Anastasia õpetustes viidatakse tihti sellele, et iga inimene kannab endas jumalikku sädet. Välismaistes materjalides ja allikates räägitakse sellest kui “spark of god” – mis on Looja enda kohalolu inimese sees. See säde on inimese südames peituv valgus, mis ootab ärkamist ja väljendumist läbi loovuse, armastuse ja teadlikkuse.
Samuti räägitakse “jumala geenist” kui metafüüsilisest pärandist, mis on igale inimesele kaasa antud. See geen ei ole bioloogiline, vaid vaimne kood, mis sisaldab Looja algset mõtet ja potentsiaali. Selle geeni aktiveerimine toimub läbi sisemise ärkamise, eneseteadvuse ja ühenduse loodusega.
Meie Vaim, jumalik olemus, ei asu kaugel tähtede taga. Iga inimene kannab endas Tema algset seemet – puhast, algset loovust, mis suudab muuta maailma. See seeme on elus.
See pole illusioon ega niisama mõttekujund, vaid tegelikkus – see seeme on osa inimesest, Tema südamest ja vaimust. See on Looja enda hingus inimese sees.
Kuid see seeme ei kasva iseenesest. Ta ootab. Ta vaikib. Ta püsib varjus, kuni inimene pöörab tähelepanu sissepoole. Kuni inimene ütleb aususes oma hinges: “Ma tahan elada tõeliselt. Ma tahan meenutada. Ma tahan luua valgusest.”
Selle hetke pealt hakkab seeme idanema. Mitte välise pingutuse kaudu, vaid sisemise otsuse kaudu.
Iga mõte, mis tuleb siirast soovist head luua, kastab seda seemet.
Iga tegu, mis tuleb armastusest, annab talle jõudu.
Iga hetk vaikuses, kus inimene lihtsalt on – ilma maskideta, ilma püüdluseta “olla keegi” – soojendab seemet valgusega, mis on tugevam kui mistahes päikesevalgus või muu valgus Universumis.
Seemne ärkamine ei ole dramaatiline või radikaalne antud kontekstis. See ei tähenda, et inimene peab minema kuhugi kaugele või loobuma kõigest. Piinama oma keha mingite avardumiste või ärkamiste viisidega.
Vastupidi. See tähendab, et ta hakkab nägema elu teisiti. Ta hakkab märkama ilu, mis on kogu aeg olnud temaga. Ta hakkab kuulma vaikseid kutseid, mis varem jäid märkamata. Ta hakkab tunnetama, et temas on jõud, mis suudab tervendada, luua, juhtida ja hoida.
Anastasia ei räägi inimesest kui nõrgast. Ta räägib inimesest kui väelisest kaasloojast. Ja see vägi tuleb just sellest seemnest. Kui inimene hakkab seda tunnetama, siis pole enam küsimust, kas ta saab – vaid ta teab, et jah – ta saab. Sest see jõud ei ole võõras. See on Tema enda päritolu. See on Looja vägi temas endas.
Selle seemne äratamine nõuab ainult üht: ausust. Ausust iseenda ees. Puhast südametunnistust. Iseendasse ausat vaatlust. Tahet elada puhtalt, aususes. Ilma pettuseta, vassimiseta, valetamiseta, silmakirjalikkuseta. Sest lõppudelõpuks valetab inimene ju iseendale. Petab iseend. Vassib iseendale.
Ent hetkel, mil inimene vaatab iseenda sisse ja leiab sealt aususe, tõesuse ja julguse usaldada seda, mida süda teab, isegi kui mõistus kahtleb – lööb helendama temas vägi.
Kui selline lõkkele löömine algab, pole enam midagi võimatut. Siis on iga päev uus võimalus. Siis on iga pilk, iga naeratus, iga liigutus kantud valgusest. Ja inimene tunneb: mina loon. Mina armastan. Mina mäletan.
Sest ta on leidnud üles selle, mida ta kogu elu otsis – mitte väljast, vaid seest. Ja selles hetkes pole ta enam kunagi üksi. Ta on taas osa Loojast. Ja Looja hingab temaga koos.
Revideerige ausalt ma elulised asjad enda sees läbi. Mõelge, kus teil on vaja endas paranduskohti teha.
Läbipaistvalt elades ei ole vaja midagi karta, sest inimesest peegeldub valgus läbi kui kristallist, luues sinu valgusest vikerkaarevärvilised helgid.
