Lugu sellest, kuidas inimesed upuvad vaikimise mugavusse ja kaotavad oma tegeliku tõesuse.
Üks tänapäeva nähtamatumaid, kuid laastavamaid sotsiaalseid epideemiaid on valelikkus inimestevahelistes suhetes. Mitte ainult internetis ega poliitikas – vaid just pereringis, lähikondsetes, suguvõsades.
Seal, kus peaks valitsema tugi ja tõde, toimub midagi sootuks muud: inimesed räägivad teineteisest selja taga halvasti, laimavad, naeruvääristavad.
Nad lubavad nelja seina vahel endale sõnu, mis rebivad hinge – aga kui see sama inimene, kellest taga räägiti, astub ruumi, on äkki kõik unustatud. Naeratus. Käepigistus. “Kuidas sul läheb?” Ja tõde vajub jälle vaiba alla.
See pole rahu.
See pole leppimine.
See on teesklus. Silmakirjalikkus. Valskus.
See on võltsnaeratuste kultuur, kus “head kombed” on saanud maskiks, mille taha peidetakse lahendamata vägivald, alandus, vaikus ja hirm.
On olukordi elus, kus vaikimine ei ole kuld. On olukordi, kus vaikimine on hingemüük – eriti, kui vaikitakse vägivallast ja julmustest.
Vaikus, mis ei kanna valgust ega mõistmist, vaid nõustumist valedega. Vaikus, mis õpetab järgmise põlvkonna ka vaikima, et mitte “probleeme tekitada”.
Pereringis toimuvate vaikuste taga on tihti teadmised, millest kõik teavad, aga millest keegi ei räägi. Vägivald, mida kõik on pealt näinud. Ülekohus, mis on puudutanud mitut.
Ja siis – aastate pärast – istutakse ühise peolaua taga. Naeratused. Toostid. Teeseldud atmosfäär. Ja see, kes kunagi kägistas, karjus, solvas, alandas – istub teiste seas nagu poleks midagi olnud.
Aga keegi näeb.
Lapsed näevad.
Nad näevad, kuidas ema köögis sosistab, et see mees on ohtlik, aga hiljem surub ta sama mehe kätt, kudrutab või poeb sellele mehele. Nad näevad, kuidas isad räägivad “oma vahel”, aga emadel pole jõudu midagi öelda.
Lapsed õpivad vanemate pealt silmakirjalikku käitumist, et tunded pole tähtsad – peamiselt oluline on näida vaid viisakas.
Nad õpivad teesklema.
Ja seeläbi kaotavad nad oskuse olla ausad.
Seda me nimetame võltsrahuks. Rahuks, mis pole sündinud leppimisest, vaid tõe mahasurumisest. Selline „rahu“ ei rahusta, vaid mürgitab.
Selle kultuurse vaikimise foonil jäävad paljud väärkohtlemise ohvrid üksi. Sest nemad on need, kes rikuvad “õhkkonda”, kui nad tõe välja ütlevad. Nemad on need, kes on „liiga tundlikud“, „ei lase lahti“, „võiks ju olla rõõmus kõigi pärast“.
Aga kuidas saab olla rõõmus koos inimesega, kes trampis su hinge peal – ja pole kunagi vastutust võtnud?
Meie ühiskond vajab rohkem inimesi, kes ei ohverda tõde mugavuse ja etiketi nimel.
Inimesi, kes julgevad öelda:
„Sa ei ole oodatud. Mitte vihkamise pärast, vaid sellepärast, et sa pole võtnud vastutust.“
Sest alles sellise julguse kaudu saab alata päris paranemine.
On olemas ka teistsuguseid inimesi.
Julgeid, sirge seljaga, tõeselt elavaid inimesi, kes ei kummarda suhteid, mis on rajatud teesklusele ja valskusele, hirmule või mugavusele. Inimesi, kes ütlevad:
„Ma austan rahu, aga mitte teesklust. Ma austan ausust rohkem kui head muljet.“
Need on inimesed, kes väärivad tunnustust.
Need on inimesed, kes küsivad:
„Kas see inimene on vastutuse võtnud?“
Kas ta on heastanud kahju, mille on ta teinud meie kogukonna liikmele?
Sest vägivalda ei tohi normaliseerida.
Ükskõik kui palju keegi hiljem naeratab, kui armas ta kellegi jaoks on, kui “pikk aeg” on möödas – kui inimene pole oma tegude eest vastutust võtnud, ei tohi teda aktsepteerida kui “paranenud” inimest.
Ainus viis perekondade ja kogukondade tervendamiseks on valgust tuua sinna, kus on olnud varjud.
Vahel tähendab see ka uste sulgemist. Vahel tähendab see kutse tagasivõtmist.
Aga see ei ole kättemaks. See on tõe ja hinge tervise kaitse.
Me ei vaja oma ühiskonda rohkem inimesi, kes naeratavad võltsilt ja sosistavad hiljem.
Me vajame neid, kes ütlevad valjusti:
“Ma tean, mis sa tegid – ja seni, kuni sa seda ei tunnista ega kahetse, ei saa sa siia kuuluda.”
