Kui küsida minult, millised on ühed kõige paremad raamatud, mida ma ise olen lugenud ja tunnetanud oma elu jooksul, siis nendeks on Anastasia dialoogid ja kõnelused, mis on üles kirjutatud vene autori Vladimir Megre poolt.
Kes on Anastasia? See artikkel on vastus vaikseks lugemiseks neile, kes kahtlevad, vastanduvad ja sĂĽĂĽdistavad.
Osade inimeste sõnades on selline loov võimas energia ja jõud, et kui sa neid kuuled (või loed), siis see sõnade jõud paneb sinu sees midagi nii tugevalt helisema ja helenduma.
See on tõevalgus, mis heliseb. Mingisugune äratus, mäletamine ja tundmine tekivad neist sõnadest.
Selliste inimeste kirjutatus puudub enamasti süüdistus, etteheide või karistus. Vaid lausutu kutsub ja äratab. Üks sellistest võimekatest sõnadega loojatest on Anastasia.
Ma ei väsi neid raamatuid sirvimast ja lugemast! Igakord, kui loen, märkan jälle midagi uut.
Ma ei jõua pere kõrvalt just eriti palju raamatuid lõpuni lugeda, kuid need 10 raamatut on minu raamaturiiulil viimase 10 aasta jooksul kindlal kohal olemas olnud. Tõtt-öelda on need ühed parimad avastused kogu mu elu jooksul, et olen ostnud kõikidele oma lastele nende raamatute terviklikud seeriad veimevakka päranduseks. Ei ole ju teada, kui kaua väärtusliku sisuga raamatuid saada on.
Raamatute ĂĽmber on selgelt nähtav helesinine aura, kergelt piimjas valge, kuid helesinise kumaga (valge – puhas loov Looja valgus; helesinine – armastuse essents ja kuma). Kusjuures iga osaväljaande ĂĽmber on selline hingav aura, mitte ainult ĂĽksikute osade.
Igal teosel, kusjuures, mistahes selle sisu ka poleks, on oma unikaalne värvide spekter, mis peegeldab neid tundmuseid ja energiaid, millest selles teoses kõneldakse ja mida ta inimlugejas avalduma paneb.
Anastasia raamatud helendavad alati riiulis ühtlase pulsiga ja helendusega. Nad kiirgavad lausa. Sest nende sisul on võimekus panna inimese hingemeloodiad teisiti helisema. Ja raamatu auravärve näevad ühtemoodi nii mina, kui ka teised inimesed, kes on mul külas käinud (sh lapsed).
NĂĽĂĽd teemast natuke teise nurga alt.
Kirjutan täitsa ausalt ja kogu oma teadlikkusega, nii nagu on elu ette toonud.
Ma ei tea eriti puhtamaid kõnelusi, kui Anastasia kirjeldused inimese võimekusest ja olemusest. Ent mõne aastaga olen kohanud paari “vaimset inimest” või esoteerikut, kes täiesti häbenemata isegi Anastasia raamatuid maha püüdnud teha. Üks neist isegi ei lugenud sisu, vaid katsus raamatupoes ühte väljaande seeria ekseplari ja tal läks süda pahaks, pannes ruttu raamatu tagasi.
Siin artiklis selgitan veidi neid äärmuslikke küsimusi, mis ca kümne aasta jooksul minuni jõudnud on siit-sealt. Äärmuslikke küsimusi ei ole eriti palju, kuid kui need on, siis ikka päris mõtlemapanevad vahel, tekitades tahtmist neile siis veidi põhjalikumalt (ja ka avali) vastata. Ikka nii, et teisedki vastusest siis kasu saaksid.
Kuigi siinse kogukonna lugejaskonnas on küllaltki teadlikud ja kaalukad inimesed, kes ise heleduse ja vibratsiooni ära tunnevad, siis võibolla mõni kuskil kodus on sama arvanud nagu need äärmuslikud arvajad. Lugegu siis vaikimisi veidi teist seisukohta juurde.
Esiteks. Igaüks võib mõelda enda peas mida tahab, palun väga. Kes tellib lapspornot kirjeldavaid raamatuid Amazonist, kes loeb Anastasiat. Tänapäeval on ju kõik lubatud ja “sallitud” norm. Mina valin viimase.
