Planeet Maa on imeline, elav, hingav süsteem – aga ta on kurnatud. Mitte vaikselt ja nähtamatult, vaid karjuvalt ja nähtavalt. Inimesed tahavad armastust ja ärkamist, aga samal ajal tallatakse omaenda kodu rusudele. Me ei ela siin külas – me reostame omaenda hingamist!
Toon välja kolm kõige valusamat, põletavamat ja laastavamat probleemi, mida inimkond täna ise endale loob: (Tegelikult võiks seda nimistut veelgi pikendada.)
1. Kodutunde kadumine – planeeti ei armastata enam nagu kodu
Inimene on eemaldunud Maast. Loodus ei ole enam ema, vaid ressurss. Väga paljude jaoks on planeet lihtsalt “midagi all” – mitte elav, tundev, reageeriv süsteem. Selle tulemusena visatakse prügi tänavale, põletatakse metsi, mürgitatakse vett ja kurnatakse mulda.
Linnades elavad inimesed ei tunne enam, et jalge all on püha. See on üks suurimaid eksimusi.
2. Klantsitud nägu vs tegelik reostus – turism ja silmakirjalikkus
On riike, mis reklaamivad end kui troopilisi paradiise. Aga kuurordi piirdelintide taga algab tõde – prügimäed, plastikuvaibad, ookean, kus kondoomid ja vesi pudelisse segunevad.
Turism ei ole patt. Silmakirjalik turism on. Kui majandus ehitatakse üles ainult välimuse hoidmisele, aga tegelikkuses on süsteem mürgitav ja hoolimatu, siis see ei ole areng – see on kadu kultuuri kaudu.
3. Igapäevane ükskõiksus – prügikastist hinge tasandini
Suur osa inimestest ei reosta ainult planeeti – nad reostavad igapäevaselt iseennast. Nad viskavad maha suitsukoni, paberitüki, plastiku. Nad ei sorteeri. Nad ei mõtle. Aga nad räägivad armastusest, sagedusest, tõusust.
See on pettus. Sagedus, mis ei ulatu käeni ega tegudeni, ei ole tõeline kõrgsagedus. Tõeline kõrgem olemus algab hoopis prügikastist. Algab sellest, kas inimene painutab selja ja korjab üles selle, mis ei kuulu Maale.
Jaapani näide – kuidas kasvatatakse austust puhtuse vastu juba lapsepõlvest?
Üheks kõige eredamaks eeskujuks maailmas on Jaapan. Seal õpetatakse lapsi juba lasteaiast peale enda järel koristama, prügi õigesse kohta panema ja ruumi austama. Prügisorteerimine ei ole seal pelgalt tehniline reegel – see on kultuuri osa. Igas kodus on selge süsteem, kuidas prügi liigitatakse, ja selle mittetäitmine pole lihtsalt lohakus – see on sotsiaalne vastutus.
Jaapanis ei kasvatata lapsi “koristajateks”, vaid lugupidavateks kaasloojateks. Avalikus ruumis prügi maha viskamine on peaaegu mõeldamatu – mitte hirmust trahvi ees, vaid sisemise harjumuse ja kultuurilise südametunnistuse tõttu. See näitab, et muutus pole utoopia. Kui lapsed kasvatatakse teadlikkusesse, muutub kogu ühiskond.
Kust algab muutus?
Muutus ei saa tulla ainult seadustest või „rohepöördest”. Muutus algab lastest ja täiskasvanutest. Ja tegelikul sinust endast – sest sina oled eeskuju. See, mida suured teevad, seda kordavad ka lapsed.
- Kui laps kasvab ruumis, kus talle õpetatakse ruumidistsipliini – et puhtus on austus, mitte reegel – siis ta jääb sellele truuks. Selleks, et laps sellist ruumidistipliini vajadust kogeks, on talle vaja suure inimese eeskuju. Head näidet.
- Kui laps kasvab teadmisega, et iga puu, iga lind, iga vesi on püha, siis tema südametunnistus hakkab reageerima enne, kui ta midagi maha viskab.
Meil tuleb kasvatada uute harjumustega lapsi, mitte konkureerida ainult feimiga, tehnoloogiate ega uute avastustega.
Ja meil tuleb ise hakata elama nii, nagu maailm kestaks veel tuhandeid aastaid – isegi kui ta enam ei kesta.
Tänulikkus planeedi üle ei ole lihtsalt tunne. See on TEGU. See on valik. See on eluviis.
Ja kui sina oled see, kes kummardub, kui keegi teine läheb üle – siis tea: planeet mäletab. Ja Looja näeb.