Tänapäeva vaimses maailmas räägitakse palju vaikuse ja rahu olulisusest. Vaikusest on saanud staatuse sümbol – kui keegi on vaikne, siis ta justkui on rahulik, arukas, tasakaalus. Aga see pole alati tõde. Mõnikord on vaikuse taga viha, allasurutud kontroll, passiivne agressioon või emotsionaalne külmus.
On inimesi, kes vaikivad – mitte rahu pärast, vaid seetõttu, et nad ei taha end avada, vastutada ega olla läbipaistev. Nende vaikuses ei ole kohalolu, vaid sein. Nad võivad tunduda neutraalsed, isegi tarkadena, aga kui sa oled nende kõrval, siis tunned: midagi siin ei liigu.
See on rahu, mis ei tervenda. See on peegelpind, mille all on mudane jõgi.
Vaikusel ja vaikimisel on vahe.
- Tõeline vaikus ühendab. Kui inimene on tõeliselt rahus, siis tema kõrval rahuned sinagi. Ta ei torka, ei jäta sind tühjusesse, ei tõmbu ära. Tema vaikus on soe.
- Vale vaikus eraldab. Kui inimene on “rahulik”, aga sina tunned, et sa ei julge teda kõnetada, ei tunne end nähtuna, ei julge avada südant – siis tema vaikus ei ole rahu. See on jõuline eraldatus.
- Vaata, kuidas see inimene reageerib, kui ta ei saa, mida tahab. Kas rahu jääb temasse? Või muutub see vaikne sein järsku kriitikaks, süüdistuseks, ründeks?
Vaikus ei ole alati tarkus. Vaikus võib olla ka varjamine. Tõeline vaikus on läbipaistev, pehme, ühendav. Vale vaikus on kõva, kinnine ja täis peidetud kontrolli.
Kui tahad teada, kas keegi on tõeliselt rahus – vaata, kas ta lubab sul olla nähtav. Kui tema vaikus loob ruumi, kus sina saad olla sina ise – siis see on rahu. Kui see vaikus paneb sind vaikima, endasse tõmbuma või pingesse minema – siis see ei ole rahu, see on mask.
Kõige rahulikum inimene ei pruugi olla see, kes kõige vähem räägib. Mõnikord on kõige sügavam rahu seal, kus on ausus, elu, kohalolu. Vaikus on püha – aga ainult siis, kui selle sees on tõde.
Õpi eristama – mitte selle järgi, kui vaikne keegi on, vaid selle järgi, kuidas tema vaikuse sees ennast tunda on.
Amaryllis