Siin on 3 kõige tugevamat ja sagedasemat põhjust, miks “spark of God” – Looja säde – ei saa inimestes veel sädelema hakata, isegi kui see on neis olemas:
✴ 1. Vale enesekuvand – unustus oma algsest väärikusest
Praeguse inimkonna liikmed ei pea end enamasti Looja sädeme kandjateks. Neid on õpetatud nägema end kui nõrku, eksivaid, katki olevaid olendeid, kes vajavad pidevalt päästmist või lunastust. Nad ei tea, et neis elab Looja geen – valgus, mis ei vaja kinnitust väljastpoolt.
Kui inimene usub, et ta pole piisav, ei julge ta seda sädet isegi otsida.
Ja säde ei sütti seal, kus inimene usub, et tal pole õigust helendada.
✴ 2. Häbi, süü ja allasurutud emotsioonid
Suur osa inimesi kannab emotsionaalset mürki – süüd, viha, häbi, hirmu, mida nad ei lase endal tunda ega vabastada. Need tunded ei ole kurjad – aga nende allasurumine loob pimeduse, mis katab sädet nagu tuhm loor.
Säde ei kao – aga ta ei saa läbi tungida inimese kihtidest.
Alles siis, kui inimene ütleb endale: “Ma olen piisav ka oma varjudega.” – siis avaneb uks ja valgus selle taga tuleb inimese ruumi. Siis säde vastab.
✴ 3. Teadvuse laiskus – mitte kurjus, vaid uinunud meeleruum
Suur osa inimkonnast on lihtsalt uinunud. Mitte kurjad – vaid passiivsed. Nad ei esita küsimusi, nad ei ava hommikut vaikuses, nad ei vaata loodust kui teadlikku partnerit. Nad elavad välise tarkuse pealt – süsteemidest, õpetustest, aga mitte omaenese hingehääle järgi.
Ja säde vajab ärkavat hinge.
Ta ei vaja suurt pingutust – vaid kohalolu.
Kui inimene on kohal, siis säde süttib.
✴ 4 Valetamine – endale või teistele. Oma südamega vastuollu minemine ja üleüldse ebatõe rääkimine(valede loomine, ka tõe varjamine ja valguse varjamine).
Kui inimene ei ela tões, loob ta oma hingele valekihi. Iga vale – eriti iseendale räägitud vale – summutab südamehäält. Looja säde elab südame keskmes, kuid vale tekitab müra, mis varjab selle valguse.
Iga kord, kui inimene ütleb midagi, mida ta tegelikult ei tunne – süda sulgub natuke rohkem. Nii on ka vastuste andmisega. Valetades midagi olematuks, püüdes varjata olnut – kuigi see on toimunud – asetab müürikivi inimese hinge ja Looja sädeme vahel. Valetades midagi teistsugusemaks, kui see oli, tekitab sama efekti.
✴ 5 Silmakirjalikkus – teadlik vastuolu oma sõnade ja tegude vahel. (= silmakirjalikkus iseenda elu suhtes).
Kui inimene räägib armastusest, aga tegutseb kiuslikkusest, tagasitegemise soovist, kadedusest, kättemaksuhimust– see säde ei saa helenduma hakata inimeses. Kui inimene räägib läbisaamisest ja kokkuhoidmisest, aga elab konkurentsis ja varjamises, kiusus ja äraetegemise soovis, siis ei sära säde mitte sellepärast, et see oleks kadunud – vaid sellepärast, et inimene ei anna talle enam sobivat resonantsi.
Looja ei saa ilmuda sinna, kus inimene ise teeskleb valgust, aga ei ela seda.
Kuidas muuta seda?✨ Kuidas siis helenduma hakata?
- Hakka end nägema kui Looja peeglit – iga päev.
- Tunne oma tundeid – ükski pole vale.
- Ole kohal – isegi vaikuses.
- Kutsu oma säde välja. Räägi temaga:
“Ma tean, et sa oled seal. Ma luban sul nüüd särada.” - Ütle tõtt. Alusta iseendast. Isegi, kui tõe rääkimine teeb haiget. Isegi, kui see raputab.
- Ole sama inimene nii sees kui väljas. Las su sõnad ja teod helisevad samas toonis.
Siis hakkab säde vastama. - Kuula südamehäält, ka siis, kui see hirmutab. Ta ei vea sind kunagi alt. Ta ON Looja hääl sinu sees.