Tänapäeval ei pea keegi enam küsima, kuidas sul päriselt läheb – piisab, kui ta vaatab su sotsiaalmeediat. Iga söögipilt, iga jalutuskäik, iga naeratus, iga treening, iga hetk… jagatakse. Mõni isegi oma pissilkäimise või paanikahetke. Aga üks asi jääb puudu: sügavus.
Me ei jaga enam elu – me jagame kujutisi elust. Me ei vaata enam peeglisse, vaid ekraanile. Ja see ei ole juhus. See on süsteemi jaoks ideaalne.
Mida rohkem inimene jagab, seda rohkem ta projitseerib endast välja. Ja mida rohkem ta endast välja jagab, seda vähem ta teab, kes ta tegelikult on.
Süsteem, mis toitub tähelepanust, ei vaja ärganud inimest – ta vajab rahutuid silmi, pidevat tõmmet, võrdlust, vajadust nähtavuse järele. See kõik viib inimesest eemale. Ja inimene, kes on endast eemal, on kergesti juhitav.
Miks me seda teeme?
Mitte seetõttu, et tahame manipuleerida. Enamasti me otsime kontakti. Me igatseme näha, kuuluda, tunda, et meist hoolitakse. Aga kuna me ei ole õppinud iseendaga kontakti looma, siis me anname maailmale kilde endast – lootuses, et keegi paneb need meie eest kokku.
Aga seda ei juhtu. Iseennast saab kokku panna ainult seestpoolt.
Mis on alternatiiv?
- Sisemine vaatlus. Selle asemel, et iga hetk jäädvustada, küsi endalt: miks ma tahan seda jagada? Kas ma püüan millegi eest põgeneda?
- Vaikus. Paku endale tühja ruumi, kus ei pea midagi tõestama. Vaikuses hakkab hing rääkima.
- Panusta aega lähedastele. Mitte neile, kes reageerivad su postitusele – vaid neile, kes kuulevad su vaikust. Nendele, kellega võib vaikuses istuda, ja see pole piinlik.
- Loovus väljaspool pilti. Kirjuta, joonista, kõnni looduses. Tee midagi, mis ei vaja publikut, vaid vajab sind ennast.
Sina oled rohkem kui jagatav hetktõmme. Sinu elu ei pea olema pilt. Sinu elu võib olla palve, vaikne kohalolu, kohalolek, mis ei vaja tunnustust. Ja kui sa ei postita, ei tähenda see, et sa pole olemas. See võib tähendada, et sa oled endas kohal rohkem kui kunagi varem.
Minu enda kogemus on see: ma olen teadlikult eemaldunud sellest infovoost. Ma ei täida enam Facebooki rütmi. Ma ei posterda viis korda päevas. Ma ei turusta oma nägu. Ma ei vaja seda. Ja ma ei ole kunagi vajanud.
Juhindun vaiksest teadmisest, et kes tahab, see jõuab siia lehele. Omal soovil, omal tundmusel.
Energia ja valgus on see, mis kutsuvad. Ma usaldan, et see, kes peab siia tulema, tuleb omal tundmusel. Mitte kampaania peale, vaid vaikse kutse peale.
Ja see kutse ei tule pildist – see tuleb valgusest, mis liigub siis, kui inimene on päriselt kohal.
Amaryllis