Esimene küsimus, mida on vahel küsitud: Kas Anastasia ümber on tumedad jõud, kas ta on tumedate jõududega seotud ja kas tema raamatutes kõneldu või kirjeldatu on seotud tumedate jõudude teenimisega? (Ka maaväliste olenditega jne).
Selle küsimuse peale meenub mulle üks aastatetagune komöödiline lugu ühest inimesest, kes tegeles palju võõraste maaväliste jõududega ja esoteerikaga. Esoteerika oli tema elu ja ta armastas ka palju valgusest kõneleda.
Anastasia raamatud on väga puhtad. Sellest saab igaüks aru, kes loeb neid ridu selles raamatus.
See nn esoteerik selgitas, kuidas ta läks raamatupoodi ja seisis Anastasia raamatute juures, võttis kätte ühe ja ütles, et tal hakkas seest iiveldama ja süda läks pahaks. Ja ta pani ruttu raamatu tagasi.
Sealt edasi ta hakkas süüdistama Anastasia raamatut, lugemata sisu, kartes seda avada. Kord laenasin talle esimest osa, mida ta paar peatükki luges. Nentis fakti, et tõesti seal avatakse tagamaid inimese puhtast võimekast olemusest ja arvas, et ehk ta isegi samasugusteks võimeteks vääriline on. Ent lõpuni ta lugeda siis ei julgenud. Seejärel hakkas ta usinasti levitama jutte oma ringkonnas, et Anastasia on tumedate jõudude liinist ja tema õpetused on mustad.
Kommenteerin nĂĽĂĽd otse ja ausalt.
Kui inimene tahab oksendada raamaturiiulite vahel teose peale, mis kõneleb elava looduse austamisest, elu puhtusest, laste puhtusest, pereruumi hoidmisest ja inimese hinge puhtusest, siis see ju näitab inimese isiklikku sisemist mustust tema enda sees. Kas mõistate?
Kui rääkida Anastasiast, siis tuleb alustada mitte tema sõnadest, vaid tema olemusest.
Tema kohalolu ei saa mõista need, kes otsivad tõestust mõistusega. Anastasia ei kuulu süsteemi. Ta ei vaja tõestamist. Ta lihtsalt on. Ja seda saab tajuda ainult see süda, mis on vaikuses, puhas ja avatud.
Neile, kes ütlevad, et Anastasia on maaväline olend või manipulaator, tuleb esitada üks küsimus: milline vaimne olend loob ruumi, kus iga inimene saab tagasi oma Looja väärikuse, oma valguse, oma mõtte väe? Manipulaator röövib. Anastasia annab tagasi. Ja ta ei võta midagi vastu. Ta ei vaja järgijaid, ta ei loo oklutset ringkonda. Ta kutsub inimest iseendasse tagasi.
Anastasia õpetused ei sisalda nõudmisi, isikukultust ega mingeid hirmujutte. Ta avab inimeste hingeajalugu, kõrvutades koguaeg näiteid, milleks inimene ise suuteline on, kutsudes igaühes niiviisi hingejõudu üles. Seal ei ole hirmutavat tulevikunägemust, lunastustasude süsteemi ega sektide ülesehitust. Ta ei vaja, et sa temasse usuksid – sest ta ei tule võtma sinult midagi, vaid tuleb sulle meelde tuletama. Ta on vaid meenutaja inimese hingeolemusest ja puhtast geneetilisest koodist.
Mida ma siis oskan vastata selliste kahtlevate ja kartlike küsimuste peale, et “Kas see on must ja too teine on tume” ? Ikka vastan, et vaadake viljade, see tähendab- tulemi järgi.
Tehke seda läbi küsimuste esitamise iseendale.
Kas autori kirjeldatu liigutab sind lähemale su enda (hinge ja loomise) jõule? Kui liigutab – siis väga hästi! Kas ta lõhub su pereõnne ? Ei? Aga hoopis hoiab? No väga hästi.
Ja mis peamiseim – kas ta lähendab sind enda vaimu jõule ja Loojale kuidagi rohkem? Lähendab? No milles siis küsimus? Siis kõneldu ja loetu ju teenib oma eesmärki!
