Sageli on räägitud sellest, kuidas inimene igatseb Jumalat – otsib, palvetab, nutab Tema poole, küsides tähendust ja kohalolu. Kuid kui harva mõeldakse sellele, et Looja igatseb inimest veelgi rohkem. Mitte kui usklikku, vaid kui oma armastatut – kui oma kaduma läinud last, kelle südames peitub kogu Tema enda valgus. Mõelge sellele! Kuidas teie suhtuksite oma lapsesse, kes on maailmasse rändama läinud ja kadunud kuhugi? Kas te ootaksite teda armastusega, igatsusega?
Anastasia selgitab, et Looja ei loo maailma üksnes selleks, et seda jälgida, vaid selleks, et seda koos inimesega tunda. Ta ei ole kõrgel, külmal troonil, vaid igas õhumolekulis, igas valgushelgis, igas südamelöögis ja südamevärinas, kui inimene peatub ja pöörab pilgu sissepoole. Selles hetkes ei ole Looja suur ega kauge – Ta on igatseja. Ta on see, kes ootab.
Looja ei vaja palvusi. Ta ei nõua ande ega rituaale. (Viimased on kõik inimeste juurdeehitud tavad). Ta ootab üht: et inimene märkaks Teda. Tunneks tema kohalolu. Et inimene peatuks hetkeks ja ütleks: “Ma tunnen Sind.”
Ja selles tunnete ühenduses sünnib midagi, mida ei saa sõnastada – vaikne, kuid tohutu rõõm, mis haarab mõlemad pooled. Sest Looja ei ole emotsioonitu – Ta tunneb, igatseb, mäletab. Ta mäletab iga hinge oma esimesest hingetõmbest. Ja iga hingetõmmet ka sinu igast hingetõmbest, kui sa siia maailma sündisid. Kõik sinu juuksekarvad on talle loetud. Iga sinu ihurakk on talle teada. Tema lõi ja kudus sind sinu emaüsas hoole ja armastusega, andes sulle elu, hinguse ja osakese oma mõttest – Jumaliku mõtte.
Kui inimene kaotab tee ja hulgub pimeduses, ei kao Looja ära tema ümbert. Ta ei tõuka inimest karistuseks eemale ega unusta teda. Jumala arusaamad karistajast on väga ekslikud ning need on tekkinud religiooni kasvuga. Sinu Vaim, Looja essents- istub selle sama tee ääres ja ootab sind, kuniks sa leiad taas tee temani. Iga inimese sisemusse on istutatud valgus, mille lõi Looja ise – ja isegi kui see valgus kaetakse unustuse või valuga, ei hääbu see kunagi täielikult. Sest Looja ei ole sellest loobunud. Mitte kordagi.
Kui sinul on valus, kogeb ka tema valu. Kõiki tundeid ühes sinuga. Anastasia ütleb, et Looja jaoks on inimolend terves universumis tema kõige kallim looming. Tema lemmiklaps! Ja seda kõikide olendite hulgast! (Ärge kummardage maaväliseid ega täherasse palun 🙂 Inimolend on jumalik tipplooming. Täherassidel, mida teie üldsuses teate, on enamasti igalühel oma funktsioon ja roll kosmilises loomises. Kuid te ei tohiks inimesena olles kedagi iseendast kõrgemale seada.)
Anastasia räägib, et Looja võib ilmuda inimesele hetkel, mil ta on kõige haavatavam. Mitte kui lahendus, vaid kui hoidmine. Vaikus, mis ei suru. Ilmumine, mis ei murra sisse. Looja ei armasta inimest tema puhtuse pärast – Ta armastab inimest isegi tema segaduses. Ja selles armastuses ei ole ootust, vaid kohalolu. Kas mõistate Jumaliku armastuse ja kohalolu tegelikku kõrgust ja ülendust? Ja võrrelge nüüd seda meie inimestevahelise armastusega. Kui tingimuslik see on. Kui kõrvaleheitev see on, kui sa “pole piisav” mingite omaduste, võimekuse või saavutuste pärast.
Kui inimene lõpuks tõstab pilgu oma Vaimu poole ja lausub mõttes: “Kas Sa oled veel siin?” – siis ei tule vastuseks ei müristamine ega torm, vaid õrn naeratus elu sees. Sest Looja ei läinud kunagi ära. Ta lihtsalt ootas. Ja Tema ootus ei olnud kannatus, vaid lootus.
See artikkel ei ütle, et inimene peab midagi tegema, et olla armastatud. Vastupidi. See tuletab meelde, et Looja armastus inimese vastu ei ole kunagi lakanud. Ja kui inimene laseb sellel tõel endasse voolata, siis sünnib selles hetkes midagi püha – ta ei tunne end enam üksinda Universumis. Ei tunne end eraldatuna.
Ja Looja – Tema hingab kergendunult: “Ta mäletas mind. Ta tuli tagasi. Ta tundis mind ära.”
Sest lõpuks ei igatse ainult inimene Jumalat. Jumal igatseb inimest. Ja see igatsus on maailmade sügavaim saladus.