsatest lastest, meie säravatest tähtedest taevas, kes tulid näitama vaid armastust.

Aga Sina, armas inimene, kes sa oled lugenud ja võtnud info vastu meie lehel tänus ja heatahtlikkuses, teile aitäh. Südamest aitäh selle sooja toetuse eest, mida tunneb kindlasti ka Hermiine selle loo taga. Jagatu siiras mõtestamine ja vastuvõtmine aga annab hoogu teinekordki selliseid lugusid jagada, kuigi Hermiinele ega meile isiklikult, see midagi ei anna. Jagatu – see on hoopis kingitus lugejale.