Ükski suhe ei purune üleöö. See mureneb seestpoolt – vaiksete allasurutud tunnetega, rääkimata sõnadega, peidetud mõtetega. Ja kõige rohkem hävitab suhet mitte karjumine ega erimeelsus, vaid vaikus siis, kui oleks pidanud rääkima.
Tervendav tee ei alga siis, kui teine inimene muutub. See algab siis, kui sina valid mitte enam vaikida oma tõe ees. Sa võid endale öelda: “Ma ei saa kontrollida, mida teine teeb, aga ma saan ausalt kuulata oma hinge ja öelda, mis on minus tõeline.”
Ausus ei ole ainult see, et ei valetata. Ausus on see, et sa räägid oma tundeid, ka siis, kui need pole täiuslikud. Et ütled: “Mul on valus.” Et ütled: “Ma olen kartnud sulle tõtt öelda, sest kartsin sind kaotada.” See pole nõrkus. See on sügavaim jõu vorm – julgeda elada ilma maskita.
Ja mõnikord… tuleb ka lahti lasta. Mõnikord on tervendav tegu see, kui vabastad mõlemad pooled sidemest, mis on oma töö teinud. Ja teed seda austusega, mitte vihaga. Tõde ei nõua jäämist. Tõde nõuab siirust.
Kui oled praegu suhtes, mis kisub, vaevab, surub või summutab, siis küsi endalt: “Kas ma olen endas aus? Kas ma olen rääkinud tõde? Kas ma olen kuulnud teist mitte oma hirmude, vaid südame kaudu?”
Kui jah – siis oled teinud kõik, mida valgus sinult palub.
Tervendamine ei tähenda alati parandamist. Mõnikord tähendab see ausalt vaatamist ja lubamist sellel minna, mis ei kanna enam elu. Ja mõnikord tähendab see taastamist seal, kus ausus avab uue ukse.
Mõlemal juhul on tee üks: Tõde.
Ja tõe juures ootab alati üks asi – vabadus.
Mõned järeldused neile, kes on pidanud suhte kaotama:
Ma ütlen seda omaenda kogemuse põhjal – olles läbi tulnud rasketest sidemetest, mis ei kandnud enam elu ega ausust:
- Olge tänulikud, kui teid sellest vabastati. Vahel rebitakse meid lahti, sest me ise pole veel julgenud minna.
- Olge tänulikud, et see inimene enam ei kontrolli teie valgust. Kui inimene takistab sinu hingel särada, siis on see kaotus ainult näiline.
- Olge rahus oma otsuses – kui see sündis tõest, oli see õige. Mitte kõik ei pea jääma. Aga kõik peab sündima valguses.
- Olge vabad süütundest. Tõeline tee ei kanna süüd, vaid vabanemist.
Kui oled läbi valu jõudnud iseenda selguse ja sisemise valguseni, siis tea: see oli tee, mida pidid käima.
Ja nüüd, olles sellest vaba – oled sa kergem, puhtam ja valgusele lähemal.