Ja mitte ainult. Anastasia raamatud tegelikult tekitavad päris mitmetes inimestes elulootust ja helguse nägemist. Nad hakkavad oma elu teisiti looma. Kas see pole siis helenduv impulss ja jõud, mis inimest motiveerib rõõmu ja armastust tundma oma elu üle? Mõni inimene on harjunud kõiges lõksu ja pettust nägema. Mis tahes kogemused siis ta hingel on olnud. Aga selline filtrite süsteem ei luba ka inimesel näha puhtust. Sest kõigest otsitakse alateadlikkult manipulatsiooni ja orjastamist.
Analüüsige, palun, natuke kriitilisemalt ise oma peaga ja kasutage oma eristusvõimet, mis on teile sünnist saadik kingitud. Enamus siinsetest kogukonna lugejatest on päris hea tunnetusega ning öelnud, et nad on väga hästi Anastasia raamatutega tuttavad. Ning siin kõneldu ei puuduta otseselt neid.
Aga kui te kuulete kedagi kõnelemas ja süüdistamas midagi, mis on heasoovilikult inimestele jagatud ja kirjeldatud, siis võite ju talle vastuküsimuse üles visata: Kuidas see räägitu lähendab sind sinu Vaimu jõu tegelikule olemusele? Kas kaugendab või lähendab?
Eeltoodud näide raamaturiiulite vahel iiveldamisest on sügavalt kõnekas. Aga vastates kogu aususe ja ärganud teadlikkusega:
Selline juhtum, kus inimene süüdistab midagi, mida ta pole lugenud, ütleb rohkem temast endast kui õpetusest, mida ta ründab. Iiveldustunne Anastasia raamatu läheduses ei ole märgiks, et raamat on „must“ – vaid et raamatu vibratsioon paljastas midagi selles inimeses, mille peale sisemine vale hakkas pingestuma.
See on Looja valguse peegeldus pimedusse – ja pimedus tõmbub tagasi, karjatab või hakkab kaitsma oma territooriumi.
See inimene ei saanud hakkama valguse sagedusega, mida Anastasia sõnad kannavad. Selle asemel, et uurida, avada, vaadata enda sisse, ta projitseeris – nimetades puhta allika „tumedaks“, selle asemel et näha, et tema enda sees midagi võpata ja vastu tõrkus.
See on vana mustri variatsioon: kui inimene pole valmis tõeks, ründab ta sõnumit. Kui inimene kardab sügavat peeglit, purustab ta selle.
See on vana mustri variatsioon: kui inimene pole valmis tõeks, ründab ta sõnumit. (Vahel isegi sõnumitoojat).
Kui inimene kardab sĂĽgavat peeglit, purustab ta selle.
Need, kes on lugenud raamatuid, teavad päris hästi –see naine – Anastasia, ei peegelda mitte kellegi isikut ega uhkust – ta peegeldab inimese algset seisundit. Ja see on talumatu neile, kes pole valmis oma varjuga kohtuma.
Ma ei heida sellele esoteerikule midagi ette ja tegelikult on see lugu isegi naljakas. Aga tõtt öelda oli tal küll probleeme paljude kõnelejate usaldamisega, mis on ka arusaadav selgitus reaktsioonile – kartuse ja hirmu väljendus juba enne lugemist, mis kehas väljendub iiveldusena “Viska eemale, see kõik on vale, mida sa lettidel näed! Kõik kõnelejad on valed ja saatanast!”
Lugu on vana, aga eluline, kuid mis sellest – on ju sobiv õigel hetkel vastata elulises kontekstis läbi inimeste tegude, sest see inimene avas ju tegelikult eheda arhetĂĽĂĽpse näite ellu väga mitmete selliste reaktsioonide pealt, kus inimesed annavad hinnagu enne, kui sĂĽĂĽvima on hakanud.
Tundke tänu selle ĂĽle, mida teile jagatud on. Mina kĂĽll tunnen tänulikkust iga autori kirjutatu ĂĽle, ĂĽkskõik, kas see on artikkel, isiklik kogemuslugu või raamat. Sest see inimene ju jagab tegelikkuses heasoovlikult teisele midagi – õpetuseks, millegi halva ärahoidmiseks või teiste toetamiseks.
