Ilma aususeta ei saa inimene Loojaga (oma Vaimu väega) täielikult ühineda. Mitte sellepärast, et Looja karistaks või pööraks selja, vaid seetõttu, et vale loob loori inimese ja valguse vahele. Ja see loor ei teki väljaspool – see kerkib inimese enda seest, tema hääletute valede, varjamiste ja enese eitamiste tõttu.
Tõde ei ole pelgalt vastus küsimusele. Tõde on oleku seisund. See on olukord, kus inimese mõte, tunne, sõna ja tegu kõlavad ühtemoodi. Kui inimene ütleb „jah”, siis see „jah” tuleb ka kehast, silmadest, südamest. Kui inimene tunneb hirmu, siis ta ei maskeeri seda naeratusega. Kui ta tunneb armastust, siis ta ei varja seda ükskõiksuse taha.
Looja ei saa peegelduda sinna, kus on maskid. Sest maskid peegeldavad vaid iseennast. Kui inimene valib olla tõene – ka ebamugavates hetkedes – avaneb tema sees kanal, mida Looja saab läbida.
Enesepettus on üks peamiseid põhjuseid, miks inimesed ei kuule oma südamehäält ega tunne ühendust Loojaga. See pole karistus. See on loomulik tagajärg: vale moonutab sagedust, ja Looja sagedus ei mahu sellesse moonutusse.
Aga niipea, kui inimene ütleb tõtt – isegi värisedes, isegi läbi pisarate – hakkab valgus tema sees liikuma. Mitte väljastpoolt, vaid seest. Südame sees olev Looja säde – spark of God – vajab ausust nagu seeme vajab valgust.
Tõde puhastab. Mitte valusalt, vaid vabastavalt. Inimene, kes ei varja enam, hakkab tundma kergust. Ja see kergus on märk – Looja kohalolust. See tähendab: nüüd saab valgus voolata.
Kõige võimsam tõde on: “Ma olengi see, kes ma olen. Ja ma olen valmis oma valgust kandma.” Sellest hetkest alates hakkab inimene helendama. Mitte sõnades, vaid kohalolus.
Ja Looja ütleb selles hetkes: “Nüüd saan ma sinusse ilmuda. Sest sa oled jälle aus. Ja ausus on minu tempel.”
Tõde ei nõua täiuslikkust. Ta nõuab ilma häbita kohalolu. Ja kui inimene on kohal – siis on kohal ka Looja. Jumalik valgus ei otsi ideaalseid. Valgus otsib tõeseid.