Jätan teile mõtlemiseks ja tunnetamiseks mõttelise ülevaate Anastasia vaatest sellest küsimusest: Miks Looja “ei sekku” sündmustesse nii, nagu inimesed seda tihti on oodanud on.
Looja vaikus – see on kui kõrgeim kutse.
Anastasia õpetus esitab ühe kõige sügavama küsimuse, millega inimkond on silmitsi seisnud: Kui Jumal on olemas, miks Ta ei sekku? Miks Ta lubab kurjusel tegutseda, süütutel kannatada ja maailmal triivida suundades, mis tunduvad olevat valgusest kaugenemas?
Vastus peitub selles, mida Anastasia nimetab Looja vaikseks kutsungiks. Jumal ei sekku mitte sellepärast, et Ta oleks nõrk, vaid sellepärast, et Ta usaldab inimest rohkem kui inimene iseennast.
Jumal on juba andnud kõik: ta on loonud inimese enda sarnaseks, kinkinud talle mõtlemise ja tunde võime, keele ja loodu, partnerluse loodusega ja igavese sideme hingega. Seetõttu oleks sekkumine Jumala poolt usalduse rikkumine. Inimene on loodud ju juba täiuslikuks.
See vaikimine ongi kõrgeim armastuse vorm – selline, mis ei alluta ega kontrolli. Looja ei taha valitseda – Ta tahab, et inimene ise valitseks koos südamega. Et inimene mäletaks, et kõik see, mida ta otsib väljastpoolt – päästet, kaitset, õiglust – on juba temasse sisse kirjutatud.Kas teie sekkuksite lapsevanematena kõikidesse oma lapse elulistesse asjadesse? Käsiksite teil kõike endamoodi teha, suunaksite vaid iseenda rajatud suusarada pidi sõitma? Ei – te ju lasete lapsel enda suusaraja luua.
Anastasia sõnade kohaselt ei ole Looja eemaldunud. Ta on kohal igas hetkes, igas ruumis, igas mõttes. Aga Ta ei murra sisse, sest inimese süda on püha ruum. Selle uks avaneb ainult seestpoolt. Ja kui inimene seda ei ava, siis Jumal ei murra seda lahti. Mitte kunagi.
Sellise püha ruumi austamise kaudu sünnib vabadus. Ja koos vabadusega tuleb vastutus. Kui inimene ootab Looja sekkumist, kuid ise loob mõtteid, mis on kooskõlast väljas, siis ta ei kuulegi kutset (iseenda väkke tõusmisesse). Kui inimene aga vaikib ja kuulab, hakkab ta tajuma, et Looja ei ole eemal – Ta on ootel. Mitte jõuetu, vaid valmis. Ja Tema valmidus peegeldub igas hetkes, kui inimene otsustab tegutseda armastuses, tõe ja loovuse nimel.
See ongi vaikimise paradoks. Vaikus ei ole tühjus – see on kutse. Kutse iseenda väe tundmisele, iseenda loova jõu tundmaõppimisele. Looja ei karju, vaid sosistab. Ta ei tungi peale, vaid ootab. Ja selles ootamises on ülev rahu, mille sees peitub tohutu vägi. Kui inimene on valmis, sünnib ime – ja see ime ei ole Looja tegu, vaid ühistegu, kus inimene on astunud sammu esimesena.
Nii õpetab Anastasia: Looja vaikib, sest Tema kõige sügavam soov on, et inimene mäletaks ja valiks. Mitte hirmust, vaid armastusest. Valiks vabatahtlikult ise (puhtast vabast tahtest) õige valiku. Mitte ootamisest, vaid ärkamisest. Ja see valik on püha. See selline valik taastab maailma.