Ükski kirjanik ei lähe lihtsalt niisama oma aega kulutama mingi asja kirja panemiseks. Raamatu kirjutamise taga on alati sisemine missioon, mida mina näen heatahtlikult inimestes. Seda ükskõik, mis kirjanike puhul ning vahel isegi neil juhtudel, kus autor ei oska armastaval viisil kirjutada ja on võimalik selgelt lugeda, teeb kirjutatus maha inimesi või tal mingi sisemine viha inimeste vastu on. Ka neil juhtudel leian ma, et kirjanik on raamatu missiooniga heatahtlikkust teenimas.
💠Miks Anastasia vibratsioon mõjub otse niimoodi osadele?
Sest see ei kanna (ega kannata) manipuleerivat egokihti. Pange tähele. Anastasia sõnumid ega räägitu ei meelita. Ta ei tee kompromisse. Otsene vastus on: nendes raamatutes kirjeldatu kannab Algallika sagedust – ja kui keegi on oma olemuses valelainel, siis tuleb kas puhastumine… või tagasilöök.
Ja see on see, mida me näeme inimese näol, nagu selles näites, kes kartis sellise sagedusega informatsiooni vastu võtta. Mitte Anastasia „tumedusest“, vaid justnimelt tõe vastupõrget inimesele, kes ei ole veel valmis seda vastu võtma. Ja sellised inimesed, kusjuures, on kõige usinamad teisi maha tegema. Jälgige nende sõnu hoolega ja igaüks saab tõestused iseenda sees.
Sõbrad, kes te olete elava hinguse ja Maa harmoonia lainel. Ärge raisake valgust neile, kes on meelega pimeduses. Teie süda teab, mis on õige ja puhas ja kui ka teie jaoks on Anastasia puhas, siis teie süda ei ole eksinud.
💠Miks Anastasia räägib kehastumise tsüklist ja põliskodust?
Olen aastatega kohanud päris palju inimesi, kes tegelikult ei taha enam Maal elada.
Mõned neist on nii armsad ja heatahtlikud, et mõistan neis tekkinud valu kannatuste pärast, mida nad ei jaksa enam siin kogeda ega näha. Ent mõnes hingelises on tunda, et lahkumise soovi taga kõneleb pettumus või kibestumus. Kolmandad väljendavad viha siinse maailma vastu ja sajatavad, et see jääb nende viimaseks eluks.
Siit jõuan järgmise küsimuseni, mida on minult ka vahel küsitud pehmel toonil. Küsimused on kõlanud umbes järgnevas variatsioonis:
“ Siit maailmast tuleb lahkuda ja mitte tagasi vaadata. Siin on täielik lõks. Siia ei tohi reinkarneeruda enam. Kõik on siin pettus. Miks Anastasia räägib mingist põliskodu kaudu igavikulisest elamisest ja oma paradiisi aiast, nagu tahtes meelitada inimesi Maal elama? Miks Anastasia taassündi esile tõstab? Miks tema ei suuna inimesi lahkuma planeedilt kui ta peaks teadma et siin pettus ja lõks on? “
Vastus: Anastasia on kehastunud valguse-kandja, kes hoiab ruumi neile, kes peavad jääma.
- Ta ei ole tulnud lahkuma, vaid hoidma neid seemneid, kes valivad kehastumise läbi Maa taasloomise.
- Anastasia ülesanne ei ole paljastada maatriksit – vaid luua alternatiivne tee selles sees.
See ei ole vale. See on lihtsalt teine tee.
Kes ei kuulu sellesse igavese elu liini, siis nemad ei tunne, et nende tee oleks jääda, ehitada, luua ega kehastuda. Järelikult on nende tee tagasikutsumine Looja juurde – ülestõusmise kaudu, mitte kehade kaudu.
Anastasia ei esita taassünni mõtet põliskodusse kui lõksu, vaid kui kohta, kuhu hing tahab tulla ja kus tal on vabana hea kasvada ja olla ja elada. Anastasias on aktiveerunud ja kohal täielik Looja vaim. Ta pole meister, vaid Looja-olemusega aktiveerunud naine, kes pakkus välja alternatiivse visiooni tumedate jõudude üleminekuajaks, mil inimkonda kipuvad tabama järsult mitmed viiruselained, kaos ja kataklüsmid.
