Magamistuba on kodu kõige isiklikum ruum.
See on koht, kus hing puhkab, keha taastub ja süda avaneb. See on ruum, kus me unistame, armastame, nutame, vaikime ja oleme kõige ehedamal kujul ise.
See ei ole ruum, kuhu teised inimesed, peale sinu kaaslase, peaksid kuuluma – ei läbi pilkude, külastuste ega läbikäimiste.
Mees ja naine peaksid oma magamistuba kaitsma kui pühamut. See ei ole pelgalt voodikoht. See on nende liidu, ühenduse ja südametõe keskpunkt. Kui siia lubatakse kõrvalisi inimesi – olgu need sõbrad, sugulased või isegi lapsed, kes on suureks saanud – siis jagatakse midagi, mis pole jagamiseks mõeldud.
See ruum peaks olema ainult nende kahe energeetiline väli. Ja kui seda hoitakse puhtana – ilma teiste jälgedeta, ilma teiste pilkudeta ja mõteteta –, siis see ruum toidab suhet, hoiab valgust, taastab tasakaalu ja kaitseb hinge.
Kui lubame sellesse ruumi teisi inimesi – või isegi juhuslikke külalisi – anname ära selle, mida ei tohiks anda. Ja hiljem imestame, miks me ei puhka, miks suhe on pinges, miks ruum ei kanna.
Magamistuba ei ole üldkasutatav ruum. See on püha, intiimne väli.
Magamistuba on mõeldud kahele armastajale oma läheduse ja intiimsuse isiklikuks hoidmiseks.
Loe lähemalt uuest artiklist, kus kirjeldan olulist ruumidistsipliinist ja ruumi pühadusest.
Amaryllis