Head lapsevanemad. See päevamõte on teile. Eriti neile vanematele, kes on tundnud muret, ega nad lapsega pole liiga karmid olnud või muul viisil sidet lapsega rikkunud.
Sul on ainult üks lähtepunkt, mida igapäevaselt kontrollida. Kas su laps sulle armastust väljendab?
Nii kaua, kuni sinu laps tuleb sinu juurde ja ütleb sulle käsi ümber pannes, et ta sind armastab, oled sa kõik kasvatuslikult õigesti teinud. Isegi siis, kui oled vahepeal konkreetsem, nõudlikum või rangem olnud.
Sellel hetkel, kui laps enam sind kallistama ei tule ja sulle enam lausuda ei taha, et ta sind armastab – pead vanemana mõtlema, kus sa oled vea teinud. Ka siis, kui laps on täisealine. Kus sa oled temaga sidet kahjustanud? Mis viisil oled sa talle mälestustesse jäänud? Mida sa parandamiseks ette oled võtnud? Mis teil on juhtunud? Need on küsimused, millele peaks iga lapsevanem mõtlema, kellel on kahjustada saanud usaldussuhe järglasega. Ja laps enam…ei usalda.
Sama küsimus ka eakatele, kelle lapsed on täiskasvanuks sirgunud. Milliste lapsevanematena mäletab teie laps teid nooruspõlvest?
Kas sinu täiskasvanuks saanud laps igatseb sinu juures olla südametahtest, suhtub sinusse soojalt, kallistab ja ütleb, et ta nii väga armastab sind? Või on teie suhted mürgitatud? Miks? Kas sa oled seda taastada püüdnud?
Ei ole ühte reeglit ega võluvitsakest, kuidas peab.
On vaid süda, mis ütleb kõik.
Laste kasvatamise viise on lõpmatult. Sul pole vaja täita sadat normi temaga. Sul pole vaja tàita heaks vanemaks olemise puhul lõputut nimistut. Kuulates oma südant, kasvatad sa ka südamega.
Aga ausust peab olema. Kui pole ausust, pole ka austust. Lapsed hakkavad vanematele valetama sel hetkel, kui nad näevad ja aru saavad, kui palju vanemad teineteisele valetavad või iseendale valetavad. Kui nad pole iseendaga ausad.
Selleks, et hinnata oma töö tulemust, piisab vaid ühe usaldussideme kontrollimisest usaldus lähedusele ja armastuse väljendusele.
Kirjutan ja räägin, mida ka ise praktiseerin. Sest just seda aspekti jälgin mina ka oma laste puhul. Ükskõik, mis minu elus ka ei ole olnud. See kõik kahvatub sel hetkel, kui mu laste väikesed käed õhtul mu kaela ümber kallistama tulevad, öeldes : “Emme, ma armastan sind nii palju. Emme, sa oled mulle nii kallis. Sa oled parim emme! Emme, ma ei oleks tahtnud mitte kedagi teist endale emmeks.”
Sa kasvata oma last nii, nagu sa parimaks pead. Aga püüa olla vähemalt see parim lapsevanem talle, keda ta enne sündimist valis ja kellena ta enne sündimist sind nägi.
Teistpidi ohukoht on, kui lapsevanem nn liiga hea on, aga laps pole tänulikkust ära õppinud. Kus pole tänu tundmist, seal pole ka austust. Lapsevanema kohustus on õpetada lapsele selgeks tänutunne ja austav eluviis. Sest tänulikkus ja austus hoiavad ülbust, üleolekut, tänamatust vaos.
Kõik peab tasakaalus olemas.
Seega.
Konkreetne või leebe?
Reeglid või reeglipäratus?
Karistus või karistamatus?
Keeld või luba?
Vähe asju või rohkem asju?
Oma tuba või mitte oma tuba?
Vähe riideid või palju riideid?
Rikkus või vaesus?
Rangus või leebus?
Mitte ühelgi neist pole tegelikkuses nii suurt tähtsust, kuivõrd see peamisem – kuulda oma lapse käest sõnu, et ta armastab sind. Sest siis sina tead – sa oled midagigi siin maamunapeal õigesti teinud.
🌺