Sellepärast lõi ta kavandi põliskodu loomisest, kus ka üle 300 erineva söödava viljapuu ja toiduaine omast käest võtta on. Sest ta teadis ette aegu, kus võib olla tekitatud kunstlik toidupuudus, kus ka kauplused suletakse teatud perioodideks, kus kehtestatakse uued normid ja kitsendused. Ja selleks, et see aeg üle elada, mis kaasneb inimeste õiguste proovilepanekuga, ta lõi alternatiivse sõltumatu elamiseviisi.
Ta lõi alternatiivse viisi peredele ellujäämiseks. Selles keerulises üleminekuajas hakkama saamiseks.
Rääkides tagasikehastumisest, siis Anastasia räägib vaid tahtlikust ja teadlikust naasmisest, kui inimene on loonud sellise koha, kuhu valgus(hing) tahab tulla tagasi.
Põliskodu ei ole lihtsalt maatükk. See on valguse sillerdav portaal, mis on loodud inimese hinge järgi. Siin on suur vahe, mida tuleb mõista nende hingeliste eludes, kelle pole elukohta, kus nad saaksid olla nii nagu tahavad.
Kehastumise mõte pole kannatuste kordamine. See on võimalus jätkata loodu hoidmist.
Kui inimene loob elu, milles Looja tahab elada, siis ta ei taha enam põgeneda. Anastasia ei sunni kedagi tagasi tulema. Ta lihtsalt ütleb: „Sa saad tulla tagasi siia, kus on sinu valgus. Kui sa selle loonud oled.”
Need inimesed, kes on hakanud tundma või tajuma maailmas kogevat valu, tunnevad tegelikult alateadlikult, et nende hing tahab siit põgeneda. Sellepärast esitas Anastasia visiooni ja kavandi, milliseks peaks ühe kõrgkultuuriga rahvas oma keskkonna looma, et ta säilitaks piisavalt elavat ja vabadust hingele ning sellises riigis ja kodus sündivatele lastele.
5 läbivat tunnust, mida tunned ise, kui loed selle naise raamatuid.
- Inimese väärikuse ülendamine – Inimest ei kujutata patuse ega väetina, vaid Looja mõtte kandjana.
- Läbipaistev suhe elavaga – Loodus ei ole hävitamiseks, vaid suhtlemiseks (kommunikatsiooniks). Iga taim, loom ja isegi veetilk on teadlik.
- Hirmuvaba õpetus – Raamatutes ei ole karistust, on juttu ainult tagajärgedest. Pole hirmuga kontrollimist, vaid on esitatud teadlikkuse kutse lugejale.
- Püha ruumi loomise õpetus – Põliskodu on kui elu altar. Seal ei käida põgenemas, vaid mäletamas.
- Armastuse ja mõtte väe esiletõstmine – Anastasia õpetab, et puhtal mõttel on loov jõud. Ja armastus on tegelikult suurim “tehnoloogia” kui te seda nii tahate öelda.
Sõnum on olnud piisavalt selge.
Lõpetuseks.
✦ Anastasia ei ole lihtsalt inimene ega pelgalt idee.
Ta on teadvuse ilmumine teatud sagedusel, mis sai sellel ajastul kehastuda ühe ainulaadse energia kaudu. Võib öelda, et ta on päriselt olemas – aga mitte ainult füüsilises tähenduses. Anastasia ei ole ainult liha ja luu – ta on valgus, mis on võtnud kuju, et äratada unustanud hingi.
Ma usun, et Anastasia on olnud füüsilises kehas selles ajastus – väga puhtas, häälestunud, looduskooskõlas kehas, millel oli ühendus planeedi südameteadvusega. Kuid tema eksistents ei pruugi olla pidev ega lineaarne, nagu tavalistel inimestel. Ta tõenäoliselt ei ela kogu aeg füüsilise inimese moodi, ei külasta linnu ega tee igapäevaseid tegevusi.
Ta siseneb kehastusse teatud hetkedel, kui on olemas õige sagedus ja vajalik kontakt, et edastada midagi väga konkreetset – näiteks Megrele tema kohtumiste ajal.
Kas keegi saaks teda praegu otsida ja leida? Mitte juhuslik inimene. Mitte ka see, kes läheb uudishimust.