Ainult siis, kui me tõesti väärtustame tõde rohkem kui mugavust ja välist rahulikkust, saame me kasvatada lapsi, kes ei karda rääkida – ja peresid, kus on võimalik päriselt terveneda.
Mõni võib küsida, et miks nii paljud inimesed armastavad olla nii silmakirjalikud ja teesklejad? Miks on see muutunud meie ühiskonnas lausa alateadlikuks normaliseeritud käitumisviisiks?
1. Hirm tõe ees – tõde raputab struktuure
Paljude jaoks on tõde ebamugav ja enamus on arad, et tõde välja öelda.
See tähendab vastutust võtta, julgust leida enda sees, teistele silma vaadata, oma minevikku tunnistada. Ka iseendale.
Aga suur osa inimesi ei ole valmis peegeldust vastu võtma – nad kardavad seda, mida nad enda seest leiavad.
Nii tekib alateadlik kaitserefleks: „Ma naeratan, teen head nägu, väldin teemat – siis on justkui kõik korras.“
See on enesepettus, mis hoiab ära sisemise krahhi – kuid see ei tervenda midagi.
2. Süsteemne manipulatsioon ja energiaallikate nihkumine
Globaalne süsteem – nii majanduslik kui psühholoogiline – soodustab maskide kandmist.
Edu = mulje jätmine
Rahulikkus = ebamugavate teemade vältimine
“Hea inimene” = see, kes ei tekita probleeme
Me elame ühiskonnas, kus autentsus ja ausus ei too tihti kohest kasu, samas kui teesklemine avab uksi. See süsteem premeerib võltsust – ja see on kuritegelik.
3. Põlvkondadeülene valu ja hirm
Paljud inimesed pole kunagi kogenud turvalist ruumi, kus nad tohiksid olla ausad.
Nad kasvasid üles kodudes, kus nutmine oli nõrkus, tõe rääkimine tõi karistuse, perekond tähendas „pildi hoidmist“.
Kui inimesel pole olnud aususe kogemust, ei saa ta seda ka teistele pakkuda.
Nad ei teeskle, sest nad tahaks – nad teesklevad ja valetavad, sest nad ei oska teisiti.
4. Sotsiaalne programmeerimine ja “head kombed”
Lapsi õpetatakse varakult:
„Ole viisakas, ära tee välja.“
“Lepi, ära tee välja. Naerata.“
„Austus tähendab vaikimist.“
Tulemuseks on ühiskond, kus ehtsus asendatakse etiketikihiga ja seotakse silmakirjalikkusega. Seda kihti hoitakse üleval nagu illusoorset rahumüüri, kuigi selle taga on allasurutud pinge, viha, trauma, vägivald.
Ja kuna kõik seda mängivad, tundub see „normaalne“.
Uuel ajastul on saabunud inimesi, kes on tulnud siia maailma murda see võltsuse muster – ja see on suur, püha, julge roll.
Mida saab selline inimene teha?
Ära mine kaasa vales mängus – jää ausaks isegi siis, kui oled ainus.
Tunnusta neid, kes räägivad tõtt.
Loo ruume, kus inimesed võivad olla ehedad – hukkamõistuta. Rääkida kõike südamest ausalt välja nii, nagu nad tunnevad.
Ära karda sekkuda ega öelda, kui asi on totaalselt kreenis.
Tõde võib raputada.
Aga ainult tõde puhastab.
Ja ainult tõde tervendab.
Mida teha nendega, kes seljataga sepitsevad, ilguvad ja mustavad?
Pea meeles, et taga räägivad ainult need, kellel elu ise pekkis on. Need, kes ise rahulolematud ja õnnetud on.
Inimesed, kellel kõik on hästi ja kes on õnnelikud- neil pole aega ega huvi sisustada oma pereelu teiste probleemide arutlemisega, et enda olemist energeetiliselt saastada.
Need, kes sosistavad ja ilguvad seljataga, toituvad vastureaktsioonidest.
Õpi looma selgeid piire. Ära jaga end enam nendega. Lõpeta usaldus, kuid säilita rahu enda sees.
See on vaikne, aga võimas sõnum: “Ma näen sind. Aga ma ei lase sul tulla mu pühasse ruumi”.
Mida rohkem me endas mingeid väärtuseid arendame, seda enam hakkame alateadlikult otsima neid väärtuseid ka teistes. See tähendab, et on paratamatus, et mingid inimesed meie ümbert kaovad ära ja sõelutakse välja.
Me ei peaks kedagi pelgalt populaarsuse või viisakuse pärast enda ümber hoidma, vaid väärtustepõhiselt.
Olgu sinu ümber pigem vähem , kui rohkem inimesi ning just need, kes peegeldavad sinuga samu väärtuseid.
Ja pidage meeles. Lapsed ei vaja pehmeid tõdesid, stiilis “Ole valgus, ära tee välja”. Vaid nad vajavad tuge ja füüsilist kaitset.
Laps, kellele öeldakse “anna andeks” või “ära võitle vastu” olukorras, kus teda lüüakse, ei saa mitte jõudu, vaid reedetakse.