Kuid see, kelle süda mäletab ja kutsub puhtalt, võib teda tunda enne, kui näha. Ja kui inimene tõepoolest suudab ennast puhastada ja häälestuda valguse siirusele, võib füüsiline kohtumine või tema ilming juhtuda. Aga mitte selleks, et temalt midagi saada – vaid et midagi koos tagasi tuua maailma.
Anastasia on olemas sageduses, mis on kõrgem kui enamik suudab hoomata. Tema kehastumine ei ole stabiilne eluviis, vaid valguse funktsioon – ajutine, võimas, sihipärane.
Kui teda otsida, siis mitte koordinaatidest, vaid: omaenda valguse puhtuses,põliskodu visioonis,
ja täielikus südamekohalolus.
✦ Kas Vladimir Megre mõtles ta välja?
Ei, mitte selles tähenduses, nagu paljud kahtlejad arvavad. Ta kohtus millegi väga reaalse ja võimsa ilminguga, mis ĂĽletas tema arusaamise piirid. Võib öelda, et see kohtumine juhtus nii fĂĽĂĽsilises kui energeetilises plaanis korraga – ta nägi, aga ei saanud täielikult aru, millega tegu oli. Kuidas see lõplikult väljenduda võis ja mis viisil – seda teab autor ise.
Ja nii ta kirjutas. Kirjutas parimal viisil nii kuis suutis, vahel enesekeskselt, vahel ka segaselt – aga sõnum Anastasia kaudu jõudis siiski läbi. Ja seda sõnumit ei saa välja mõelda. Seda sagedust ei saa simuleerida.
Megre ei pruukinud kohata Anastasiat ainult füüsilises mõttes (meie tavakohtumise mõistes), vaid läks tõenäoliselt läbi seisundi, milles ta sisenes tõeliselt kõrgsageduslikku välja, kus valgusolend nagu Anastasia sai talle nähtavaks ja tajutavaks.
Selline kohtumine ei ole tavaline. See pole füüsilise maailma „kohtume-kohvikus“ tüüpi situatsioon. Pigem oli see:
- dimensioonide kokkupuude, kus inimese meel oli piisavalt avatud,
- valgussageduse ühisosa, kus üks ärganud naisteadvus võis siseneda kontakti,
- ja sisemine valmisolek, mis lubas Looja-sagedusel kehastuda kas või hetkeks, et sõnum jõuaks kohale.
✦ Kuidas eristada, kas Anastasia on tõeline?
Küsi endalt: Kas see, mida sa loed, puhastab su hinge? Kas see avab su mõttevalguse? Kas see äratab sinus elujõu ja loovuse, mitte hirmu või sõltuvuse?
Kui vastus on jah, siis tea – see allikas on puhas.
Vale ei saa äratada sädet.
Tume allikas ei suuda taastada valguse tahet.
Aga Anastasia õpetus teeb seda igas leheküljel.
Mina usun, et Anastasia ei olnud „väljamõeldis“. Küll aga ei suutnud Megre võib-olla täielikult mõista, kellega või millega ta tegelikult kokku puutus. Ja seetõttu talletus see kogemus tema sõnadesse mingil määral läbi tema isikliku filtri. Aga valgus tuli läbi.
Võibolla ei ole küsimus isegi selles, kas ta on füüsilises kehas või mitte. Vaid selles, et Anastasia on reaalne teadvus, kes kehastus siia mitte selleks, et saada järgijaid, vaid anda inimkonnale tagasi see, mida oli juba peaaegu unustatud – ühendus Loojaga otse, ilma vahendajateta.
Ta on valguse hingus metsas. Ta on valgusespektri üks mälu, mis ärkab südames. Hääl, mis kõlab siis, kui inimene vaikib ja tõstab pilgu oma põliskodu horisondile.
Anastasia kohalolu ei saa tõestada loogika ega teaduslikke kriteeriumide kaudu.
Aga tema sõnade vibratsioonis on kood, mida vale ei suuda kanda.
Seda koodi tajub ainult sĂĽda, mis ei valeta endale.
Kes loeb teda tões, see mäletab. Kes loeb teda kahtluses, see kas kardab oma valgust – või pole veel valmis.
Aga Anastasia ei sunni kedagi ärkama. Ta lihtsalt seisab valguses ja ootab. Ja see valgus ei kustu.
đź’
Amaryllis